Kui kuulen midagi Setumaast või setu keelest, tulevad mulle esmalt silme ette uhked setu naiste ehted ja seejärel „folkrokkpunkloorne” ansambel ZETOD. Paralleel nende vahel polegi kuigi kohatu – nimelt on tegu bändiga, kes on võtnud oma muusika aluseks arhailised setu rahvalaulud, sidudes need tänapäevaste muusikastiilide ning -instrumentidega. Nõnda käib käsikäes uus ja vana, mille omavahelise sünteesi tulemusena sünnib kaasakiskuv, omanäoline, nüansirikas ja kvaliteetne muusika. Kes soovib oma silmaga järele vaadata, kuidas setu noorte pauer laval möllab, saab seda teha 28. mail Eesti Pärimusmuusika Keskuse Aidas Viljandis, kus ansambel Zetod esitleb oma uut plaati „Lätsi tarrõ tagasi”. Sellesama plaadi võtangi täna kuulata ja arvustada.

Plaadil mängivad Zetod järgmises koosseisus: Jalmar Vabarna (vokaal, akustiline kitarr, soolokitarr, karmo¨ka, cabasa), Artur Linnus (akordion, vokaal), Martin Kütt (löökriistad, vokaal) ja Aron Laanelind (basskitarr). Samuti on palju külalisi – Lauri Õunapuu, Juhan Suits, Lõma¨ Kama, setu neidude leelokoor Tsibihärbläseq jpt. (Nüüdseks on bassimees vahetunud ning kontserdil astub lavale Jaanus Viskar.)

Kuigi Zetode esilaulja Jalmar Vabarna, kes ise Viljandis pärimusmuusikat õpib, on öelnud, et talle meeldib pärimusmuusika juures lihtsus, siis Zetode muusika selline kindlasti pole. Nimelt hakkasin plaati tähelepanelikult kuulama ning avastasin sealt riburadamisi väikeseid detaile, mis üksteisega kõrvuti toimides lõidki minu jaoks mitmetasandilise terviku. Näiteks trummisaundide eripära, rütmifaktuuride muutused, kitarri fla¸oletid, mitmehäälne laul, head kitarrisoolod ja bassikäigud nende all ning akordioni omapärane saund roki kontekstis.

Kõik marjad on korjatud ühest metsast, st karjuvaid kontraste ja stiilivääratusi pole. Plaadi eeliseks ongi see, et algusest lõpuni on visalt küntud üht vagu nõnda, et lõppmulje oleks terviklik. Samal ajal võib see olla kohe ka plaadi kõige suuremaks miinuseks. Poistele omanäoline käekiri kumab läbi igast loost – kõigepealt loo sissejuhatuseks meloodia variatsioon, siis salmid, millesse on sisse põimitud kitarri- ja akordionikäigud, lõpuks eri instrumentide soolod ja rokile ning pungile omased stiilielemendid.

Setu meeste elavat karakterit peegeldab selgelt vokaal, mis teinekord teatraalselt sõnade sisu illustreerib. Näiteks: „Kui tahad kaski raiuda, siis raiu hästi madalalt, kui tahad neiut suudelda, siis suudle hästi palavalt.” Vastavalt loo meeleolule tuleb välja häälte kärin või siis hoopis malbe sügavus. Laulus „Jõõkõnõ Järvekene”, mida laulis kunagi ka Jalmari vanavanaema, suur setu laulik Anne Vabarna, taotleti vokaali pehmust. Minu jaoks on loo liiga kiire tempo tema malbe iseloomuga vastuolus. Lõpptulemuse kohta kommenteerib Jalmar ise: „Olin sunnitud hellema häälega laulma, aga kuna ma pole seda harjutanud, ei tulnud see võib-olla nii hästi välja.” Lood ongi enamikus pigem jõulised ja kohati päris käredad.

Tsibihärbläseq toob üsna mehisele plaadile naiselikku elementi. Tüdrukud laulavad setu rahvalaulule omast kõrgemat häält – killõt, mis juhatab kuulaja tänapäevaste rütmide ja pillisaundide juurest esivanemate juurteni. Tegemist pole klassikalist häälekooli saanud lauljatega, tüdrukud on juba väikesest peale laulnud ehedat rahvalaulu ning mitme esiemad on olnud laulikud. Nauditav ongi see ehedus ja siirus, millega nad musitseerivad. Omal kohal on kilked, hüüded jms. Plaadi lõpus on ka paar laulu unplugged vormis, mis esitlevad kuulajale pärimusmuusikat naturaalsel kujul. Neid palu kuulates tulevad meelde öised regilaulmised. On ju meie esivanemad välja mõelnud geniaalse vormi – üks laulab ees ja teised järel, nõnda on üheskoos laulmine mõnus suvine meelelahutus.

Julgeksin käesolevat plaati nimetada moodsaks pärimusmuusikaks, mis ühendab endas seda vana hõngu ja uudset lähenemist. Kummaliselt harmoneerub Juhani sarv trummidega, setu meestelaul elektrikitarriga ja noorte energia vanade lauludega. Paljud on esitanud küsimuse, kas säärane kombinatsioon mitte taunitav pole. Jalmar ütleb selle peale: „Rokisaundi kaudu jõuame tänapäeva noorteni. Nii kurb kui see ka poleks, arhailist muusikat ei viitsita kuulata. Ma olen näinud inimesi, kes on käinud Setumaal näiteks talumuuseumis, kus laulavad setu naised ning enamik noori kiigub. See pole neile huvitav, paljuski sellepärast, et nad ei saa sellest keelest aru.” Tuleb nentida, et Zetodel on õnnestunud jõuda paljude Eesti noorteni ning panna neid huvituma setu kultuurist ka laiemalt. Seega, 28. mail algusega kell 20.00 esineb Viljandis Eesti Pärimusmuusika Keskuses ansambel ZETOD ja erikülalisena Svjata Vatra. Pilet on ülimalt sõbralik – 25 krooni.