Tristan ja Aleksander käisid inspekteerimas kolm päeva kestnud black metal maratoni Howls of Winter, klubis Tapper, ning raporteerisid sellest põhjalikult ning üksikasjalikult. Kui käisid festivali ise kaemas, siis jätkub järgnevalt küllaga huvitavat lugemist ning kui ei käinud, siis on tekst piisavalt värvikas, et end järgmine aasta kindlasti ka ise kohale vedada.
Sawhill SacrificeMarko Kivimäe
Tristan:
Viimase aja sündmused on esiplaanile toonud transgressiivsuse teema kultuuris. Järjest on kaks kunstiliiki tõestanud, et suudavad üsna efektiivselt avalikkusel kopsu üle maksa ajada. Kõigepealt pani Kender oma pedofiilia-eeposega Nihilist.fm-is küsimuse alla kirjanduse (ja mitte-kirjanduse) piirid, sellele järgnes Rael Artel ja tema kureeritud holokaustikunsti näitus Tartu Kunstimuuseumis, mis jaotas avaliku arvamuse kaheks juba täiesti jaburaid jõujooni mööda. Millega on aga silma paistnud kaks alati teadlikult ühiskonnavastast, või vähemalt valitsevale dogmale väljakutset esitavat kunstiliiki, muusika ja film? Ei midagi erilist, vaid veidi aktuaalsusehõngulist konformismi. Eesti laul? Nigga please. Seal polnud kogu kava peale isegi pooltteist kordamisväärset mõtet. Muusikas tegeldakse triviaalsustega ja ei tule isegi enam meelde, mis oli viimane muusika poolt tehtud rünnak sotsiaalsetele tavadele. Kas muusika suudab üldse enam ohtlik olla?
NELJAPÄEV
Osalt seda mõtet mõeldes läksin kohtuma kolmepäevase black metal festivaliga Howls of Winter – ilmselt viide huntidele nagu bläkimaailmas ikka. Lahe, et nädal hiljem pidutsesid klubis Tapper hoopis sead: hardcore-ürituse nimi oli Pigfarm Festival. Festivali kuulsaim nimi Inquisition lisandus alles viimasel hetkel ja oli ajakava tiheduse tõttu pandud esinema soojenduspäeval, päev enne festivali ametliku kava algust. Kuid enne Inquistionit jõudis lavale astuda veel üks välismaine kamp, et aidata üritusele hoog sisse lükata.
Aleksander:
Itaaliast pärit Voltumna soojendas festivali soojendaval soojenduspäeval. Laval nähtu vastas kõigile ootustele, mida tegelikult säärase ürituse esimesele bändile üldse oskaks panna – mustad kapuutsiga maani ürbid, corpsepaint, Venomi kaver ja keskpärane black metal. Kiirusest sellel bändil küll puudu ei jää. Tõepoolest, blastbeatid koos kitarridega suutsid vahepeal sellise pudru kokku keeta, et kohati oli raske aru saada, mis seal õigupoolest hetkel toimub. Death metalile omased rifid kadusid ülejäänud müra sisse ära ning tehniliselt kompetentne sooritus ei pakkunud vähemalt laivis seda puänti, mis võib-olla plaadil on olemas. Paraku olid suurimaks probleemiks just need momendid, kui bänd otsustas tempo maha võtta. Millegipärast leidsid nad, et igasugustele core-liidesega bändidele omased breakdownid sobiksid black metaliga ilgelt hästi, kuid paraku pole ma selles osas nendega nõus. Need tundusid lihtsalt kohatud ning ma tabasin ennast mõttelt, et äkki kusagilt veeretatakse lisaks mingi tüüp välja, kes kuulajaid veel ka mõne pig squeal’iga kostitaks.
Bänd vist leidis, et kõige kiirem viis, kuidas metalisõbrad, kes tol hetkel veel baaris aega veetsid, lava ees oleva kolmekümne vaataja seltsi tuua, on kolmandaks looks mängida kaver Venomi loost “Black Metal”. Selline ehtne crowd pleaser. Lükkel küll mingit erilist mõju polnud, aga vähemalt tehti proovi. Kõikidest etteheidetest hoolimata oli tegemist üpriski okei avalöögiga
InquisitionAleksander Puumets
Tristan:
Kes teemas, neile pole tarvis tutvustada ansamblit Inquisition. Kolumbia päritolu, aga Ameerikas resideeruv bläkibänd, mis on end paari dekaadi jooksul undergroundis sammhaaval üles töötanud teatud kultusstaatuseni. Nüüd just lasti uuesti välja nende viis vana plaati välja kitsenahast ümbristes! Kui palju truumaks üldse saab asi minna. Nali naljaks, Inquisition suudab teha väga efektiivset müra vaid kahe mehega. Lookirjutaja Dagon mängib kitarri (kiiresti) ja laulab, jah, laulab rohkem kui keskmine bläkimees, sest ta ei kriiska, vaid vokaal meenutab pigem sellist Tuva kurgulaulujorinat. Trummar Incubus hoolitseb kogu rütmisektsiooni eest, sest bassi bändis pole (ja samas pole vast ka vahet, sest enamusel bläkibändidel pole bassi niikuinii kuulda). Sellises koosluses on selge, et kuskile peituda ei ole ja kõik oleneb ainult sinust. Mitte nagu koorilaulus, kus võid vahepeal suud maigutada ja teha nägu, et laulad. Inquisitioni koosseisus pole selline asi võimalik ja mulle tundub, et see annab laividele ka erilise kuristiku serval balansseerimise tunde – meestel on ärevus sees ja peabki olema. Nende kontsert on, eestikeelse sõna puudumisel, ingliskeelset kasutades – urgent. Nagu paremate kontsertide ajal ikka, kaob ajataju kuskile oimusagara taha, ja alles jääb poolkatartiline transs, seisund, mille lõppedes on tunne, et oled kuskil ära käinud. Mulle meeldis kogu festivalist Inquisition kõige enam (mul on ka alati olnud nõrkus kaheliikmeliste bändide vastu). Olin justkui saanud vastuse ka oma küsimusele, kas muusika (või kitsamalt metal) suudab tänapäeval ohtlikult mõjuda. Raske on seda seletada teemast väljaspool olevatele inimestele, miks üks suudab laivis veenda ja teine mitte. Seletamatu tegelikult, aga Inquisition mõjus mulle küll nii, et seda lõpuni kirjeldada polekski justkui võimalik. Mis on ju muusika puhul alati hea asi.
REEDE
Sellisest võimsast algusest kannustatuna läksin vastu festivali esimesele päevale ja olgu ette rutates öeldud, et reede ladus lauda mitmed trumbid, millele oli laupäevasel kaval suhteliselt raske vastu astuda.
Reedel oli huvitav pea terve päev, ja üks intrigeerivamaid neist ehk Eesti artist, päeva avanud Vanad varjud. Vanade varjude kontsert oleks liigitatav pigem sinna etenduskunsti valda. Laval oli kinolina, millele lasti talvist lumist ja natuke porist koperdamist mööda surnuaeda ja külavaheteid. Mingist hetkest sigines sinna üks vanamutt viinapudeliga, kelle kannul käies nägime ka mingeid tilkuvaid koopaid. Kogu muusika tuli lindi pealt ja bändi kaks liiget (Thon ja Sorts, kelle bändide nimekiri on kahepeale kokku pikem kui Galojani shopping list) tulid ühekaupa lavale, sellised Põrgupõhja uue Vanapagana kuued seljas, kandelaabris süüdati ükshaaval küünlad ja seejärel lihtsalt istuti vaikselt lava ääres küünaldega laua manu. Super. Kogu vaib oli umbes selline, mida ilmselt taotleb Rainer Sarnet oma tulevas “Rehepapis”: me elame maal, kus terve rahvas on oma hinge krati tegemiseks kuradile müünud, ja külavahel liigub ringi ainult selliseid inimesi, kellel pole enam hinge. Vanade varjude etteaste jooksul jõudis kõlada (kui ma ei eksi) kaks lugu. Natuke laisk võrdlus, aga siiski selline Burzumi võtmes ühe-käigu hüpnootiline melanhoolne bläkk. Väga hea nii muusikaliselt kui etteaste poolest, midagi täiesti erinevat tavalisest lähenemisest. Kui black metal lavaetteaste eesmärgiks on luua mingi atmosfäär või edastada afektiivne emotsioon, siis see läks neil küll täiesti korda.
Edasi sai näha kahte Soome bändi. Hea, et Soome meile nii lähedal on, sest seal on igas külas oma bläkibänd (neist paljud ikka maailma parimate hulgas) ja neid pole sealt kuigi keeruline siia tarnida. Seda enam, et kui kutsud ühe mehe, saad ta mitmes koosseisus laval ära kasutada, sest igaüks mängib mitmes bändis. Neil kahel kõnealusel oligi sama trummar näiteks.
LathspellMarko Kivimäe
Esimest nime – Lathspell olin varem kuskil nimekirjades näinud, aga muusikaga ebatuttav. Selle bändi etteastet iseloomustas huvitav vastuolu. Muusika ise oli üsna enesekindel, selline Soome ja Rootsi meloodilise death metali mõjutustega bläki näide nagu Dissection, Sorhin, Ofermod jne. Küll aga oli kõike muud kui veenev nende lavaline olek. Lõppude lõpuks tuleb küll tunnistada, et muusika jäi võitjaks ja Lathspell suutis oma muusikalise tunde minusse edasi anda, aga see võit oleks võinud neile veidi kergemini kätte tulla. Hiljem kuulsin lugu, mis minu kahtlustele selge põhjenduse andis. Kuigi seda bändi on tehtud juba 17 aastat, oli see alles nende kolmas kontsert! Kuidas selline asi üldse võimalik on? Igatahes tuli tagantjärgi välja, et olime ajaloolise sündmuse tunnistajaks. Selline veider ja ebaregulaarne fakt annab muidugi bändi aurale ikka ka midagi juurde. Kahjuks ei õnnestunud küll küsida, miks. Eraldi teema sellistel üritustel on muidugi, et kuidas need kodanikud ära tunda siis, kui nad pärast lavalt lahkumist oma värvikihi näolt maha on kaapinud.
Järgmine Soome bänd Sawhill Sacrifice näitas jällegi vastupidist lähenemist. Alguses oli laval seitse meest, neist kolm lauljad (kaks küll statistid nagu hiljem selgus, kui nad lavalt pärast avalugu maha kobisid), kära tehti palju, jalg monitoril ja teate küll, kogu see värk. Samas ei jäänud kogu muusikast justkui mitte midagi meelde. Polnud nagu seda sisemist fookust, mis annaks asjale terviklikkuse tunde. Neli meest viiest olid kiilakad, seda mäletan ka, muusikast kahjuks aga ei paljut. Nii et Saemäe Ohvrit minust ei saanud seekord.
Kaks Leedu bändi siis järgmisena otsa. Esimene neist kõlas väga huvitavalt… umbes poolteist minutit. Siis saabus karm selgus, proge-wannabe Inquisitor on suutnud lahendada ülesande, mis käib vahel ka kirkamatele pliiatsitele üle jõu: kuidas mängida metalit nii, et sellest on välja võetud kogu energia. Mingit minekut polnud, ainult üks tertsides ja kvintides sumpamine, põlvedeni sees asjatus keerutamises, mis imeb sisse nagu vesiliiv. Laulja (ja sündimehe!) Dream Theateri manerismid ja ooperifantoomilik paatoslik vehkimine ehmatas mingi hetk nii ära, et muusikale ei jäänud üldse aega enam mõelda. Ühe jalaga püüdsid justkui sellist dissonantset rida ajada, mis korra nagu kandis, aga siis jäi ikkagi peadpidi omaenda tagumikku nii põhjalikult kinni, et pead enam kätte ei saanudki. Hea, et ise leebemalt pääsesin.
NykstaMarko Kivimäe
Küll aga oli päeva positiivne üllataja minu meelest järgmine, reedene parim bänd Nyksta. Tean jah, et see kõlab nagu mingi kolmanda järgu Timbalandi plaadi külalisräppari nimi, aga muusika tegi selle vale esmamulje kuhjaga tasa. Ehk siis võiks nende sebimisi ääriveeri mingi post-sildiga sildistada. Igatahes oli see veider, dissonantne, häiriv, eksperimentaalne, futuristlik ja kuri muusika, mida oleks tahtnud peale laivi lõppemist kohe uuesti kuulata. Peakski seda nüüd äkki tegema ja nende esimese ja seni ainsa kauamängiva eelmisest aastast “Leika Ti Sienos” („Jäävad ainult seinad“ ) kuskilt välja otsima. Nyksta tüübid suutsid tekitada väga võimsa atmosfääri ilma ühegi näomaalingu, tätoveeringu või muu butafooriata. Eriti kummastava efekti andis see, et lauljal-kitarristil olid peas põlvedeni rastapatsid.
Õhtu viimaseks esinejaks oli pandud Tšehhi veteran-bläkk bänd Inferno, kelle viis aastat kuulsust oli ilmselt ära aastatuhandevahetuse paiku, kui neil õnnestus päris mitu plaati anda välja Saksa legendaarse plaadifirma Sombre Records all (sealhulgas ka split 7” Moonbloodiga näiteks). Läksin Infernot vaatama veidi kui eilset bändi, aga minu ninakus pandi kohe paika. See oli tõeline working man’s black metal – töö ja vaev. Kõigil olid peas üsna creepy’d riidest maskid ja ma mõtlesin omasoodu, et kui nad peaks Kulkast raha küsima, võiksid nad seda taodelda nii spordi kui muusika alt, sest mängida mask peas (sellised nööpnõelapea suurused silmaaugud olid), sellise kiirusega ja veatult, nii agrot musa, peaks kuuluma mingite üliinimlike spordisaavutuste hulka. Muusika ise oli üsna standardne blastbeat-black metal. Mulle meenus miskipärast Dark Funeral, sest neid mõlemaid iseloomustab see, et lood oleksid justkui kõik väga sarnased, aga ikka osatakse seda verikäkki lõigata nii ja teistpidi, et iga tükk on veidi erineva kuju ja suurusega, mis sest, et samas materjalist. Inferno pani asjad paika ka puhta professionaalsusega: tehniliselt veatu, ülesõitev põrgumasin, kolm kitarri, bass tavapärasest rohkem eespool, lakkamatu blastbeat, üks minoorne riff teise otsa ja kui laulja lõpuks maski maha võttis, siis ega sealt alt ka mingi väga palju normaalsem nägu välja ei tulnud. Täielik operett kuubis, grand guignol. Inferno peaks põhimõtteliselt kõigile kätte näitama, millise jõu, täpsuse ja veendumusega on võimalik oma masinavärki laivis juhtida, isegi kui muusika otseselt tavalisest šabloonist väljapoole ei küünitanud. Suurepärane lõpp esimesele päevale.
InfernoMarko Kivimäe
LAUPÄEV
Laupäeva tundus iseloomustavat teatud ebaühtlus ja isegi, ma ütleks, väsimus. Esimeseks bändiks oli Mortferus Tartust ja noh, mis ma oskan öelda. Muusika muusikaks, aga esitus mind küll ei suutnud veenda. Tundus, et koolitükid olid selgeks tehtud ja ilusti ära õpitud, aga lühijutu või vähemalt essee asemel oli kirjutatud lihtsalt referaat. Ebakindlus on midagi sellist, mis on noorte bändide puhul ilmselt arusaadav, aga tuleks endale teadvustada, et kui see on probleem, siis seda tuleb tuunida. Ühe loo tutvustuseks öeldi, et see on lugu olendist, kes elab, aga ei hinga, liigub, aga ei sure vms. Ma mõtlesin päris tükk aega, et kas see on mingi mõistatus, mille ma pean ära arvama. Jäin vastuse võlgu ja siinkohal punkti ei saanud. Tahaks neile rohkem mõtteselgust soovida.
Ka teise lõpupäeva Eesti bändiga oli mul tugevaid probleeme, bändi nimi siis Langenu. Enesekindlusega siin küll nüüd muret ei olnud, sest frontman oli nagu kitarr käes sündinud. Ilma naljata, tundus end noore kuti kohta ikka suurepäraselt valitsevat. Suur küsimärk oli mulle aga see, mis laval muusikaliselt toimus. Tekkis tunne, et mulle tahetakse midagi vägisi öelda – üritatakse ja üritatakse, aga nagu Hiina keel, mitte midagi ei saa aru. Millise tundega ma peaks seda kuulama ja millisega sellelt kontserdilt pärast lahkuma? Misasi see on? Kas see peaks üldse olema bläkifestivali bänd? Intro oli mingi haigla ja patsientide jutt, osad lood olid tugeva sotsiaalse sõnumiga, mis on täiesti okei, aga pigem hardcore’i ja pungi pärusmaa. Muusikas oli kõigest natuke midagi, sünti mängis hullusärgis kutt, kes vahepeal growlis mikrofoni. Lugude nimesid kahjuks enam ei mäleta, aga oli vist “Testosterooni üledoos”… Kas keegi selgitaks mulle, kuhu see kõik välja viib? Iseenesest ju tore, et proovitakse totaalselt kõike kokku panna, aga eks võib-olla ka noore bändi asi – vaja oleks siiski mingit kunstilist visiooni, esteetilist tervikut, mis aitaks su bändi kui kunsti sõnumi üheselt kohale viia. Loodame, et vajalikud elemendid settivad aja jooksul ise paika ja kõik ebavajalik heidetakse üle parda. Ei taha kuidagi katsetamisrõõmu ära võtta, aga samas tahaks ikkagi öelda, et päris kõike, mis pähe tuleb, pole ka mõtet katlasse visata.
Aleksander:
Jõudnud tagasi Viljandis toimunud iga-aastaselt jääkalapüügi festivalilt, kus olid kõlanud nii jääpuuride, Getter Jaani kui ka Terminaatori tekitatud helid, lootsin, et päeva audiovisuaalne kvaliteet paraneb tunduvalt, võrreldes sellega, mida 130 kilomeetrit Tallinnast lõuna pool pakuti. Aga ei – Antagonist Zero ei tõstnud meeleolu sedavõrd, nagu olin oodanud. No mis siin toimub? Uskumatud stseenid! Vokalist otse bändist HND vms – ime, et lühikesi pükse jalas polnud. Välimus välimuseks, ega corpsepaint ja muud kulinad tegelikult mulle väga korda ei lähe niikuinii, aga jah. Esimene lugu – meeleheitlikus, kraapivas falsetis karjutud “no teaaaaars“ oli märgiks, et ettevõtmine on juba eos hukule määratud. Bändi ninameheks on kitarrist, kes pakkus ka karmimat vokaali, ning lead-kitaristi maneerid oli ta samuti endale selgeks teinud. Õrnema vokaali esitaja mainis vahepeal, et tegemist on tema viimase laiviga koos selle bändiga, ning nad jagasid ninamehega pärast seda teadaannet omavahel ka üpris kohmakat kallistust. Ei taha küll halvasti öelda, aga äkki tulevikus, pärast seda lüket, bändi esitatav materjal paraneb. Oleme ausad – muusikaliselt oli tegemist seitsmenda järgu Katatoniaga ja kuna ka nemad pole mulle kunagi suurt muljet jätnud, siis ega ma sellest kehvemast versioonist väga midagi ei leidnud. Mul poleks tegelikult midagi selle bändi vastu olnud, kui tegemist oleks olnud teist sorti üritusega. Lihtsalt mingi metal-üritus või festival, kus erinevad žanrid esindatud – pole probleemi. Aga black metalist oli asi minu kõrva jaoks ikka väga kaugel. Kõik black metali elemendid, mis nende muusikas võisid esineda, olid mattunud igasuguse muu jama alla, nii et neid oli võimatu tuvastada. Kohtasin küll hiljem inimesi, kellele bänd meeldis, kuid pärast veidikest pinnimist möönsid ka nemad, et ega siin midagi väga black metali laadset ei olnud. Tugev pettumus.
Asi paranes märgatavalt Soome bändi Kausalgia esinemise ajal. Tegemist oli depressiivse ja veidi apokalüptilise maiguga muusikaga. Tundus, et bändis mängisid üpris noored kutid, ning ainus etteheide tegelikult olekski see, et kõik lood olid äravahetamiseni sarnased. Nad on leidnud saundi, mis neile hetkel meeldib, ning nad kasutavad seda vaimustunud järjekindlusega. Nii muusika- kui ka filmimaailm on täis juba kasutatud ideede taaskasutamist ja see mulle vastu ei käi. Nii see lihtsalt on. Materjali on neil esialgu ainult ühe demo ja EP jagu, nii et ei saa öelda, et nad oleks sama rada juba pikalt käinud ning ennast aastaid korranud. Potentsiaali tundus bändil olevat ja arvatavasti muutub helipilt ajaga mitmekesisemaks ja huvitavamaks.Etteaste ise polnud just väga veenev. Mitte halb, aga lihtsalt mitte väga meeldejääv, nii muusikaliselt kui ka visuaalselt.
Soome bändide triumviraadi lõpetas Totalselfhatred, kes tegelikult võis olla üks varem mänginud Kausalgia kohalikest mõjutajatest. Bändi koosseis oli muljetavaldav, kõik kogenud veteranid, kes kokku mänginud nii paljudes bändides, et ka kahe käe sõrmedel pole võimalik neid kokku lugeda, kõige kuulsam neist üle kahekümne aasta tegutsenud Horna. Pole ime, et sellise kogemustepagasi najal tehtud esitus oli väga võimas. Kuigi umbes kaks lugu läks aega, et kõik tükid paika langeksid – vahepeal oli tunne, et trummar mängib üldse mingit teist lugu –, oli esitus kokkuvõttes tipptasemel. Kolm bändi kitarristi on jaganud ka vokaalpartiid omavahel ära ja see lisab muusikale väga mõnusat dünaamikat. Vokaalsooritused ise olid ka väga muljetavaldavad, kõigil kolmel oli oma stiil, kuid ükski ei jäänud teise varju – kõigil oli oma individuaalne jõud olemas ning ühegi tüübi hääl ei jäänud nõrgaks, vaid kandis endas tõelist depressiivsele black metalile kohast emotsionaalset meeleheidet. Võrreldes eelmise bändiga oli kohe näha, et laval on oma ala professionaalid, ning kindlasti oli tegemist festivali kõige pikema laiviga. Esinemine ise ei sisaldanud midagi väga erakordset, aga seda ei olnud vajagi – energia, mida muusika pakkus, oli rohkem kui piisav, et ruum täita. Vastupidi, mingite klišeelike kolpade, silmuste ja muude vidinate viibutamine oleks olnud kohatu, üleliigne ja naeruväärne. See etteaste oli minu jaoks kindlasti õhtu tipphetk.
TharapitaMarko Kivimäe
Kuigi ma pole Tharaphita tegemisi juba aastaid eriti suure huviga jälginud, taban ennast vahetevahel ikka, näiteks tänaval punase tule taga, mõtlemast plaadile “Raev” ning mõnda sellel olevat lugu ümisemast. Ehk on „Merekurat“ Eesti black metali kõige kuulsam lugu? Üks nendest kindlasti. Tegemist on ikka väga laheda plaadiga, kus kõik kuus lugu on enam-vähem sama pikad – sinna 5:20ne ja 5:40ne vahele. Stabiilne.
Selle festivali tarbeks otsustatigi plaat otsast lõpuni maha mängida ning see tekitas vahvat nostalgiatunnet. No ikka meeldib. Nagu juba eelöeldust selge, pole tegemist just maailma kõige pikema plaadiga, nii et sinna otsa jõuti mängida veel nii mõnigi uuem lugu. Bändi igavene liider Ank oli eriti rõõmsas meeleolus – rusikas õhus ja suur naeratus näol, tänas ta pärast igat pala publikut joviaalse hüüdega: „Aitäh!“. Väga meeleolukas lõpp kokkuvõttes kordaläinud festivalile.
Publikurekordeid just ei löödud, aga arvestatav seltskond ekstreem-metali sõpru said võimaluse sisustada kolm talvist õhtut enamjaolt heade bändide, tasemel laivide ja sõprade seltsis napsi võtmisega. Olgu ka öeldud, et spetsiifilised žanripõhised ja fännide poolt veetud minifestivalid on see rada, millele võiks panustada ka edaspidi. Väga tervitatav.
Vaimustunud ja rabatud publikMarko Kivimäe
Avalehe foto autor Marko Kivimäe.
Rohkem pilte siin ja siin.