Reedel, 13. novembril, esineb Rock Cafes instrumentaalne post-rock duo El Ten Eleven. Eestisse jõuab bänd oma tänavuse albumi „Fast Forward“ maailmaturnee raames. Kui intervjuus kohalikke ilmaprobleeme lahkasime, lubas bänd endaga kaasa tuua California päikesepaiste. Kui mitte muudmoodi, siis nende voolava rõõmsakõlalise muusika saatel saab heledas prožektorivalguses peesitada kindlasti. Kontserdi erikülalisena astub üles Eesti instrumentaal-futuristlik trio Andy Hug.
Küsimustele vastas El Ten Eleveni trummar Tim Fogarty.

Teil on käsil Euroopa tuur. Olete seni piirdunud peamiselt tuuridega USA-s? Kuidas seni läinud on, kuidas teid on vastu võetud? On ilmnenud midagi ootamatut või väga teistsugust?

See on meie kolmas Euroopa tuur. USA tuuride loendamises olen ma ammu järje kaotanud, sest see on meie elu nüüdseks olnud pea 13 aastat.
Praegused kontserdid on olnud väga erinevad – on olnud täiesti suurepäraseid õhtuid ja siis mitte nii kohutavalt suurepäraseid ja siis üks kontsert, mis oleks võinud olla suurepärane, aga katkestati täpselt enne meie esinemist tehniliste probleemide tõttu.
Publik on üldiselt olnud täiesti fantastiline. Hoolimata publiku arvukusest, on nad igal pool olnud väga entusiastlikud. Kui välja arvata juba mainitud täismajaga kontsert, mille olime sunnitud katkestama, ei ole seekord miskit rabavat veel juhtunud. Lihtsalt kavas on mitmeid uusi paiku ja riike, kus me ei ole varem esinenud… Barcelonas nähtud rolleriõnnetus oli veidi ootamatu.

Kuidas te oma plaanidega üldse Eestisse välja jõudsite? Satute päikeselisest Californiast siia muidugi ka ülisobival ajal – hetkel on Eestis peamine värvitoon hall. Vihmakeebid ja kummikud on kaasa pakitud?

Eestisse sattumine on meie agendi tegevuse teene.
Me olime valmistunud, et sel tuuril on ilmselt ohtralt külma ja vihma, kuid niipea, kui me Suurbritanniast edasi liikusime, on ilm olnud soe ja päikesepaisteline. Ma arvan, et hea ilm tuli meiega Californiast kaasa, nii et loodetavasti toome me päikese endaga kaasa ka Eestisse.

Vaatasin, et olete oma lemmikartistidena üles lugenud ka mitmeid klassikalise muusika heliloojaid (Beethoven, Tšaikovski, Bach), kas te olete kuulnud ka Arvo Pärdist? Küsin, sest Pärt on omal moel meie rahvuslik uhkus ja paljud pop-bändid on teda nimetanud oma lemmiku ja eeskujuna.

Ma olen kuulnud „Babelit”… See on ülimalt põnev, mida ta on suutnud teha, kasutades ainuüksi vokaalkõlasid. Ma ei teadnudki, et ta on Eestist!

Üsna ootuspäraselt on teid võrreldud näiteks Sigur Rosiga, milliste bändidega te aga ise, mis iganes põhjusel, hingesugulust tunnete?

Ma arvan, et ma tunnen personaalset kokkukuuluvust bändiga, mille nimi on Sego. Me just tuuritasime nendega Ameerikas kuus nädalat. Ma ei teadnud neist enne midagi, aga nüüdseks oleme kõik parimad sõbrad. Ägedad tüübid ja väga hea muusika.

Olete oma plaatide väljaandmiseks kasutanud hooandja tüüpi platvorme – kas selline moodus tekitab mingit lisapinget? Ma mõtlen, et kui sa põhimõtteliselt müüd midagi, mida inimesed pole enne kuulanud ja alati on ju fännidel mingid kindlad ootused. Meie kohaliku hooandmisplatvormi kohta visatakse nalja, et see olla juba nagu meie suurim plaadifirma.

Ma ei usu, et me mingit lisapinget oleks tundnud. Alguses ma ausalt öeldes tundsin ennast natuke ebamugavalt küll, aga mulle ikkagi tundub, et see on pigem nagu sa oleks lihtsalt plaadi eeltellinud. Samuti mulle tundub, et see tekitab inimestes meeldiva tunde, nagu nad oleks protsessis osalised.

Ma üsna meelevaldselt eeldan, et olete ise ka El Ten Eleveni plaadid välja andnud Fake Record Labeli taga? Kui, siis miks otsustasite selle tee kasuks, et ise oma plaadid välja anda? Ega te juhtumisi ei ole lugenud Steve Albini 1993. aastal kirjutatud artiklit „The Problem With Music”, kus ta tümitab suurte plaadifirmade lepingupoliitikat ning teema sai temalt järje eelmisel aastal, kui ta kirjutas, kuidas internet on muutnud muusikaäri märksa demokraatlikumaks? Mis te sellest arvate?

Jah, Fake Record Label on tõesti me isiklik plaadifirma. Ning ma arvan, et Steve Albinil oli õigus siis ja on ka praegu. Ning täpselt selle pärast on meil plaadifirma ja me anname ise plaate välja. Sellepärast, et see on nüüd kõik võimalik.

Kuidas suhtute erinevatesse helikandjatesse, vinüülide ja kassettide võidukäik melomaanide seas tõmbab teid kaasa või jätab ükskõikseks?

Ma armastan vinüüle. Kassettidega koos olen üles kasvanud. Ma armastan vaadata albumikujundust ajal, kui muusikat kuulan. Mu meelest on täiesti suurepärane, et kõige selle järgi on nüüd jälle nõudlust. Meie õnnetuseks jällegi võtab meie vinüüli tegemine nüüd tohutult kaua aega, sest nõudlus on nii suur, et vinüülitehas ei jõua sellega sammu pidada.

Miks teete instrumentaalmuusikat? Esimeste ilmselgete variantidena tuleb pähe, et te kas armastate väga instrumentaalmuusikat või te lihtsalt ei ole leidnud sobivat lauljat ja ise ka ei oska. Samas olen kindel, et pakute välja mingi põneva seletuse, eksole?

Pean tunnistama, et tabasid märki – me ei laula. Aga ei tasu lootust kaotada, me oleme viimasel ajal tööd teinud ka koos lauljaga ning üsna varsti saab selle tulemit kuulda.

Kuskilt jäi silma, et olete rääkinud, kuidas duo on teie jaoks täiesti perfektne bändi vorm ja te väga ei kibelegi suuremat kooslust moodustama. Kindlasti teeb see ringi liikumise lihtsamaks ja odavamaks, kuid kas on veel positiivset?

Meile tõesti meeldib tegutseda duona, see on meile siiani väga hästi sobinud. Samas on tekkinud ikkagi tahtmine lisada oma muusikale ka vokaali, mis ei tähenda, et ma kujutaksin ette, kuidas meiega liituks veel üks muusik. Kunagi muidugi ei või teada, kuidas asjad kujunevad, eks näis.

Nimi El Ten Eleven on tuletatud lennuki Lockheed L-1011 TriStar nimest. Jällegi, juhus või põhjalik kalkuleerimine, pikem lugu sellise valiku taga? Kirg lennuvahendite ja õhusõidu vastu?

Ei mingit vaimustavat lugu kahjuks. Tavapärane lugu sellest, kuidas kähku oli bändile nime vaja ja nüüd on 13 aastat möödas ja me ei ole ikka veel seda nime jälestama hakanud.

Te olete teinud muusikat mitmele Gary Hustwit’i filmile. Palun rääkige sellest koostööst ja filmidest pikemalt. Need filmid ei ole muidugi ka tavapärased mängufilmid, juba üksinda fakt, et ühest kirjatüübist (Helvetica) on tehtud film, on ühtaegu põnevust ja hämmingut tekitav.

Ma ei oska öelda, kuidas tal õnnestus oma filmid nii huvitavaks teha. Mulle meeldib mõelda, et oma osa selles mängis meie muusika. Ha. Aga jah, meil on olnud õnn olla nende filmide juures osaline.

Lemmik seitsmes rada?

Hmmm, "Communication Breakdown", Led Zeppelin. Ma arvan, et see on seitsmes lugu.

Lisainfo kontserdi kohta: http://www.rada7.ee/yritus/85551