5. aprillil nägi ilmavalgust Elephants from Neptunes’i debüütplaat. Sellele järgnes väike Eesti tuur ning täna, 13.aprillil astuvad nad üles Telliskivi loomelinnaku 3.sünnipäeval. Robert, Jon ja Linnu rääkisidki veidi plaadist, tuurist ja veidi ka tulevikust.

Kõigepealt, palju õnne debüütplaadi puhul! Üpris kiiresti tuli ju tegelikult. Te olnud ju meeletult palju esinenud. Millest otsus: kiiresti bänd kokku, kiiresti plaat välja.
Robert: Kuna meie kitarrist Linnu läks Inglismaale õppima, siis pidime kähku lood välja mõtlema ja live’i kogemuse tahtsime ka saada, siis igal võimalusel sebisime endale kontserte, ükskõik kui väikseid või suuri. Ühel hetkel mõtlesime, et miks mitte,teeme plaadi ära. Võimalused on olemas ja aega on ka.
Jon: Tahtejõudu oli

Sarnaseid rokibände on viimasel ajal sündinud päris palju, näiteks Blinking Lights, Dramamama. Identiteedikriisi ei tulnud? Äkki on natuke raske eristuda?
Jon: Pole kunagi mõelnud selle peale, oleme alati ajanud oma rida. Pole kunagi mõelnud, kas kõlame kuidagi kellegi moodi või mitte. Pole läbi teiste silmade vaadanud.
Robert: Oleme kogu aeg oma rida ajanud ja pole olnud aega selle peale mõelda. Meilt on küsitud küll: „Mida uut te muusikasse toote?“. Me ei tee seda sellepärast, et midagi uut juurde tuua. Pigem et endale rahuldust pakkuda. Nii või teisiti me muutume kogu aeg. Ei tea ju, mis loo sa kirjutad viie minuti pärast või järgmine päev. Äkki hakkad tšellot mängima.

Võrdlus suurte nimedega on siis pigem kompliment?
Robert: Ma arvan küll. Meie võtame kõiki võrdlusi komplimendina. See on teiste inimeste arvamus. Meie üritame oma rida ajada ja muss mida teeme on segu sellest, mida kuulame ja mida ise kuulata tahame. Kui on sarnaseid bände, siis kuulame neid ka.

Kes teile artworki tegi? Kuidas te jõudsite sellise psühhedeelsema kujunduseni?
Jon: Tegi Toom Tragel. Ta on alternatiivkunstnik. Ta oli tuttavate tuttav..
Robert: Ta on teinud veel koomikseid ja asju. Ta on meie live’dele ka paar plakatit teinud. Need läksid nii täppi
Jon: Jap. Kui me kunagi Protestis esinesime, tegi ta meile kõige jõhkrama plakati, mida pole kunagi varem näinud. Teadsime, et ta on õige tüüp selle jaoks. Kõik, mis ta meie jaoks teinud, on puhas kuld olnud.
Robert: Kujundusideed pakkusime talle välja, et võiksid olla pahelised teemad. Natuke kosmilised rännakud, monstrumid, mis iseloomustab seda, et lähme bändina mingisse maailma, mida veel ei tunne; kuidas ahvatlused tulevad siit-sealt ja kuidas me edasi purjetame. Ta võttis sellest kinni ja tegi sellest ägeda nägemuse
Jon: Saime F-hoones kokku. Me pritsisime talle kõiki märksõnu, mis meile pähe tulid ja mis meile meeldivad. Luukered, rinnad, naised, põlevad asjad, laevad-värgid. Ta kirjutas kõik üles ja joonistas kompoti kokku.
Robert: Ma arvan, et meie muusika on dünaamiline ja muutuv, nii et need pildid iseloomustavad meid päris hästi. Vahepeal on mingi pudru koos.

Vaatasin just ühte Futurama klippi, kus öeldi, et „executive“ on lihtsalt tühine tiitel, mis paneb ebakindlad inimesed end paremini tundma. Lugesin, et Karl Sirelpuu oli teil märgitud kui executive producer..
Robert,Jon,Linnu (Naeravad): Ta ise pani selle

Nali-naljaks, aga mis Karli roll selles protsessis oli?
Robert: Väga määrav. Ta oli see, kes hoidis meid kontrolli all.
Jon: Tuli ja ütles, et te olete kogu aeg (plaadist -toim.) mõelnud ning ta tuleb meile appi ja aitab selle ära teha. Kõik asjad, millesse me uskusime ja arvasime, et on ägedad, neid ta aitaski meil teostada. Samas, ta pani meid ka mõtlema muude oluliste asjade peale, kõrvalt vaatama, hindama lugusid. Ta on andnud selle objektiivse kõrvaltvaataja hinnangu. Selle „laeva“ viinud uuele ja paremale kursile. R: Tegi plaanid, graafikud. Sebis pille. Pani meid veel rohkem tööle. Kui me oleksime A-rühm, siis tema oleks Hannibal.

Oli oht, et muidu võib asi toppama jääda, nagu mõnedel Eesti bändidel. Tegutsetud on aastaid, aga plaati ikka ei kuskil.
Jon: Kuskile me oleksime ikka jõudnud. Meil oli endal tahet ka piisavalt. Karl tuli ja ütles: „Nüüd!“
Robert: Paljud bändid jäävad oma muusikat paremaks tegema, muutma, ülemängima, üledubleerima. Karl oli see, kes ütles: Mängi sisse see käik! Oled rahul? Järgmine asi!“.Kiired otused. Me ei kahetse midagi.
Linnu: Karli idee oligi, et käik kiiresti sisse mängida, et selline raw power jääks plaadil ka kõlama.

Teil oli just väike Eesti tuur. Kuidas läks?
Jon: Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.
Robert: Me mängisime Tallinn Music Week’il ka nädal enne. Seal läks ülihästi. Viljandi on küll väike koht, sinna väga palju rahvast ei ole oodata, aga ikkagi oli lõbus. Ei ole vahet, kui palju inimesi on. Need, kes tulevad, oskavad seda hinnata. Tartu ja Tallinn olid ikka väga metsikud. Need olid väga lahedad üritused. Võime julgelt edasi minna live-bändi muljena. Plaat plaadiks, aga eelkõige on oluline live.
Jon: Uskumatu oli see, et igal pool oli väga soe vastuvõtt. See, et meil plaat väljas, ei tähenda, et oleme kohe ülikõva bänd. Kui seda plaati poleks olnud, oleksime ikka võinud need otsad sebida, aga see, et plaat oli juures, andis ametlikuma aura. Inimesed võib-olla suhtusid meisse teisiti,olid nõus meid kuulama, kuna meil on plaat väljas. Mina ei osanud oodata, et see rahvale niimoodi peale läheb. Vastuvõtt oli nii soe ja ootamatu
Robert: Esimest korda tuldi meie käest ka autogramme küsima. Saime huulepulkadega autogramme plaadile kirjutada.

Tisside peale ei saanud autogramme anda? Alukaid ei visatud lavale?
Robert: Seda veel ei olnud. Oleks olnud võimalust võib-olla, aga keegi pakkuma ei tulnud. Käte peale ja igale poole sai küll antud, aga tisside peale mitte.

Oli teil Tallinn Music Week’ist ka kasu?
Robert: Kindlasti. Karl teeb plaane ja ei ütle meile alati, kui miski pole veel kindel. Tean, et taanlased tundsid meie vastu huvi, Läti tüübid käisid vaatamas, kelle juurde me laupäeval ja suvel Liepajasse lähme.
Jon: Livenationi tüübid ka
Robert: Jap. Huvi tekkis. Me teame vähemalt, et on tähtsaid inimesi, kes meid kuulamas käisid ning nad tulevad veel. Siis saab ka pikemalt rääkida. TMW on selline segasummasuvila. Nii palju artiste ja delegaate. Raske kelleltki sabast kinni võtta
Jon: Ei ole nii, et meil läheb live ülihästi ja kohe tulevad diilid. Seal on sada bändi, kellel läheb live ülihästi. Peabki aru saama, et ei ole vaja egotseda, et ma ei lähe ise plaati andma. Peabki pärast live’i minema, andma plaadi vajalikele inimestele.

Kuidas te näete praegust Eesti rokimaastikku? Kas ta on edasipüüdlev või on stagneerumas? Bände ju on, aga kõigil seda „miskit“ ei ole ..
Robert: Ma ei tea. Selline vaba muusikaline tegevus on üsna noor. Enne oli tabu ja keelatud vilja maitsmist, protestimeelsust. Praegu on andekaid muusikuid täiega palju, aga nad valguvad liiga laiali. See, mis edasi hakkab saama, see on kõigi enda teha. Ma ei kujuta ette, kas meist selles mõttes mingit kasu on. TMW’l nägin palju Eesti bände, keda ma pole varem lives näinud ning kes innustasid mind ka otsima ägedamat värki või kuulama teisi bände nagu näiteks Get Your Gunn. Võib küll olla The Doors’ilik, aga neil on oma rida, mida nad ajavad, Kui sa teed bändi ja sul on muusikaga midagi öelda, siis sellega ei saa mööda panna.

Traditsioonilisete küsimuste aeg. Mida te viimasel ajal kuulanud olete?
Robert: Ma olen päris palju kuulanud Belgia bändi Triggerfinger.
Linnu: Tenacious D – Rise of the Phoenix. Vokaalipartii on nii hull. Triggerfingerit, Black Keysi.
Jon: Olen kuulanud pikemat aega The Swordi. Kuulan esimest plaati kogu aeg. Teed muna ja järsku avastad end (mängib õhukitarri – toim). Myspace’ist Nevekat. Ka Zutonsit.

Mis on teie lemmik rada7?
Robert: Radio moscow – i don’t need nobody
Jon: Them Crooked Vultures – Bandoliers
Linnu: Red Fang – Number Thirteen
Rain (saatis meiliga): Ruja – Põhi, Lõuna, Ida, Lääs