Kosmikute viimane album “Ainus, mis jääb, on BEAT”, on eksperimenteeriv ja kaasahaarav nii oma rahulikus nukrameelsuses kui hoogsas ringikarglemises. Kahest eelnevast albumist nii muusikaliselt kui temaatiliselt mitmekesisem, on tuntav Kosmikute soov vanadest raamidest välja murda. Sellele viitab juba albumi kujundus – kui varasemad ümbrised olid tumedates toonides, siis uus album hoopis valge taustaga. Ümbrisel jätkub alasti naiste seeria – tõsi modellid on vahepeal selgemapiirilise kuju võtnud, kontsad alla pannud ja pilli taha kolinud. Paljad tagumikud purustavad edetabeleid ja selles pole midagi imestamapanevat, sest sugutung ja surmahirm on teatavasti kaks peamist jõudu, mis inimese tegutsema panevad.
Plaati iseloomustab korduvalt tajutav lugude seotus nii muusikaliselt – eelneva lõpp on järgneva algus, kui sisuliselt – sarnaste teemadega laulud on paigutatud lähestikku. Kõlapilti mitmekesistavad taustalauljate ja külalismuusikute poolt sisse lauldud-mängitud taust, mis on enamikes lugudes täiesti omal kohal, kuid jätab kohati veidi ülepingutatud mulje. Bänd on jätkuvalt äratuntav esimestest akordidest – stiiliomaselt on need sisse mängitud kitarril. Jagan arvamust, et Kosmikute näol on tegu tugeva live-bändiga, sest lahkudes kontserdilt on iga kord tunne justkui oleks näpud elektrikappi pistnud. Seepärast hindan väikestes kohtades toimuvaid esinemisi – vahetum kontakt annab rohkem energiat.
Kuulates plaati, kerkib silme ette kirev lõbustuspark. Külalise valikust sõltub, kas ta soovib läbi õhu liuelda sujuval ilmarattal, otsida teravust peadpööritavatel ameerika mägedel või astuda sisse hoopis kõverpeeglite maailma. Erinevuseks muidugi stopp-nupp puldil, mis võimaldab suvalisel hetkel atraktsiooni peatada ja maha astuda. Kujutluste rida jätkub elust enesest – kord avastame end hullumaja ukse tagant, teinekord kõverpeegli eest iseenda üle naermas, mõnikord aga hoopis ahastusest lõppenud armastuse pärast. Ja aeg-ajalt valdab meid kõiki tunne, et tahaks elukarussellilt alla või vähemalt karjatada sama meelehitlikult nagu Alesander Vana seda “Meistris” teeb. Sellistel hetkedel aitab kalladega plaat, mis toimib sarnaselt kontserdile, tõstes energiasamba pügala miinuspoolelt jälle positiivseks, et oleks võimalus valida, millisel karussellil edasi tiirelda.