Kahtlemata on My Dying Bride briti kolmest doom-hiiust alati kõige teatraalsem ja (melo)dramaatilisem olnud ja seetõttu on nad kogu oma spektri ulatuses alati ka kõige huvitavamat pakkuda suutnud. Vähemalt siinkirjutaja jaoks. Olgu mainitud, et see huvitavus on midagi enamat kui metal, millele on viiulit peale kääksutatud. Õigupoolest on ülearu kramplik žanrist kinni hoidmine MDB puhul alati üsna häiriv olnud. See on neil otsekui maskina ees tolgendanud.
Seepärast ootasin "Evintat" üsna suure huviga, kuna lubati metalivaba. Isegi bändivaba, sest praegusest koosseisust teeb "Evintal" kaasa vaid vokalist Aaron Stainthorpe, ülejäänud muusikud on koosseisuvälised. Seda küll, et kolmikalbumi on orkestri tarvis seadnud ja osaliselt sisse mänginud MDB endine klahvpillimängija Jonny Maudling, kes oli täiskohaga bändiliige viimati kümme aastat tagasi.
Niisiis tekib õigustatud küsimus, kui palju "Evinta" üldse MDB on ja mis asi see MDB üleüldse on?
Neile, kelle jaoks protsendialbum oli hirmus pühaduseteotus, võib värske kogumik niisamuti pettumuse valmistada, sest MDB on endalt läbi ajaloo üsna ühesugust grimassi hoidnud maski eest ära rebinud. Tegelikult on nad ennast päris alasti koorinud.
Sealjuures ei ole motiiviks olnud provokatsioon (nagu protsendialbumiga oli), vaid soov iseendale ja oma tegevusele otsa vaadata ning ka kuulajatele enda katmata nägu näidata. Ehkki MDB on oma tegelikku palet ja osiseid varemgi aimata lasknud, kõige selgemini läbi kaverite (Swans, Portishead, Lee Hazlewood), ei ole nad seda varasemalt nii julgelt teinud.
"Evintal" tulevad läbi kaverite vihjatud koostisosad eriti selgelt esile. Suuresti soigumise ja kannatajapoosi (nagu Swans teeb) ning suursuguse kurbuse (nagu Portisheadis) najal "Evinta" püsibki, need on MDB kandetalad "Turn Loose the Swans’i" aegadest saadik olnud. Mitte, et MDB kedagi otseselt kopeerinud oleks – nemad väljendasid sarnaseid tundmuseid lihtsalt läbi metalikeele. Või täpsemalt, läbi (sentimentaalselt) romantilise doom’i keele. Ja romantismi esteetika on niisamuti üks MDB põhiline koostisosa olnud. Päris algusest peale.
Mäng kontrastidega, tõsimeelsus, traagilisus ja teised romantilised tundetoonid ning kui tõesti muudmoodi ei saa, siis võib bändi himu muuseumieksponaatide moodi välja näha, ka ära mainida. Need komponendid kokku annavad kummalise, aga siiski piisavalt kandva kuvandi, mida "Evintal" analüüsitud ja sünteesitud on.
Võib öelda, et "Evinta" on juurte juurde minek. Kuna MDB on läbi ajaloo üsna ühte nägu olnud ja nad teavad seda ise ka, ei ole nende juurte juurde minek esimeste albumite saundide ülessesoojendamine, vaid bändile iseloomuliku rõhutamine ja välja toomine. Seepärast ongi "Evinta" nii äratuntavalt MDB. Ehkki doom metal’it sealt ei leia, hõljub albumi üle Lääne-Yorkshire’i doom’i vaim. Seega on "Evinta" kõige ehedam MDB.
Just seetõttu ongi nii hirmus raske öelda, et "Evinta" ei ole kõige paremini õnnestunud.
Kehv see album ka ei ole. Juba seepärast, et niimoodi ühendatud metalibänd ja orkester varasemast ei meenugi. Tulemus ei ole sümfoonilise saatega greatest hits, vaid darkwave’i ja post-industriaali vahel asuva neoklassika vormis ambiendilikud arendused MDB parimate palade motiividel. "Elend" ja "In The Nursery" on kõlaliselt vast kõige sarnasemad.
Aga kui neoklassika ja ambient, siis kaasnevad nendega ka mainitud žanrite tüüpvead ja "Evintagi" ägab seesuguste puuduste all. Põhilised on üksluisus ja elutus. Mistõttu tervikmuljeks "Evintast" jääb tapeet, isegi liftimuusika.
Hoolimata sellest, et "Of Lilies Bent with Tears" pakub muidu domineerivatele viiulitele ja klaverile lisaks sõjakaid puhkpillipartiisid, "The Distance, Busy with Shadows" liiguvad süntesaatorid julgelt seal, kus kunagi Tangerine Dream tegusid tegi ja "Of Sorry Eyes In March" kõlab kui mõni õuduslugu neofolgi all-stars projekti The Triple Tree albumilt "Ghosts", jääb kogumik (lukspakk 14 lugu, ~130 minutit, tavaline duubelplaat 9 lugu ja ~85 minutit) lohisema ja laialivalguvaks. See nõuab võrdlemisi pikka liftisõitu.
Mistõttu heidangi "Evintale" ja seeläbi kogu MDB’le ette, et nad portree asemel triptühhoni pakuvad. 20-aastase haardega, üheplaadiline, aus ja intiimne portree ei jätnuks põgenemisruumi (ega ka igavlemisruumi), aga see ei oleks jällegi kuigi romantiline olnud. Huvitav, kas niimoodi oleks My Dying Bride’st midagi olulist kaotsi läinud?
Evinta ilmus 30. mail ja My Dying Bride astub Hard Rock Laagris ülesse 2. juulil.