"Asi on visuaalses rajas, mis jääb lennukist taevasse. Justkui erinevad metafoorid, üks õhus teine maal, mõlemad on rajad… Aga … See võiks tähendada kusagile jõudmist. Minu kiindumus uitamise vastu. Üksikud metsarajad. Ja teine kiindumus muusika vastu, millest otsida õhku ja ruumi. Sealt justkui tulevad erinevad paralleelid, mis tegelikult moodustavad ühe raja. Trails." Nii räägib OTK1 artistinime taga peituv Joel Tammik oma uuest plaadist, mis pressitud viisakalt 180 grammisele 12" vinüülile. Lisame natuke tausta intervjuu näol.

Mida tähendab artistinimi OTK1?
OTK1 on lahtilaotatult vene keelest tõlgituna "esimene tehnilise järelvalve osakond" (igal osakonnal oli oma number). Kunagi ammusel ajal olid sellised kurjad onud, kes käisid tehastes ja kontrollisid, kas erinevad elektroonika- ja muud komponendid vastavad ikka kvaliteedinõuetele. Kui komponendiga oli kõik korras, siis löödi ka vastav tempel. Minu esimene vaakumlamp, mis mulle heli tekitas, seal asetses tempel OTK1. Sealt siis ka nimi.

Oled ka tegev dubtehno ja ekperimentaal-elektroonika valdkonnas. Mis viis sind trummi ja bassi juurde?
Ausalt öeldes tegin ma oma esimesed elektroonilised katsetused just trummi ja bassi valdkonnas aastal 1998. Tutvusin kahe tegelasega ansamblist Lu:k, kelle abi ja tehnikaga esimesed katsetused sündisid. Sealt edasi liikusin juba paari aasta pärast elektroonika, IDM ja dubtehno stiilidesse. Seega mõnes mõttes just vastupidiselt on see pigem minek tagasi oma juurte juurde, võttes kaasa kõik need kogemused ja visioonid, mida olen vahepealse kümne aasta jooksul endale külge pookinud.

Kuidas su lood valmivad?
Head meloodiad ja meeleolud ei tule mullegi kergelt. Vahel komponeerin mitu päeva midagi ja lõpuks ootab tehtut ikka kustutamine, kuna ma pole tulemusega rahul. Ma ei jäta kunagi süntesaatoris keeratud helisid alles. Kui miski ei klapi, siis pean kõik uuesti tegema ja tulemus pole kunagi sama. Sellepärast võtan alati asja rahulikult ja mõtlen enne, mida teha ja kuidas, et tulemus kohe korralik oleks. Lood valmivad läbi mitmete tundide salvestades ja salvestades ainult reaalajas. Kasutan lugude komponeerimisel tänapäeva mõistes ikka üpris ürgseid meetodeid ja need näivad mulle sobivat superhästi. Arvuti töö on enamjaolt ainult salvestada välistest seadmetest tulevat heli.

Fotograafiast. Millest tuleneb sinu armastus analoogfotograafia vastu ja kas sul on ka eeskujusid?
Selle asjaga on nii, et minu jaoks käivad heli ja pilt sageli käsikäes. Hindan aega, mil fotograafia oli uudne, aparaadid rauast ja kogu valdkond ei olnud nii üleuputatud kui praegu. Kui pilte teen, siis üritan teha nii, et ei peaks pärast enam miskit kuskilt lõikama ega muutma. Ühesõnaga proovin tuua selle hetke visuaalset poolt välja selle kõige ehedamal moel. Samas on filmi peale pildistamine palju raskem ja komplitseeritum, kuna pildistades ei näe koheselt tehtud vigu ja sellepärast nõuab kogu protsess rohkem süvenemist ja pühendumist. Lisaks on filmi peal olevatel piltidel oma ainulaadne tehniline iseloom, mida paraku digitaalkaamerast ei saa. Eeskujudest nii palju, et hindan meeletult kolmekümnendate Vene avangardiste, näiteks Rodchenko ja Ignatovich. Seda siis puhtalt kunstilistel mitte poliitilistel kaalutlustel. Alati kui nende fotosid ja kompositsioone vaatan, jooksevad head judinad üle selja. See kamp oli omal ajal nii palju valgusaastaid oma visuaalsete nägemustega muust maailmast ees, et praegugi mõjuvad nende pildid täiesti futuristlikena ja värsketena. Hilisemast perioodist on mulle väga inspireerivad näiteks Ansel Adams, samuti Merg Ross. Inimesi kes näevad või on näinud maailma natukene teistmoodi või siis äratanud pisikesi detaile suurele elule, neid on väga palju.

Mis sind inspireerib?
Väga inspireeriv on minu jaoks motomatkamine. Peale muusika loomulikult. See ongi mõnes mõttes puhkamine helidest ja peale selle ka kõige vahetum matkamise stiil. Jalgratas on ka, aga sellega ju ei jõua kuigi kaugele. Samas on ka jalgsi võimalik matkata. Auto- ja motomatka suurim vahe on see, et mootorrattaga saad ikkagi minna igale poole kuhu tahad. Ja mind inspireerivad eelkõige looduslikud vaated, meri, väikesed külad ja nii. Autos oled ju ikkagi auto keskkonnas, mootorratta seljas on kõik kuidagi vahetum, ka need rampväsinud ja vihmamärjad, rasked tunded. Need hiljem ei mõju sugugi negatiivselt.

Miks kogud inspiratsiooni mujalt maailmast aga muusikat teed ainult oma turvalises kodustuudios?
Eks analoogkola kaalub palju… Kui teeks sülearvutiga muusikat, siis saaks ju mujal ka teha…

Oled sa proovinud teha muusikat mujal? Millistes kohtades ning mis tulemusega?
Talvel olin naisega nädal aega Lõuna-Eestis väga sügaval metsas, ühes üksikus talus, kuhu võtsin kogu oma tehnika kaasa lootuses, et see kõik toodab mulle väga palju head muusikat. See maja muidu kuulub minu naise sugulastele ja seal on olnud päris palju juhtumeid, mis viitavad sellele et majas kummitab… Ja tõepoolest öösiti seal majas oli pidevalt selline tunne, nagu keegi kusagil seljataga justkui jälgiks ja see takistas mind kuidagi. Terve nädal aega üritasin ma ööd läbi midagi teha, aga tegelikult kartsin päris palju seal. Samas see kartus ei olnud negatiivne, et mul oleks olnud tunne, et midagi paha oleks mu ümber. Aga ikkagi kõik need jutud majaga seotud teispoolsusest kummitasid mul peas ja neid lihtsalt ei saanud peast ära. Pimedad toad ja vaikus. Pidingi lõpuks naasma autotäie raudkastidega ja ühegi loota. Tegelikult tahaks seal kõigest hoolimata muusikat teha ja ma kindlasti lähen sinna tagasi. See imeilus koht ja maja on meeletult inspireeriv ja tõmbab mind igal aastal nagu magnetiga enda juurde. Ausalt öeldes ma ka tegin seal kõige kiuste ikkagi kaks lugu. Aga need ootavad tulevikku ja tagasipöördumist, on teised kuidagi pinges ja punnitatud.

Mis viis sind kokku Nemosega?
Mäletan aastatetagust elektronkirja. Üks tundmatu tegelane palus, et kas mul ei ole anda talle enda muusikat, kuna ta kuulis minu kontserti, kus soojendasin oma dubtehno projektiga Scionit. Kontsert mis olevat talle jätnud väga sügava mulje. Mõne päeva pärast istusin juba sama vennaga ühe kaubanduskeskuse kohvikulaua taga, laud plaate täis ja andsin talle oma muusikat niipalju, kui mul seda üldse oli. See tegelane oli aga pool duost Nemos. Sealt edasi tekkis juba sügav sõprus, mis ongi arenenud praeguste helimaastike avastamiseni.

Millist rolli mängib Nemos Music sinu atmosfäärilise eksperimentaalse trummi ja bassi juurde tagasipöördumises?
Kui ei otsita eeskujusid maailma avarustest, siis on otseselt ümbritseval keskkonnal väga suur mõju loomingule. Olin ju üle kümne aasta trummist ja bassist eemal, kuigi olid teatud artistid keda ma ikkagi kuulasin ka vahepeal. Siis Nemose poistega kohtudes avastasin ma selle kõik uuesti. Mind inspireeris suuresti ka nende loodud muusika, mis mulle väga meeldib. Ja võib isegi öelda, et see nähtavasti oligi üheks põhilisemaks tõukeks tagasipöördumisel trummi ja bassi juurde.

Aga esimesed koostöö viljad olid ometigi ikkagi dubtehno võtmes*?
Minu puhul võtab sisseelamine väga pikalt aega. Ja see, et mulle meeldis Nemose muusika, see kohe kindlasti ei tähendanud, et ma suudaksin oma visiooni trummist ja bassist koheselt ka muusikasse ümber valada. Üks asi on jäljendada kellegi poolt varem tehtud muusikat, teine asi on viia stiili kusagile edasi, seda arendada – teha midagi mida pole varem tehtud. Ja selle visiooni leidmiseks läks päris pikalt aega. Ega ma ei teinud ka konkreetselt tööd selle jaoks, ühel hetkel ma lihtsalt hakkasin tegema ja rajad hakkasid üha konkreetsemat kuju võtma. Üha selgemaks sai, mis suunas ja kuhu ma peaksin enda jaoks edasi liikuma. Kuidas mineviku meeleolusid tulevikuks muuta.

*Joel Tammiku remiksid lugudest “Kuues Meel” ja “Moving Tatari” Nemose debüütalbumilt “Tulevikutee” (NEMOS1)

Tulevikuplaanid?
On nägemus OTK1 stiilist ja arengust, aga on ka teised projektid tegemisel, mille jaoks kulub samuti aega. Aga kui OTK1 loomingut avaldada, siis ikka Nemos Music’u keskkonnas, sest mõlemad on ikkagi omamoodi kvaliteedietalonid tänapäevases üleküllastunud maailmas. See mind inspireeribki. Ja samas tahaks ka oma tegemiste läbi julgustada noori artiste nägema rohkem vaeva kvaliteetse muusika loomisel.

Mis on sinu unistus Trailsi koha pealt?
Album võiks olla omaette verstapostiks kvaliteetse trummi ja bassi maailmas, et stiil saaks hoogu juurde. Hoogu, mis oli selles muusikas nii kümme aastat tagasi. Et see stiil liiguks eemale klubipõhisusest ja primitiivsusest. Et stiili saaks rohkem liigitada kuulamismuusika alla.

Intervjuu pärit Nemos.ee‘lt.
Värske plaadi saad hankida Rada7.ee plaadipoest. Vaata ka kogu Nemos Music valikut.