Vaadates ajas tagasi, tundub mulle, et 2000. aasta paiku oli Eesti põrandaalune rokiskene pisut kohmakas ja liialt vaiknegi. Varastes 20-ndates noortes seljajudinaid tekitavad indibändid hakkasid väikeste eranditega pildilt kaduma, välismaa artistide invasioon Eestisse oli aga selgelt pea olematu. Üsna põikpäiselt ja sõltumata üha enam moderniseeruvast elektroonilisest tantsumuusikast, ilmus just siis kusagilt välja jõuk noori inimesi, kes ajaviiteks, enese realiseerimiseks, närvide rahustamiseks või jumal teab milleks otsustas luua päris oma fanzine.
Ametlikust liialt tõsimeelsest kultuuriajakirjandusest üsnagi kaugel seisev netileht sai nimeks Sewercide Lo-Fi. Siinkirjutajat naelutas see mõnikord õhtuti ekraani taha nii mõnekski väärt tunniks. Ja nagu alati, panid terava satiiritunnetusega popkultuuri põhjakihte lahkavad ja vabalt kirja pandud, väärt linkidega pikitud read pea alati muigama. Olgu siis tegu Sewercide Lo-Fi jõuguliikmete viimase seenelkäigu kirjelduse, halvaks klassifitseeruva vampiirifilmi revüüga või mõne seniavastamata ja tolmuse surfimuusika plaadi kokkuvõttega. Sewercide’i pealikeks olid Evol ja KO. Viimane, kusjuures, mõtles välja nime üritusele Kriminaal Buugi. 28. oktoobril Buugitakse üle pika aja Krahlis ja mõlemad Sewercide’i ninamehed on ka DJ-puldis.
Evol aga annab allpool aru , misasi see Sewercide siis ikkagi oli? Miks ta oli? Kas meil on ja on vaja tänapäeva noortele midagi öelda? Lugege ja otsustage ise. Või veel parem, sulgege aken kohe.
Kas sa mäletad aegade hämarusest, mis tõukas teid tagant, et luua uus nn trashkultuuri: b-filme, koomikseid, garaažirokki ja muid peavoolu popkultuurile risti jalus olevaid nähtusi kajastav, valisteva kultuuriajakirjanduse suhtes mõnusalt nihkes fanzine Sewercide Lo-fi?
Sewercide’i algollus pärineb tegelikult eelmisest sajandist – üheksakümnendatest, kui elu veeres igapäevaselt ilma internetita ja võrku sai ainult kellegi töö juures. Sellest ajast tekkiski infojahtimise harjumus. Olulist abi sai Tartu Ülikooli suurepärasest fonoteegist (neil olid lintmakid ja võimas lindikogu), samuti fonoteegi ajakirjariiul, millel leidusid Wire, Option ja hiljem ka (’We hate the fuckin’) NME. Ja Rahvusraamatukogus oli sõbranna, kes paljundas Sonic Youth’i ja pungiajaloo teemalisi artikleid Q-st ning veel kusagilt. Samuti sai kuulatud Soome raadiost maailma kõige mõtlikuma deejay Miettise juhitud „Räkärodeot“, millest üheksakümnendate käigus sai sujuvalt garaažipungi saade ja mis mindki kaasa kiskus.
Järgmise sajandi alguses aga tekkis võimalus tänu teaduslik-tehnilisele revolutsioonile tuua tuppa interneti püsiühendus. See muutis kõike. Aga Eesti Internet oli tühi, nii et lõpuks tuligi mõte ise midagi kirja panna. Üks tunne on tarbida, eks ole ja teine asi on ise mingil moel kaasa lüüa. Fanzine’i tegemine peaks olema ju üsna lihtne kättevõtmise asi, ma ei tea, miks Eestis eriti sellist traditsiooni pole.
Millal täpsemalt ilmusid esimesed artiklid? Miline muusika ja filmid sundisid klaviatuuri klõbistama just kõige alguses?
Sewercide Lo-Fi esimene versioon oli hot.ee serveris ja esimest korda läks see avalikuks 2001. a. alguses. Kõige esimene artikkel oli Harry Potterist. Jah, Sewercide’i ajalugu on täidetud selliste kergelt piinlike faktidega.
Sewercide’il olid mõned "kodubändid", kelle tegemisi me ikka jälgisime – Eestist Guruhark muidugi, lisaks Kwing Kungks, Zahir ja Shelton San, hiljem Kriminaalne Elevant. Lääne bändidest olid algusaegadel kõige armsamad Thee Headcoatees ja Mary Prankster ja minu isiklik lemmik oli veel Helen Love. Paralleelselt sõlmisime sõprust kuuekümnendate garaažiroki (The Sonics oli muidugi eriti kõva sõna) ja seitsmekümnendate nn proto-pungiga.
Aga meil polnud kunagi sellist tavapärast plaadi- ja filmiarvustuste rubriiki, vaid Sewercide’i formaat oli ikka vana hea "uudisjutt", vabas vormis. Ja kunagi ei teadnud, millest järgmine lugu räägib. Juba esimese paari kuu jooksul jõudsime kirjutada psychobilly‘st, Harry Potterist, moderntantsust, anda edasi veinitegemise õpetus ja näpunäited erootiliste jutustuste kirjutamise kohta. Sellist mõistlikku programmi jätkus veel mitmeks aastaks.
Tagantjärgi tundub, et Sewercide’i aegade alguses oli teie poolt lahti kirjutatud teemade tõeline defitsiit. Ka ainuüksi nii Eesti kui välismaa bändide kohapealt valitses põud, mis väljendus mõnede üksikute kohalike indibändide edasi eksisteerimises. Kuidas te ennast sellises olukorras identifitseerisite või kuhu paigutasite? Kas nimetatud defitsiit võis omakorda anda tõuget Sewercide’i loomisel?
Muidugi oli minu meelest sajandivahetus üsna tühi ning ka rahalises mõttes aher aeg, kus kõik kippusid ühtesid ja samu asju kuulama ja vaatama. Ja oli kaks võimalust, kas sellega kaasa minna või hakata oma asja ajama. Ning Sewercide’i eelarvamustoimetaja Evolile meeldisid ainult need asjad, mis talle meeldisid. Nii et meie paigutasime Sewercide’i alati vastasleeri, see mis täpselt vastas oli – pop, hevi, jälgid folgid või trips-hops vms elektroonika, polnudki tihti oluline.
Aga muidugi pungivärgist huvitusime siis ka. Nüüd olen vanem ja mõistlikum ja leian, et lihtsam on muusika kuulamisest üldse loobuda, kui selle üle vaielda.
Milline oli tagasiside lugejatelt? Kas nende vähesus häiris või oli põrandaaluste staatuse hoidmine just sobiv ja taotluslik?
Aa jah, paljud selle jutu lugejad praegu teavad, mis veebilehest jutt käib üldse?
Lugejaid oli muidugi vähe, kuigi need, kes olid, see-eest teadsid, mida ja miks nad loevad. Esiteks, lugejatel ei olnud eriti tagasiside andmise võimalust. Sewercide’i ei saanud registreerida ega artikleid otse kommenteerida nii nagu tänapäeval tavaks, eriti kuna kogu veebileht oli tavalise HTML-i peal üles ehitatud. Nii, et parim võimalus tagasisideks, oli e-mail saata. Mille ma siis ära kustutasin.
Teiseks, ma ise ka ei liigutanud end. Mulle meeldis kirjutada, siis panin lood üles ja muu polnud minu mure. Tegelikult suurim töövõit oli see, kuidas mingi hetk hakkasid kaastööd ise tulema, võõrastelt inimestelt, ilma küsimata. Kahjuks oli aga mul tihti kombeks kaastöö postkasti seisma jätta ja alles paar nädalat hiljem lugu üles panna, ilma autorit kordagi tänamata või teavitamata… Vabandust. Mulle ei meeldi e-posti saata. Mis teha.
Kust kanalitest said üheksakümnendatel ja veidi hiljem muusikat? Mis kontserdid olid enne Skandinaavia bändide invasiooni algust?
Põhiline infoallikas oli tol ajal ikkagi Soome raadio, milles Miettinen iga nädal kaks tundi mängis oma uusi plaate. Jõudumööda üritasin bändinimesid sealt meelde jätta. Just hiljaaegu kuulasin vanu kassette ja neilt on väga hästi kuulda, kuidas üheksakümnendate lõpus läks garaažipungi ja surf/instro laine eriti võimsalt liikvele. Eriliseks lemmikuks kujunes Estrus Recordsi – eriti nende üheksakümnendate esimese poole – toodang, kes plaadistas selliseid bände nagu The Woggles, Oblivians, The Makers, Quadrajets aga ka instrot nagu Man or Astroman, Phantom Surfers jne. Mul on seniajani põhimõte, et iga Estrusi plaat, mis ma poes näen, on „osta kohe“ kategoorias. Ma põhimõtteliselt neid enne ostmist poes ei kuula, sest Estrus pole mind veel kunagi alt vedanud.
Samuti oli sajandi algusel selline programm nagu AudioGalaxy, mille abil võis kiiresti ükskõik mis ansamblit loo kaupa otsida ja selgus, et kõik kärridži fännid olid oma haruldased vinüülsinglid arvutisse tõmmanud ja need välja jaganud. Kõik mp3-d krõpsusid ja sahisesid natuke.
Kui kontserditest rääkida, siis varasemast ajast on kõige paremad mälestused seotud selliste ansamblitega nagu Marie Curie (Muti klubis), Zriamuli (kusagil vanalinna baaris), Protest (Von Krahlis), FM Violet (Nõmme kultuurimajas) ja Zahir (Tartus EPA klubis). Ega ma ei käinud kunagi niisama kontserdil, vaid siis kui ikka midagi näha tahtsin.
Ja 2002. aastal käisime Helsingis Nomads’i ja The Hives’i vaatamas, mis jättis muidugi sügava mulje. Rahvas oli täiesti ekstaasis ja kuue kuu pärast oligi The Hives ilmakuulus. Ning varsti tekkis siis tõesti selline olukord, et lääne bändid tulid ise Tallinnasse mängima. Lisaks Soome bändidele meenutaks sooja sõnaga The Voladorast Rootsist. Bob Log III oli ka põhimõtteliselt tore, aga see kontsert hilines nii palju, et jõime KO-ga end seti alguseks täis (juhtub kõigiga. Eriti meiega).
Kuidas ja millal said kokku Sewercide’i teise kirjatsura KOga? Kuidas üldse selline kamp Sewercide’i ümber tekkis?
KOga olime – ja oleme ikka – vanad sõbrad, ja juba enne, kui ma olin veebi püsti pannud, lülitus ta kohe tegevusse. Eks toimus selline plaadi- ja mõttevahetus sõpruskonnas, tavaline asi. Aga teadupärast oli üks Sewercide’i loosungitest: „Meid ühendab üksmeele puudumine“.
Mis meid ka lõpuks lahutas. Muidugi, sisendit tuli ka kaugemalt, Tartust saatis Meelis anime- ja Nux käkkerfilme ja unustada ei saa ka kahte riistvaravõlurit, Pescadori ja Tomi, kes Sewercide’i serverit elus hoidsid.
Kas kõigil oli täielik loominguline vabadus? Või eksisteeris mingi järgimist nõudev ideoloogia?
Reegleid eriti ei olnud. Sealhulgas ka sellist reeglit ei olnud, et ühtegi reeglit ei ole. Minu nõudmine oli, et Sewercide ei avalda arvutimängude arvustusi, samuti ei avalda ilukirjandust (ei proosat ega luulet) ning ühiskonnakriitilisi, kuid parteipoliitilise kallakuga tekste. Samuti jätsin ma endale õiguse kirjavigu parandada. Aga me ei lükanud ühtegi kaastööd tagasi ja tuleb nentida, et polnud ka põhjust. Kuigi muidugi eksisteerib ka see üks kaastöö, esimene avaldamata jäänud artikkel, millest sai viimane nael Sewercide’i kirstu. Samuti oli mu isiklik vihavaenlane kulinaarstiilse kriitika tegemine, s.t ei sobinud plaadi või filmi kohta öelda "maitsev supp" või "karge kompott" või – põrgu vikat – "hõrk maiuspala". Ei. Ei.
Sewercide’s on muusika ja filmide kõrval olnud mõnusalt nihkes artikleid ka reisimisest ja näiteks kirjandusest. Milline kirjandus sind raamatu taha naelutab? Eesti oma sürrealism, Nõukogude propagandakirjandus?
Väga palju ma just ei loe. Kui üldse midagi eraldi mainida, siis ühed lemmikud on Vene revolutsioonijärgsed ja -aegsed kirjamehed nagu Ilf ja Petrov, Zoštšenko, Bulgakov, Harms, aga ka Isaak Babel ja Ivan Bunin. Samuti on "Mess-Mend" ning Makarenko "Pedagoogiline poeem" ja "Lipud tornidel" kahtlase väärtusega, kuid põnev lugemisvara. Murranguline aeg, teravad teemad, hukule määratud isiksused, täpsed ja lühikesed laused. Palju saab nalja, aga see kõik on üsna morbiidse alltekstiga. Uuematest jällegi Dovlatov ja Aksjonov, kes on mingil määral eelloetletud kirjanike rea pikendus. Viimati lugesingi vist Majakovski elulugu ja Harmsi naise mälestusi.
Veidi vanemad tekstid on ka alati huvi pakkunud, Apuleiusest Saxo Grammaticuseni välja. Kui keegi eesti kirjanduse kohta küsib, vastan tavaliselt, et Aino Kallas. Kunagi lugesin ka tema päevikuid, oli päris huvitav. Mul oli teooria, et Aino Kallas ja Aleister Crowley oleksid võinud Londonis kohtuda. Päevikutes leidus säherdusi enesekindlaid, elujanulisi hüüatusi, mis krauliaanliku (vau, mis tore sõna) individualismiga hästi passiksid. Sellest saaks tegelt hea uudisjutu…
Garaažiroki hiilgeaeg jäi 90ndate lõppu ja 2000ndate algusesse? Muusikaline pilt on praegu päris palju muutunud. Kas jälgid näiteks uusi, noori Eesti bände? Mis nende puhul häirib või meeldib? Kas on keegi, kes on eriti meeltmööda?
Kogu garaaži/roki/pungi värk käib lainetena. Praegu on kahtlemata madalseis. Üheksakümnendate hiilgeaegu ei põhjustanud miski muu kui noored, kes kuulasid kuuekümnendate plaate. Need plaadid on endiselt alles – ja tulevad ka uued noored. Küllap ka Eestis. Eesti bände üritan mitte jälgida. Üldiselt mulle uut muusikat kuulata enam väga ei meeldi niikuinii, parem kui plaat on valminud hiljemalt kuuekümnendate lõpus. Muidu, tundub et kõik on meil osavad pillimehed ja tehnika on hea. Aga intriig või konflikt on hetkel puudu. Ja stõuneriga ma kaasa ei suuda minna, see on Eestis nagu hevimeestele arusaadavaks tehtud rock.
Teil on olnud päris tihe side Soomega. Soome punk, jne. Kas võiksid sellest lähemalt rääkida?
Soome sild ja side on ju Eestile olnud alati ainuomane. Juba Tuglas muheles, kuidas ärkamisaegsed eesti poeedid patrasid muudkui Kaljuvallast, ehk siis kiilakate võimust. Midagi Soome kultuuris ja eluolus on, mis paneb kihelema ja kaasa elama. Seda defineerida on keeruline, üks Kosmikute liige üritas ühes artiklis kaardistada Soome rokki, aga ei jõudnud eriti kaugemale määratlusest, et suomirock on see, mis hea on. Aga igaüks ju, kes Soomega vähegi tuttav on, teab et soomlased on mõtlikud ja kentsakad inimesed maailma serval, kes seetõttu teevad muusikat alati natuke omamoodi ja väga lahedalt. Soome undergroundi esimene varajane kogupauk, "Suomen Talvisota" oli selline album, et suu jäi tõepoolest lahti. Samuti Virtase "HAL-00" tundus uskumatult äge plaat. Teiseks oli soomes 70ndate lõpus lahe pungikoolkond, millest põhiliselt mäletatakse Epput, aga oli ka palju teisi. Suhteliselt saamatu, aga nii armsaid lugusid salvestanud Kollaa Kestää on mu suur lemmik. Ent siis veel Ypö-Viis, Maho Neitsyt, Olotila, Punk Lurex OK, Lama, Riistetyt, Terveet Kädet jne jne jne.
Samuti tekkis 90ndatel Soomes, nagu ka Skandinaavias, garage revival-laine, ja bändid nagu Radiopuhelimet, Thee Ultra Bimboos, Larry & The Lefthanded, The Mutants jne jne olid samuti toredad. Umbes samal ajal Eestis mängisid raadios ainsate traadibändidena Vennaskond, Mr. Lawrence ja Terminaator, eks ole.
Praegu on mul käsil Soome rocki ajalugu, õudsalt paks raamat, mis katab kogu soome rocki kuni 1995. aastani välja. Huvitav on lugeda, kuidas ühe maa rocki ajalugu on hästi täpselt kirja pandud, aga kuna maa on nii väike, siis mahub see kõik ilusti ühte raamatusse ära. Võimas lugu, mis ei jää mastaapidelt alla Kalevalale.
Kas Sewercide jääb püsima? On ka mingid tulevikuplaanid? Mõned uued ja meile seni tundmatud autorid?
Selge on see, et vanad "head" ajad ei tule tagasi ja Sewercide Lo-Fi ei taasavane sellel kujul kunagi. Kui kunagi tekkis eimillestki Sewercide, siis võib-olla sünnib tulevikus midagi muud. Kes teab.
Ja lõpetuseks. Kas ütled äkki veel midagi?
Sewercide Lo-Fi arhiivi leiab siit. Aastad pole vast lugudele alati just kasuks tulnud, aga kõik on alles ja veebis üleval.
Ja tehke oma zine. See on lihtne. Blogimine on nõrkadele.
Soovilooks tahan "Vennaskonna hümni".