Evestus, kes just hiljuti Eesti tõenäoliselt seni suurima vaatajaskonnaga laulukonkursil Eesti Laul erakordselt ägeda tulevärgiga show tegi ja kes jõudis oma hitiga "Welcome To My World" läbi kõikide tulemüüride ning uute fännide südamete ka lõppfinaali seitsmenda kohani, esineb Tallinn Music Week muusikafestivali raames 6. aprillil Beats From The Vaulti esitluspeol.
Johanna Emily Pikver peatas korraks bändi asutaja Ott Evestuse raugematu hoo ja uuris nii eelseisva kui ka läbitu kohta natuke põhjalikumalt.
Kõigepealt õnnitlen, võtsite osa muusikakonkursist Eesti Laul, mille finaali te jõudsite ja teid hääletati üldarvestuses sadade konkurentide hulgast 7. kohale! Oletame, et ma pole Eesti Laulu näinud, ei tea sellest midagi. Kirjelda mulle, mis laval "Welcome To My World" esitlemise ajal toimub?
See on poliitiline ja agressiivne, industriaalrock. "Welcome To My World" showd peab ise nägema! Lugu ennast on siiski peetud küll liiga depressiivseks Eurovisiooni jaoks – et kurat, ma küll ei taha kuulata laulu mis räägib vähist. No aga mis teha, see on osa maailmast meie ümber ja loo idee ongi see, et kõige selle peopanemise juures ei tohiks unustada, kus me oleme ja kes me oleme. Kui me peeglisse ei vaata, võime unustada, kui räpased me oleme, aga sellest me ju tegelikult puhtamaks ei muutu.
Kust tuli mõte Eesti Laulust osa võtta? Kas see pole liiga "boring ja mainstream”?
Aga sellepärast just oligi vaja osa võtta, et ei oleks nii boring ja mainstream!! Seda mainstreami ei raputa muudmoodi, kui tuleb ise sinna sisse trügida. Kusagil keldris omaette protesteerimisel pole palju mõtet. Vastukultuuriga on vaja aktiivselt tegeleda, haha! Eesti Laul oli mulle väga huvitav kogemus: oli tunda, et meisse väga ei usutud ja ei panustatud – olime nagu tüütud pigem oma saja detailiga, mida me tahtsime laval näha ja teha. Kohe kui me Gretega (Grete Laus-Evestus tegi kogu stilistika, visuaalid ja tulevärgi oma kätega – toim.) teada saime, et osaleme Eesti Laulul, läksime me esiteks 69 Eyesi ja Freakangeli kontserdile jooma. Vaatasime Freakangeli ja tema uue trummari esimest esinemist Cathouse-nimelises kontsertpaigas (Evestuse trummar oli just bändist lahkunud, ning Freakangelisse üle läinud – toim.) ja mõtlesime, mismoodi WTMW visualiseerida – esimesed mõtted olid, et dragid taustalauljateks ja lugu peab lõppema tuumaplahvatusega. Lõpuks jõudsime selleni, et tegelikult võiks kogu lava tasapisi ära laguneda, nagu meie maailm seda teeb. Hiljem tuli välja, et peale meie lavashow sisaldasid teised kõige vingemad lavad vanni, diivanit ja… peeglit. Siis tundus küll, et veidi overkill vist, aga samas, mõtlesime, et nagunii me poolfinaalist edasi ei saa – paneme vähemalt selle korra siis täiega. Et peale seda saab siis puhata. Aga noh, tuli välja, et ei saanud. Ja kuigi me endile Gretega naljatledes lubasime, et finaalis pole vaja midagi teha, kuna sealt nagunii edasi ei saa, ei suutnud me ennast siiski tagasi hoida ja lükkasime pöördeid veelgi rohkem peale. Selles suhtes Grete ei hellita: kui ta midagi ette võtab, siis see tuleb ainult äärmiselt erakordne ja veider või ta ei hakka üldse seda asja ette võtmagi. Ta loetleb ette asjad, mida ta tahab saada ja ükskõik kui uskumatu ja võimatu see tundub – lõpuks on need asjad olemas. Näiteks finaalis olevad taustalauljate kuplid, nende otsimine ja leidmine oli täiesti uskumatu põrgu. Aga Gretel oli kindlalt neid vaja ja nii saigi enam-vähem põrgusse mindud ja kuplid sealt ära toodud. Kogu finaali-show sai kokku pandud nädala ajaga. Finaalis oli kõigi suhtumine väga ok juba, kuna seal oli nii palju inimesi, kes just nautisid seda momenti, et on võimalik teha midagi teistmoodi ja ka Eesti Laulu tiim tuli meile vastu sellega, et meid viimaseks esinejaks pani. Üleüldse on kogu see Eurovisiooni-teema väga äge kuna see on nii düstoopiline maailm, täpselt nagu mingis ulmefilmis… See on nii eraldi kogu ülejäänud maailmast, nagu mingi teise planeedi asjaajamine.
Miks sa muusiku karjääri valisid ja mis sind inspireerib?
Kes see valib muusiku karjääri? Ma ei usu et keegi valib. See lihtsalt juhtub mõnede inimestega, kellel see hästi välja tuleb või kes midagi muud teha ei suuda.
Inspiratsiooniks on see teekond, kuhu muusika viib ja atmosfäär, mille see loob. Sellepärast olen jäänud industriaali juurde, kuna see pilt, mis see muusikastiil mulle maalib, kõnetab mind kõige rohkem. See on minu maailm.
Evestus on tegutsenud päris kaua ja on industriaal-ringkondades vägagi tuttav nimi. Milline on olnud su seni kõige meeldejäävam kontsert?
Kindlasti toon eraldi välja kontserdid koos Ministry’ga! Kohtuda Al Jourgenseniga oli täiesti uskumatu ja unustamatu kogemus. Olen Aliga kohtunud mitmel korral Inglismaal ja Venemaal – ta on alati väga sõbralik, avatud ning kogu oma olemuselt täiesti vahetu. Tal on vaja, et keegi teda jälgiks, kuna teda üldse ei koti mingid ühiskonnanormid või selle reeglid ja ta sõidab kohe igasugusest piirist üle, ükskõik mis olukorras ta ka ei oleks. Ta on väga huvitatud poliitikast, veinist ja inimestest. Ta on proper friik. Kui Marilyn Manson ja Trent Reznor näiteks iga oma lava-apsu ja šokielemendi on väga peenelt läbi mõelnud ja välja töötanud, siis Al on üdini spontaanne ja ehe. Olgu laval, stuudios või lava taga.
Ott, loetle mulle oma lemmik bänd, raamat, lemmikloom ja lemmikvärv kui olid 12-aastane.
Korn, The Art of War by Sun Tzu, lemmikloomaks hamster Andrus ja lemmikvärviks oli neoonkollane.
Kui sa saaks olla kaks päeva keegi teine, siis kes sa oleksid?
Eesti puhul Strippar Marco, et ma saaksin nautida seda head elu, milles ta kümbleb, kus on hullult feimi, sulli ja lutsi.
Aga maailmamastaabis oleksin meelsasti näiteks kusagil Kuubal pisikeses kioskis müüja, teeksin putka ees päev otsa suitsu, loeks lehte, jooks kohvi ja vaataks inimesi.
Kes on su stuudios kõige vähem sinulik artist, kes seal lindistanud on?
Roundsound stuudio omanikeks on Marko Atso ja Keijo Koppel, ma töötan seal niipalju kui mul aega on – ja ausalt öeldes pole seal ühtegi minulikku artisti ega bändi lindistamas käinud, see ongi äge. Alati on midagi uut ja huvitavad toimumas – jazzist ja klassikalisest muusikast räpini välja.
Mitte, et ma oma töökohta enda kasuks väga ära kasutaksin, sest näiteks uue loo "Everything In Here" salvestasime Londonis Ade Fentoni silma all ja kitarrid mängis sisse Gary Numani kitarrist Steve Harris.
Tagasi minevikku. Mis su Myspace kasutajanimi oli? Kas bändidest ja sõpradest moodustusid ka oma pingeread?
Myspace oli awesome! Mul oli seal üle 70 000 “sõbra”, olin seal juba Evestuse nime all ja minu Top 10-sse said ainult need inimesed, kes olid minu nime või bändilogo enda peale tätoveerinud.
Paraleeluniversumis antakse sulle valida, kas mängida Trumpi või Putini sisseõnnistamisel, kumma valid?
Lihtne! Ma valiksin Putini, kuna venelased oskavad reeglina palju paremini pidu panna kui ameeriklased.
Tulevik. Maailm, umbes täpselt 59 aasta pärast on selline…
Rolling Stones tuleb uuesti Eestisse oma “Too Old To Die” tuuri raames.
Sinu koht seal on selline…
Ikka fännitsoonis!
Tissid või tagumik? Või ajud?
Ei, kõige olulisem iga naise juures on siiski hea hambumus ja aurafoto. Muu on kõik juba detailid ja pisiasjad.
Mis kogemusi te TMW-lt saada sooviksite?
Sooviks kohtuda uute inimestega ja kogeda uut ja huvitavat muusikat.
Ütleme, et TMW2018 festivalil satudki ühte ruumi mõne olulisema produtsendi, agendi või muu tegelasega. Kuidas talle ennast kõige paremini maha parseldada?
Seletan neile, et kui nad tahavad näha selle ürituse kõige ägedamat publikut, siis peavad meie kontserdile tulema.
Milline on sinu lemmik kollektsiooni kuuluv fänniese ja mille ise merchimüügi letile kaasa tood?
Minu isiklik trofee on The Prodigy T-särk 90-ndatest.
Ise toome TMW-l müüki oma plaate-särke ja naistele kleite. Evestuse merch on alati väga fun. Me rõhume sõnumile, näiteks viimase paari kuu bestseller on T-särk kirjaga “I Especially Hate Everyone”
(Rada7-klassikat!) Mis jaanipäeval teete?
Naudin inimtühje Tallinna tänavaid. See on tõepoolest midagi erilist, mida ma iga aasta pikisilmi ootan.