Juba ülehomme saab oma piknikuteki ja kõrvad kaheksandal Schillingul Kilingi-Nõmme suveaia murule laotada, näksida head-paremat ja ahmida endasse hoolikalt valitud muusikalist menüüd. Pealava täpselt keskmise esinejana astub laupäeval üles Barcelona indiepopkvartett Extraperlo. Nad tulevad Hispaaniast, nende plaadifirma nimi on Canada ja nende nimi ei tähenda midagi, aga võibolla tähendab kõike. Segane värk, las räägivad ise.

Vastavad Alba Blasi, Aleix Clavera, Borja Rosal ja Cacho Salvador, aga kokku ikkagi ühtselt ja eristamatult Extraperlo.

Mida Extraperlo tähendab ja mida selle nime tagant oma kuulajatele edastada soovite?

Olime kaheksateistkümnesed, kui selle nime välja nuputasime ja selle inspiratsiooniks olid mitmed erinevad mõtted, üks neist oli näiteks Alejandro Lerroux’ poliitilise karjääri lõpp. Peamiseks eesmärgiks oli leida nimi, mis ei tähenda otseselt midagi konkreetset, mida ei leia sõnaraamatust, aga mis kutsub esile emotsioone puhtalt oma kõlaga.
Võibolla mingis mõttes on Extraperlo kui nime tekitatud intriigid tunnistajaks erinevatele perspektiividele, mida me oma muusika kaudu väljendada proovime. Kord ütles meile keegi, et oleme bänd, mis jutustab õnneotsingutest. Kui me oma muusikat kirjutame, siis janu ilu ja müstilise järele on see, mis meie mõtetes kumiseb.

Avaldasite oma teise ja seni viimase albumi 2012. aastal. Kas on juba põhjust hakata kolmandat ootama?

On ikka. Me just äsja alustasime selle kallal töötamist ja pärast Schillingut võtame esinemistest väikese puhkuse, et selle tööga jätkata. Me oleks väga rõõmsad, kui meil õnnestuks see plaat avaldada järgmise aasta alguses, aga on veel vara rääkida sellest, milliseks see album kujuneda võib.

Teie esimese kahe albumi vahele jäi kolm aastat, mis esimese ja teise plaadi vahel on tegelikult ju üsna palju. Oli see just täpselt see ajahulk, mida teil bändina ühe plaaditäie materjali valmisküpsetamiseks tarvis lähebki?

Me oleme kahtlemata bänd, mis vajab aega, et uue materjaliga välja tulla; meie muusika ei tule meieni puhtalt intuitiivselt, millest on ju natuke kahju, aga nii see juba kord meie puhul töötab. Aga muidugi me mõistame oma fänne, kes uut albumit küsivad ja me oskame seda ootust hinnata. Kolm aastat esimese ja teise albumi vahel oli suuresti tingitud ka sellest, et kaks meie liiget tuuritasid mööda maailma koos El Guincho’ga.
Kuigi me ei olnud sel ajal koos, et uue albumi kallal töötada, oli see hea võimalus muusikutena kasvada meie paralleelsetes projektides (Granit ja Capitán). Meile tegelikult meeldiks avaldada albumeid sagedamini, kuid bändina me tunneme, et peame oma loomust austama ja võtma aega, mida me vajame kirjutamaks materjali, mille üle me ise uhked oleme.

Kas pärast eelmise albumi edu on juba pinge laes? Kui raske on uue materjaliga välja tulla?

Jaa, raske on mitte olla mõjutatud eelmise albumi vastukajadest. Siiski me usume, et parim muusika tuleb loomingulisest vabadusest, me proovime end vabastada igasugustest ootustest, kuni jõuame punkti, kus tunneme end vabana.

Viimasel albumil oli produtsendiks El Guincho, mil määral tema käsi teie kõla arenemisel kaasa mängis?

El Guinchoga koos töötamine oli suurepärane kogemus, millest me õppisime väga palju. Ta aitas meie kõla lihvida absoluutse helipuhtuseni, pannes iga heli eraldiseisva ja väljapaistvana kõlama ning albumi tervikuna kostuma avara ja kaugeleulatuvana. Ta oli ka väga kaasav ja läbipaistev, õpetades meile, kuidas kõike seda oma järgmistel albumitel juba täiesti iseseisvalt saavutada. Oleme veendunud, et Pablo on Hispaania kõige talendikam produtsent ja ta jõuab maailma tippude hulka juba lähitulevikus.

Mis on teie jaoks hetke muusikamaailmas põnevaimad artistid või trendid?

Viimasel ajal oleme olnud võlutud Devonte Hynes’i muusikast, kes on mees Blood Orange’i taga ning Solange’i ja Sky Ferreira produtsent.

Jõuate kohe oma esimesele Schillingule, kuidas te tavaliselt uueks festivaliks valmistute, kas teete eeltööd või hüppate tundmatusse?

Kuidas kunagi, sel korral valisime aga võimaluse olla Schillingu poolt üllatatud ja oleme püüdnud vältida ootuste tekkimist. See on meie esimene kord Eestis ja me ootame põnevusega.

Ja lõpuks – mis on teie lemmik rada 7?

See on vist kõige spetsiifilisem küsimus, millele me oleme kunagi pidanud vastama. Pärast mõningast mõtlemisaega (ja üle kontrollimist) on meie valik “Little Lies” Fleetwood Mac’i “Tango in the Night“-ilt.

Extraperlot on võimalik näha Kilingi-Nõmmel toimuval festivalil Schilling, laupäeval, 5. juulil kell 20:30.

Lisainfo:www.schilling.ee
Radateema: http://www.rada7.ee/yritus/76283/