Roppmahukaks kasvanud Tallinn Music Week on nagu maailm maailma sees, olles välimisest palju suurem. Hetkega ilmub linna uus atmosfäär, mis sama kiiresti ka haihtub. Muljed aga jäävad kestma. Festivali jätkuv kasv oli tuntav. Kontserdipaigad inimestest tulvil, õhk higist raske. Seekordselt nähtud esitlusprogrammid olid küllaltki eklektilised. Varieerus ka artistide tase ja taotlused. Oli muusikat, mis oma esitusestki kauem ei ela. Samas ka liigutavamaid elamusi. Lisaks uued hästi õnnestunud ettevõtmised.
Viv Albertine vestlemas konverentsil John RobbigaFoto: Tõnu Tunnel
Hästi aitas festivalilainele inspireeriv keskustelu Viv Albertine’ga TMW Juttude raames. Arvestades elu antud lööke ja iga on Albertine endiselt ka väliselt nooruslik. Ilmselgelt tugev ja dünaamiline karakter. Igatahes inspireeris ta lüheldase vestluse jooksul kohalviibijaid fragmentidega Briti punkliikumisest 70ndate lõpus. Kirjeldused toonasest seksimiskombestikust levisid kähku ja tekitasid elevust neiski, kes paneelil ise ei viibinud. Albertine’i jutust jäi olulise punktina kõlama tõik, et nad mõtlesid toona The Slits’iga oma lavalise imago detailselt läbi. Tegu polnud puhtjuhusliku ja tagamõtteta poosiga, taotlused anti edasi kogu täiega. Albertine’i autobiograafiline raamat osteti viimseni ära. Sain viimase.
Rune Funch Picture (DK) @ Von KrahlFoto: Tanel Tero
Kui 70’ndad tunnistasid värskemate lähenemiste sündi, siis täna näeme vana taaselustamist ja hulganisti hübriidlähenemisi. Skandinaaviast, sealhulgas Taanist ja lisaks Soomest, tuleb juba mõnda aega hulganisti kollektiive, kes just jazzi baasil igatsugu hübriide loovad. Tulemused on huvitavad ja järjest küpsemad. Rune Funch Picture Music teeb seda pigem subtiilsemalt, kindlasti maitsekalt. Nemad ja Lowly olid ehk ka Taani muusikaõhtu parimad elamused. Esimeses kollektiivis mängib, sedapuhku klarnetit, Eesti enda Maria Faust. Lähe jazzipunt. Kõrv haaras nende helipildist nii kantrilikku kui psühhedeelset. Tumedaid kõlasid, lüürilisust, ka erksust. Elegantselt mõjus sujuvus, millega üleminek erinevatelt kõlapiltidelt, laadidelt ja žanrilistelt elementidel toimus. Emotsionaalselt rikkalik, lüürilisemates palades oli tunda parajalt jõulisust.
Lowly (DK) @ Von KrahlFoto: Tanel Tero
Kui Rune Funchi kollektiivis domineerivad erinevaid peakatteid kandvad villased hipsterkutid, siis Lowly on pigem naisfookusega. Esiplaanil lauljannad Nanna Schannong ja Soffie Viemose, kelle käsutuses ka sündid ja kitarr. Visuaalselt tulid esmalt silme ette miskipärast Romi Madley Croft The xx’st, Savages ja Sinead O’Connor. Lowly naised domineerisid oma olekuga üle meesliikmete, jäädes siiski feminniinseteks. Lowly noise pop on elusas esituses väga trummikeskne. Kõlapildilt edasiliikuv, kulgev. Kohati eikuskilt algavad ja eikuhugi suunduvad kompositsioonid sisaldasid psühhedeelseid elektroonilisi nüansse. Need olid aga pigem selgepiirilised, monoliitsed ja mitte laialivalguvad. Meeldis kahe naise pikkade nootidena kaikuv unisoonvokaal. Valdavalt helgesse kõlasse sekkus kohati tumenukrat pateetikat. Kõik oli terviklik, aga mitte ranget raamistikku järgiv. See ehk ongi asja põhiline võlu.
Slowolf (DK) @ Von KrahlFoto: Janno Dreger
Mõnevõrra vahelduslikku värskust tõid õhtusse Emil de Waal + Spejderrobot, kelle helides kohtus arvutielektroonika akustiliste trummidega. Läbi võeti erinevaid elektroonilisi lähenemisi. Siit-sealt kõlas läbi Aphex Twini’lik IDM, ka house ja techno. Aga pigem vahepalaks ja mitte sügavutiminevaks etteasteks ta ka jäi. Taani õhtu lõppu õnnestus susata vähe populistlikum Slowolf. Publik saavutas sämpleri vahendusel serveeritud bassirohke urbanbiidi läbi kiirelt tantsulise peomeeleolu. Poolelt setilt liitus ka Taani hetkel popimaid räppareid – Felix De Luca. Põgus tutvus jättis temast sellise KFC kana mulje. Söö, aga ära uuri, mida see täpsemalt sisaldab.
Classical Music Rave @ Kultuurikatel Foto: Tõnu Tunnel
Loomulikult ei saanud puududa meie regioonis esmakordselt toimunud klassikalise muusika reivilt. Õnnestus küll ainult Sander Mölderi seti ajal kohal viibida ent asi seegi. Atmosfäär oli võimas. Rustikaalne tööstushoone interjöör, elegantseis rõivais pidulised ja grandioossed helid. Kõige tähtsam, et neis ruumeis oli avarust ja õhku. Kokku tekkis atmosfäär, mida ma Eestis varem kogenud ei ole. Samuti oli klassika kaasaegsemate elektroonika- ja tantsužanritega maitsekalt kokku sobitatud. Kompositsioonid mõjusid veenvalt, polnud meelevaldseid klassikapalade “biidistamisi”. Igati kihvt ettevõtmine!
Desert Mountain Tribe (UK) @ Von KrahlFoto: Mart Sepp
Alati meeldib mulle mõnda psühhedeelse roki esindajat näha. Mõjus psühhedeelia peab teatud kriteeriumid täitma. Üheks tähtsamaks on täpne pulsitabamine. Üks nõks tempos üle ja kogu hüpnoos haihtub. Desert Mountain Tribe pani paraku kohe täie rauaga sellest pulsist üle. Üldse ei resoneerinud. Kontserdi esimene ots oli nagu psühhedeeliasoustiga kaetud 90ndate pehme alternatiivrokk, grunge või isegi brit-pop. Edasi olid juba tuntud neopsühhedeelsed rütmivõtted liigkiire astumisega.
Kene @ Von KrahlFoto: Marianne Ubaleht
Tasuta lõunaid pole ja kahes kohas korraga viibida ei saa. Sestap panin oma üldiselt vabavormilisse kavasse paika kaks kindlat verstaposti Eestist – Kene ja Thou Shell of Death. Kene EP avaldas mulle muljet ja olen sel arvukaid kordi lasknud ringelda. Seekordne live aga seda pinget ei kandnud. Rabedavõitu oli. Kene ise on endiselt sensuaalne, omanäoline ja silmapaistev naisartist. Müstikat temas on. Seekord aga tegi mind tema lavaline olek veidi rahutuks. Tema enda ebamugavustunne, mida paistsid esiti ebasobivad kõrvamonitorid põhjustavat, tekitas ebamugavust ka minus. Tegelikult oli ka heli kehvapoolne. Ilmselgelt panustati bassiga üle, mis muutis piisavalt õrna muusika kõla automaatselt monotoonseks. Lisaks jäi puhtvisuaalselt kontseptuaalsusest vajaka. Minu esteetilistes nägemustes ei sobi Kene saatebänd oma stilistikaga Kene enda ega tema muusikaga kokku. Ehk loksub kontseptsioon kord siiski paika. Ootan ja loodan.
Thou Shell of Death @ SinilindFoto: Evert Palmets
Äärmiselt lihvitud ja suurepärase elamuse pakkus tökatmusta ambientmetalli viljelev Thou Shell of Death. Läbi sumeda pimeduse lõikavad karged helid. Balansseeritult kontrastne ja äärmiselt hästi paika seatud tervik. Eriti imponeerib nende helikeele selgus, mis seetõttu siiski ei killustu, vaid harmoniseerub ühtseks vooks. Kollektiiv, kes on leidnud oma ja selle briljandiks lihvinud. Lihtsate vahenditega oli loodud mõjus visuaalne atmosfäär, mis mind endasse tõmbas. Selgelt tajutav lõpmatu pimedus. Siiani on sellest kontserdist hea järelmekk.
Kate Boy (SE) @ Rock CaféFoto: Maris Savik
Siinkohal pean aga tunnistama oma ketserlikkust. Nimelt oli Thou Shell of Death ainuke Rada7 esitluse artist keda terviklikult nägin. Omad vitsad peksavad. Ketserlus sai ilmselt laupäevaste kontserdivalikutega karistatud. Ei leidnud Von Krahlis enda ja esitajate vahel erilist kooskõla. Üleüldises tempokas, kohati hüsteerilises, showcase-meeleolus tekitasid nii mõnedki õrnema helikeelega artistid paraja vaakumi ja hangumise. Mõni tehniline viperus röövis niigi lühikestelt esitlustelt kandvuse ja vähesegi sära. Aga keskendugem seekord pigem headele elamustele. Laupäeva tõi siiski lohutust Kate Boy. Electro pop trio, kel on ohtralt 80ndate aurat. Tõeliselt professionaalselt ja läbimõeldult ettekantud pop, mis jääb orgaaniliseks ja ehedaks. Maitsekas ja minimalistlik, nii visuaalselt kui heliliselt. Laulja Kate Akhurst on ääretult energiline, särav ja karismaatiline. Iga tema liigutus oli mõjus ja puhtesteetiliselt ilus. Neis oli selgust ja konkreetsust. Mitte, et sellest oleks saanud mingi sügavama naudingu või peaksin säärast muusikat hingelähedaseks aga pole kahtlustki, et sel aastal suudavad nad Positivuselgi publiku hästi kaasa haarata.
Ja läbi. Igatahes tihke elamusfestival. Muusika, konverentsid ja keskustelud, käsitööõlled, restoranid… Kuhu edasi?