Mõnel bändil piisab vaid korra õrnalt üle kitarrikeelte tõmmata, et kuulaja süda võita ja enne kui Fall of the Leafe’i uusim, "Aerolithe" nimeline üllitis mu plaadimasinas pöörded üles võttis, teadsin varasemast kogemusest, et sellel bändil on koheseks üleskütmiseks kõik eeldused olemas. Ja omal õhkõrnal viisil ta seda ka tegi.

Kuidas tuli "Aerolithe" mu tuppa? Tuli vaikselt, tuli tasa ja tuli ühe meeliülendava meloodia saatel, mida mul on olnud õnn viimasel aja kuulata. Õbluke pisar pistis pea silmanurgast välja ja küsis: "Kas vana hea Nightwish on jälle tagasi?" "Helljee, vokaal nagu Hetfieldil!" kisasid silmhambad vastu. "Why must all good things come to an end?" päris taustal mängivast telerist Nelly Furtado, mille peale pildikast ka kaarega aknast välja lendas.

Kurb, aga tõsi — paari kuu eest lakkas Fall of the Leafe olemast. Lohutust võib leida just käesolevast, selle pundi viimaseks jäänud plaadist, mis pakub kuulajale neljakümne minuti jagu kvaliteetset ja küpset raskerokki. Lood hellitavad kõrva, kuid neis on piisavalt karme kitarrirütme, et mitte muutuda läägeks. Tähetolmuga kaunistatud nõtkeid rütme on siin jalaga segada. Ja ehkki Fall of the Leafe otsustas juba tükk aega tagasi ööbikulaulu kasuks, päästab vokalist kohati siiski ka kurguhelid valla. Muidugi eraldi kiitust väärivad veel lummavad bassikäigud, mis teevad "Aerolithest" just sellise uneleva kunstiteose nagu ta on.

Ausalt öeldes ei oskagi "Aerolithe’i" kohta midagi negatiivset kosta. Kas ta kuulub just nende kõige eredamate tähekeste hulka? Noh, peaaegu. Kas ta on parem kui teised Fall of the Leafe’i plaadid? Maitse asi. Kõigile unetutele öösel ringiuitavatele hingedele, kes peavad muuhulgas lugu meloodilisest hevist, on käesolev plaat muidugi absoluutselt kohustuslik meeleolulooja.