Kuna Rada7.ee valmistub juba viiendat aastat korraldama oma Tallinn Music Weeki esitluskontserti, siis panime aasta alguses kokku kolmeliikmelise tõhusa võistkonna, et teha väike ekspeditsioon Euroopa lääneserva ja visata pilk peale, kuidas käivad asjad Hollandis toimuval Euroopa ühel mõjukaimal talendifestivalil Eurosonic Noorderslag.

Minu pilk festivalile oli pigem vaatleja ja muusikakuulaja oma ning põhihuvi suunatud rohkem uutele bändidele ning festivali korraldusele. Seetõttu leiate artikli teisest osast ka arvamusavaldused inimestelt, kelle huvi oli suunatud pigem konverentsile ja kontaktide loomisele – mu suunavatele küsimustele vastasid Elephants From Neptunesi manager Karl Sirelpuu, ansambli RÜÜT manager Merli Antsmaa, Intsikurmu festivali korraldaja Mihkel Kübar, Ingrid Lukase manager Rein Kutsar, Trad.Attack!i agent Juliana Voloz ning muusikaagentuuri Full House Agency juht Danel Pandre.
Fotod tegi Evert Palmets.

Rohkem kui 350 artisti, enam kui 30 lava ja kui konverentsikeskuses toimunu järgi otsustada, siis hoomamatu mass delegaate. See viimane oli ka üks põhjus, miks ma konverentsist loobuda otsustasin ning kuna kõike oli nii kohutavalt palju, siis tuli valikud teha ja minu kindel valik langes muusikale ja kontsertidele. Aga nüüd kõigest ükshaaval.

Konverents – sedasorti konverentside miinus on, et arutluse all olevad teemad kipuvad korduma ning seal räägitav jääb tihtipeale väga üldiseks. Igaüks lööb oma trummi ning Deezeri mees võib küll võtta ülbelt lamaskleva poosi ja manada ette viltuse naeratuse, aga peab ikkagi leppima, et enamuse ajast räägitakse Spotify näidetel (ma siiski ühel vestlusringil käisin, sealt ka näide). Samas, keda teema huvitab, siis saab enamasti mõnel huvi pakkunud esinejal nööbist kinni haarata ja temaga peale juturingi lõppemist edasi vestelda. Lisaks harivatele jutuvadadele on konverentsi oluline osa inimestega tutvumine-kohtumine ning efektiivsuse mõttes oli Music Estonia organiseerinud huvilistele ka speed-meeting-sessiooni. Need on siis rangelt lühidas formaadis kiirkohtumised erinevate muusikatööstuse tegelaste vahel, mis võivad õigete inimeste kokku sattumisel olla vägagi tulemuslikud. Kuid jah, sellest festivali osast on võimalik leida märksa informatiivsemat juttu altpoolt.
Eurosonic Noorderslagi konverentsikeskus.Music Estonia boss Virgo Sillamaa juba uksel kontakte loomas.
Kontserdipaigad. Groningen on ülikoolilinn, nii elanike arvu kui ka pindala järgi arvestades nii umbes kahe Tartu suurune. Kuid otsustades arutu hulga kõikvõimalike kontserdipaikade üle, siis elu käib seal siiski küll võimsamatel tuuridel kui Tartus. On väiksemaid baare ja kägisevate treppidega kahekordseid pubisid, milles lava enamasti mõlemil korrusel; on Lääne-Euroopale tavapäraseid endisi kinoteatreid, mille lava ääristavad kuldsed ornamendid, laes kristalllühtrid ning seintel punakuldne tapeet; lisaks blackbox tüüpi lavasid. Lava, mis on ehitatud kõrtsu suurde aknaorva, nii et esinejaid on võimalik ka tänavalt akna kaudu piiluda ning linnasüdamest veidi eemale jäävaid suuri mitmekorruselisi tantsuklubisid. Rääkimata lavast, mis paigutatud suurde kaunisse kirikusse ning paarist, telkides asuvast, välilavast. Ühes linnasüdames asunud suures telgis toimus, kui ma õigesti aru sain, linnarahva rõõmuks ka kohalike staaride tasuta kontsert.
Kontserdipaik nimega Der Aa-Theater. Laval Soome bänd Hexvessel.
Festivali korraldus kontserdipaikades. Kui Tallinn Music Weeki venuede arv on vähemalt poole väiksem kui Eurosonicul, siis esinejate arvu kohta seda öelda ei saa (Eurosonicul ca 350 bändi, TMW-l umbes 250 ringis). Seega Eurosonicu ühe lavaga kontserdipaikades võis näha keskmiselt nelja bändi ühe õhtu jooksul, TMW-l on see arv reeglina ikkagi vähemalt kuus, enamasti rohkem. Mulle tundus samuti, et kui TMW-l tihtipeale ikkagi valitakse üheks õhtuks välja kindel kontserdipaik, kus ollakse pea terve õhtu, siis Groningenis liiguti hästi palju klubide vahel. Arvestades delegaatide üüratut massi, siis ei olnud klubides neile ka eraldi sissepääsu, vaid kõik seisid ühes järjekorras ning kui oli väga suur soov mingit bändi näha, siis pidid olema kas juba varem kohal või arvestama seaduspäraga, mis mulle üsna kähku silma jäi – kuna inimesed liiguvad palju ja proovivad avastada uusi asju, siis oli üsna tavapärane, et kui oldi toimuv üle vaadatud, siis umbes kolmanda loo ajal lipati uude kohta ja esinevast bändist tõeliselt huvitatutel oli võimalus juba lavale lähemale pääseda. Piletimüüki uksel üldse ei toimunud.

Bändide jaotus esinemispaikades oli Tallinn Music Weeki omast kardinaalselt erinev – kui TMW-l annab tooni eri showcase’de korraldajate maitse ning sellest johtuvad kontserdipaikade muusikastiililised erisused, siis sellist jaotust Eurosonicul peaaegu üldse ei olnud, kui mitte arvestada paari DJ-dele ja peamiselt tantsumuusikale orienteeritud klubi. Ajakavadest peeti kinni ülitäpselt, ka siis, kui tundus, et bänd vahetult enne kontserti toimunud soundcheckiga kohe kuidagi rahule ei jäänud. Kõigil lavadel rippusid esinejate nägemisulatuses suured ümmargused kellad ning neid jälgiti ikka väga hoolikalt.

Kanaari baar. Tilluke baar, mis asub täpselt teel tihedama kontsentratsiooniga kontserdipaikadest ööbimispaikade poole. Umbes kella ühe paiku omandab koht ilme, nagu see oleks kuhjatud täis suhtlemisalteid festivalikülastajaid, kes rüselevad ringi, et pääseda letini, tualetti ja suitsuruumi, mis hõlmab baariletist väljapoole jäävast alast vähemalt kaks kolmandikku ning on muust ruumist eraldatud pehmest plastikust vaheseinaga, mille ühenduskohtade kinnitamisega ei ole hakatud vaeva nägema, seega sealt saab rahulikult vajadusel läbi pugeda. Muide, isegi selles tibatillukeses baaris toimuvad tavapäraselt lived – kuidas seda läbi viiakse, ma täpselt ette ei kujuta. Ainsa võimalusena tundus bänd koos kolaga lae alla tõmmata.
Kanaari baari iga-jaanuarikuine püsiklient.
Bändid. Eesti bände oli seekordsel Eurosonic Noorderslag festivalil seekord kolm. Nendeks olid küttefolkarid Trad.Attack!, Šveitsis elav lauljatar Ingrid Lukas ja Maarja Nuut, kes seob väga delikaatsel moel traditsioonilised folklaulud looperiga manipuleeritud viiulimänguga. Neist kolmest õnnestus mul kahjuks näha ainult kahte esimest.

Trad. Attack! vallutas neljapäeval festivali keskseima kontserdikoha, Grand Theatre, suure lava. Kahjuks olid nad õhtu avaesinejad ja nagu see ikka esimeste puhul kipub olema, jäi rahvast saalis hõredaks. Samas, kui arvestada, et tegemist oli pea Rock Cafe mõõtu venuega ja inimesi oli kindlasti vähemalt poole saali jagu, siis mõne veidi väiksema saali puhul oleksin ma ilmselt siinkohal rääkinud järjekorrast ukse taga. Nagu Trad.Attack!-ile kombeks, oli lava peal toimuv väga täpselt läbi mõeldud, vahespiigid paigas ning nii õnnestus ka veel õhtu algusele kohaselt apaatset rahvast kaasa elama panna. Kontsert oli väga tore, kuid ma isiklikult ootan väga, kuna nad, hoolimata oma pärimus-mässumeelsest imidžist, suudavad siiski oma sisemistest akadeemilistest kammitsaist vabaneda. Praegu toimib selles võtmes minu jaoks ainult lugu „Jaan’kene”, ülejäänud lood jäävad piisake liiga maitsekateks ja hillitsetuiks, ning tundub, et bänd rabeleb ikka mingeis nähtamatuis kütkeis – kontserdil jäi kogu aeg selline tunne, et bänd hoiab ennast tagasi ning oma täie võimekuse rakendamisest ollakse veel sammuke eemal.
Trad.Attack! Grand Theatre pealaval.Trad.Attack!Trad.Attack!
Ingrid Lukase esinemispaik oli jällegi kesksetest lavadest veidi eemal ja seetõttu ei olnud ka tema etteaste ajal vaja massis trügida. Samas publikupuudus ka ei kummitanud ning vähemalt mind ümbritsenud inimesed olid nähtust selgelt ja positiivses mõttes puudutatud. Mul endal ei ole õnnestunud Ingrid Lukast seni laval näha ja kuna seni kuuldud kommentaarid olid väga erinevad, siis ei julgenud ka väga midagi loota. Seetõttu oli selge rõõm laval näha väga orgaanilist ning suurepäraselt kõlavat ning kaasahaaravat etteastet, mida väga hästi sidusid lühikesed, kuid intensiivsed liikumisnumbrid Ingridi poolt. Eesti ja inglise keele sujuv segunemine lõi, ilmselt eriti neile, kes ei ole eesti keelt kuulnud ja seda ei oska, etteastesse ebamaise ja haldjaliku dimensiooni, mis naelutas kuulajad kuni kontserdi lõpuni lava ette.
Ingrid Lukas inglitiibadega.Väike koreograafiline vahepala. Ingrid Lukas.
Kohe peale Groningeni saabumist, oli mu esimeseks sihtmärgiks kontsertkavas just hiljaaegu uue singliga lagedale ilmunud Soome bänd Hexvessel, kes peaks Eesti publikule teada olema kui mitte muidu, siis oma paari aasta taguse Tallinn Music Weeki etteaste kaudu. Nende eelmisest plaadist „No Holier Temple” on möödas pea neli aastat ning bänd ise on ka paar aastat varjusurmas viibinud, ilmselt nende inglasest ninamehe Mat McNerney teise ettevõtmise Beastmilk (nüüdne Grave Pleasures) äkilise edu ja tiheda tuurigraafiku tõttu.
Kahjuks tundub, et uus materjal on palju puhtam ja sirgjoonelisem, pimeda metsaaluse malbelt painavad bardilaulud on asendunud ballaadlikku laulumaneeri ja progelike kitarrikeerutustega ning kadunud on varasem salapärane ja udune äng, mis vähemalt mind selle bändi juures peamiselt võlus. Äge, ättitjuudiga ja pilli valdav bassitšikk suudab korvata nii mõnedki bändi pisivead, kahjuks muidugi mitte seda, kui bänd fundamentaalselt vilets on, aga seda viimast ei saa õnneks öelda ka Hexvesseli kohitsetud versiooni kohta mitte.
Hexvessel.
Middlemist Red on tempokalt raske sammuga vestern-psych-rock Ungarist. Pean tunnistama, et kuna saal oli puupüsti täis, siis jaksasime ära kuulata vaid paar lugu ning kuna venue nimega Huize Maas esimene, ehk baariruum, asub vaatega tänavale ning bändid olid paigutatud suurde aknaorva, siis kõõlusime veel mõnda aega akna taga ning poseerisime piltnikule, taustaks aktsioonis trummar. Middlemist Redi trummar kusjuures mängis – ei kujuta ette, kas ainult sel korral või ongi tal see kombeks – paljajalu.

Middlemist Redi trummar vaadelduna ühest aknast…… ja teisest.
Meie esimese õhtu lõpetas Lea Porcelain Taanist, kelle esinemispaigaks oli mu lemmikkoha tiitli pälvinud väike, kahel korrusel, mida ühendas kägisev kitsas puidust trepp, paiknev baar. Kontsertlava paiknes mõlemal korrusel, kusjuures mingil põhjusel jõudsime me mitmel korral ülemisse saali, kuid ma ei käinud kordagi alumises. Lea Porcelain kusjuures ei olnud üldse väike malbe naissoost singer-songwriter, nagu ma eeldasin, vaid kahest meesterahvast koosnev tugevate 80ndate new wave ja post-punki mõjutustega süngemakõlaline elektropop. Kuna päevane üle Euroopa rände tekitatud väsimus hakkas võimust võtma, siis võitlesin paar esimest lugu sooviga hotelli voodi poole kapata, kuid siis tõmbas bändi lavaline attitude ja muusika kaasa, ning pidasin vapralt kontserdi lõpuni vastu (ning natuke Kanaari baari lisaks). Bändi soovitan igal juhul silmas pidada, kui neil õnnestub ka suurematel lavadel selline kaasahaarav fluidum luua nagu sel väikesel kõrtsilaval, siis ilmselt ei kuule me seda nime viimast korda.
Lea PorcelainTillukese lemmikvenue De Spieghel ülemise korruse sein.Lea Porcelain
Kui lipsasime järgmisel päeval läbi News Cafe keldris asuvast väiksest kontserdipaigast, et visata kiiresti pilk peale Hispaania malbehäälse lauljatariga elektropopduole SVPER, siis oli üsna kohe aru saada, et isegi kui me tahaks, siis fotograaf Evertit me enne bändi esinemise lõppu sealt välja enam ei lohista. Hispaania duo sai meie omavahelises vestluses külge sildi „Everti lemmikbänd” ning kuni reisi lõpuni ei tekkinud kellelgi küsimustki, millist bändi selle tiitliga silmas peetakse. Stiililiselt olid nad üsna samasse auku eelpoolräägitud Taani duoga, kuid pigem sinna reipama ja rütmilisema lo-fi kanti ning erinevalt taanlastest ei olnud neil laval ühtegi live-pilli, vaid ainult korralik lauatäis tehnikat. Rõõmustanud oleks kindlasti see tegelane, kes mulle eelmisel päeval rääkis, kuidas talle meeldivad bändid, kellel on laval suur kuhi tehnikat, kuid keda on siiski huvitav vaadata. SVPER täitis mõlemad tingimused.
SVPERSVPEREverti lemmikbänd.
Olles kõndinud läbi nii mõnegi puupüsti täis kontserdikoha uksetagustest, põikasime jälle kord sisse mu lemmikusse, kägiseva trepiga baari De Spieghel ülakorrusele, õieti teadmata, mis seal parajasti toimub. Toimus Sloveenia mürarokk Nikki Louder, mis kõlas täpselt nii hästi, et jäime puupüsti rahvast täis saali uksele kõõluma ning juba eelpoolmainitud taktika kandis vilja, umbes kolmanda loo ajal õnnestus juba ennast saali mahutada ning poole kontserdi ajal pääsesime täiesti lava lähistele. Oma energialt ja lavaolekult tugevalt kohalikku Zahiri meenutav bänd saatis saali hoolikalt ehitatud müravalle ning sellisel määral hullunud trummarit ei näe tihti ka kõige brutaalsemates metalbändideski. Mingil hetkel tegin Ivole lõbustatud märkuse end mugavalt istuma sättinud bassimehe kohta, mille peale suunati käeviipega mu tähelepanu lava äärde sätitud karkudele ning bändi vanemate videosalvestuste järgi võib aimata, et see ei ole ajutine olukord.
Juba lahkuma hakates avastasin plaadimüügilaua kõrvalt tuttava näoga mehe ning tuligi välja, et eelmisel aastal Rada7.ee showcase‘l oma livega publiku jalust rabanud Serbia bändi Repetitor manager on laiema geograafilise tiivaulatusega ning hoolitseb ka Nikki Louderi käekäigu eest.
Nikki Louder, esiplaanil istuv bassimees.Nikki Louder
Kui varasematel aastate esinejate listi kiigates on mul jäänud mulje, et alati on esinejate hulgas mõni tõusev täht, kes on mulle juba varem silma jäänud – Kate Tempest ning ka Tallinn Music Weekil üles astunud Kate Boy näiteks, siis sel aastal minu jaoks sellist nime polnud. Kuid pisut süvenedes jäi mulje, et selleks võiks olla Lõuna-Londonist pärit räppar nimega Stormzy. Ja noh kui visata pilk näiteks Youtube’i vaatajanumbritele, siis Stormzy hittloo „Shut Up” 21 miljonile klikile, ei ole eelpoolmainitud Kate’idel midagi vastu panna. Stormzy on korjanud ka parima grime-acti auhinna MOBO Awardsilt ja ta nime leiab ka BBC poolt eelmise aasta esiletoodute nimekirjast. Ta on ka juba kinnitatud sellesuvise Flow festivali programmi ning soovitan neil, kel Helsingis toimuva festivali külastus plaanis, talle kindlasti pilk peale visata.

Kesksetest lavadest ca 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuva suure kahe saaliga klubi Simplon ukse taga oli juba hoopis teist masti järjekord, kuid kuna olime tulnud kohale korraliku ajavaruga, jõudsime enne Stormzy lavale tulekut veel ka jalga puhata ja ühe napsi teha. Saal kogunes puupüsti rahvast täis ja erilist hõrenemist ei olnud märgata kuni viimase lavalt visatud biidi ja sõnani.

Räpparitele mitteomase voolava liikumisega tegelane alustas oma setti manamislaadsete, kergelt regilaulu monotoonsust meenutavate lugudega, mis lõpupoole moondusid kiireteks dancehall-biitideks. Väga äge ja ilmselt kaalutletud detail oli blackbox laval väga tumedanahalise kapuutsistatud mehe silmavalgete välgutamine – tekitas selgelt märgatava ja kergelt hirmutava voodoo-efekti. Ma ei hakkagi muljet jätma, et ma kuidagi konkreetses stiilis kodus oleks või et ma poolestki lavalt tulvanud sõnamassiivist aru sain, aga laval toimuv hoidis kuni lõpuni mu huvi ja tähelepanu, mida tavapärane gängsta-bling-naised-raha-ärplusräpp kindlasti ei suuda.
Silmi välgutav Stormzy.

Koala Voice Sloveeniast oli mulle juba mõned kuud tagasi silma-kõrva hakanud. Mul on alati olnud nõrkus sedasorti girl power garage-rocki vastu ja kuigi Sloveenia koaalade naissoojõu esindajaks on ainult lauljatar, siis kompensatsiooniks ei hoidnud ta seda energiat mingit moodi tagasi. Nende esinemist läksingi vaatama esmajoones selle tõttu, et kuna bändi liikmete vanus jääb väga põhjalikult veel mitmeteks aastateks Noortebändi konkursi osavõtukategooriasse, siis tavapäraselt kõlab isegi see, mis salvestuselt on täitsa kuulatav, lavalt halvasti. Koala Voice põrmustas selle kartuse pea koheselt. Lavalt nõrgus head ülireibast vaevalt tiinekaeast välja kasvanud kolledžrokki segamini jalustrabava nummilaksuga – teate küll neid kõikvõimalikke filme, kuidas kamp noori bändi kokku paneb ja siis iga bändiliige on väga põhjalikult oma karakteriga. Noh, Koala Voice’il on õnnestunud saavutada kogemata sama efekt ning bändi kitarrist ja lauljatar Manca Trampuš kannab oma esi(ndus)rolli auga välja.

Ma tunnistan täiesti ausalt, et maadlen juba aastaid tohutu eelarvamusega Leedu ja Läti muusika suhtes ning alati on tore kui miski sellest umbusumüürist läbi suudab tungida. Leedust pärit duo Golden Parazyth’i puhul tegi õnnestunud eeltöö nende manager, kes oskuslikult pommitas mind kutsetega kontserti vaatama kuni Eurosonicu jaoks spetsiaalselt valminud plaadi pihkupistmiseni, nii et ma lõpuks pühalikult lubasin bändi vaatama minna. Seda ma ka tegin ja pettuma õnneks ei pidanud. Peale Koala Voice’i tiinekaenergiat oli muidugi pisut kummastav vaadata suuri mungarüüdena näivate mustade hõlstidega süngeid mehi süntesaatorite taga heleda häälega (no tegelikult ei ole hele hääl, aga seda oli siinkohal tore öelda) emotsionaalselt laulmas ja püüdlikult tantsisklemas. Aga lavalt voogav unelev intensiivse biidiga süntpop tõmbas jala tatsuma ning nende plaat mul ka üle kuulamata ei jää.
Golden Parazyth’i manager Martynas ja spetsplaati käes hoidev Ivo mind päev enne News Cafe ees veenmas, et ma kindlasti kontserdile läheksin. Käisin.
Taani bändi Blaue Blume kirjelduses mainiti, et nad on peamiselt mõjutatud Morriseyst ning kuulda on ka väikseid laene Cocteau Twinsilt. Keegi ei hoiata sind, et neljaliikmelise bändi koosseisus ilmub lavale hatuses kampsunis noormees, kelle vokaalmaneeris need mõjutused avalduvad. See on üks veidramaid ja kummalisemaid vokaale, mis mu tähelepanu on viimasel ajal püüdnud ja täpselt see mu neid vaatama ka meelitas. Millegipärast jäi aga tunne, et bänd oli ärritunud ja närvis – soundcheck kestis kuni viimse minutini ja päris korda, pahurate nägude järgi otsustades, kõik ei saanudki – nii, et laval toimuv jäi kuidagi eemalolevaks ja lõplikult kaasa ei haaranud. Kontserdi edenedes oli see-eest lõbus jälgida, kuidas algsest lavaesisest tihedast massist vaikselt eemaldusid kõik meesterahvad ja alles jäid vaid heldinud nägudega tütarlapsed.

Siinkohal vääriks äramärkimist veelkord ka kuldne tarkus, et juhtugu mis tahes, aga laval olles millegi üle vigiseda on halvim taktika ever. Blaue Blume otsustas lõpukõnes publikut tänades visata ka terava noole helimeeste töö pihta – no vabandust, mind publikuna see tõesti ei huvita, pigem tekitas see, olgugi ilmselt õigustatud kriitika, kerget tüdimustunnet bändi suhtes.

Ning lõpuks, kui maad hakkas võtma juba muusikaline üleküllastus, siis otsustasin üle vaadata, mida kujutab endast kontserdipaik Der Aa-Kerk, mille tohutu kogu ümber ma eelnevatel päevadel erinevaid kontserdipaiku otsides korduvalt tiirutanud olin ning kus just oli alustamas oma etteastet Prantsusmaal resideeruv Liibanoni päritolu laulja, helilooja ja multi-instrumentalist Bachar Mar Khalifé. Der Aa-Kerk on oma rohmakale välisilmele vastandlikult seestpoolt kõrge, valge ja majesteetlik, seinamaalingutega kolmelööviline ristvõlvkirik, mis on ehitatud juba 15. sajandi keskpaiku samal kohal paarsada aastat varem asunud kabeli kohale. Lava ja kontserdisaali tarbeks oli hõivatud pool suurest sammastega saalist ning lava kohal kõrgus 1702. aastal valmistatud detailiküllane skulptuuridega puitorel. Bachar Mar Khalifé on lõpetanud Pariisi konservatooriumi ning olnud seotud paljude koosseisudega, mis segavad omavahel nii klassikalist muusikat, jazzi, maailmamuusikat kui ka elektroonilist muusikat ning sama rida jätkab Bachar ka oma projektiga.
Kuulda sai uskumatult kummalist kompotti, mis sai alguse sakraalse araabiapärase halleluuja-leelotusega, liikus vaikselt mürakitarridesse ning lõppes klaveril saadetud araabia diskobiitidega. Kava lõppu kuulates pidin ma tugevalt oma mõistust pingutama, et endale selgeks teha, et ma ei ole näinud kolmveerand tunni jooksul kolme erinevat artisti.
Uhke puitorel Der Aa-Kerk’is.Bachar Mar-Khalifé.Vaimustatud Merli ja Marili Bachar Mar-Kalifé kuulamas.
Muusikafännid ja kontserdikülastajad võivad nüüd aga ennast hakata valmis sättima Tallinn Music Weeki lainele, üsna varsti avalikustatakse ka meie oma väikese (jah, kujutage ette, TMW on siiski mastaape võrreldes väike ja nunnu) talendifestivali esinejatenimekiri ning arvatavasti võib sealt leida nii mõnegi juba siin eelnevalt (ning teiste poolt järgnevalt) nimetatud artisti.

Kas olid Eurosonicul esimest või mitmendat korda? Millepärast läksid?
Mida huvitavat/kasutoovat leidsid konverentsilt?
Kas jõudsid käia kontsertidel ja kas oli mõni vau-elamus?
Kas leidsid mõne aspekti, mis TMW-l on veel puudu või vastupidi, mis TMW-l on parem?

Karl Sirelpuu, Birdeye Entertainment, bändide Elephants From Neptune ja Three Leg Dog manager:
Minu jaoks oli see viies kord Eurosonicul, aga esimest korda olin seal ilma bändita ehk tavalise delegaadina. Eesmärgiks oli luua uusi kontakte, oma bände inimestele tutvustada ning uut muusikat kuulata. Samuti polnud mul varasematel kordadel võimalust ega aega konverentsist osa võtta – see viga sai nüüd parandatud. Eurosonicu konverentsil on väga tugev muusikatehnoloogia fookus, mis mulle kui tuuride ja produktsiooniga tegelevale inimesele oli huvitav. Lemmikpaneel oli Motowni sünnist ning business-manager Allen Kleini elust rääkiv.
Jõudsin käia ka kontsertidel ning lemmikutena võiksin esile tuua Hollandi bändi My Baby – mõnus gruuvine bluus-küte, Ungari bändi Middlemist Red – The Doorsi mõjutuste, kuid Arctic Monkeysi feel’iga psühhedeelne rokkbänd ning Inglise soul-elektroonika lauljatari Nao.
Eurosonicul veendusin, kui heal tasemel on meie kohalik muusika ning TMW kui festival. Osaledes sel aastal ka TMW korraldusmeeskonnas on hea meel näha, et paljud Eurosonicul tähelepanu pälvinud artistid on nüüd leidmas tee ka Tallinna.

Merli Antsmaa, ansambli RÜÜT manager:
Esmakordne Eurosonic Noorderslagil osalemine oli väga põnev. Tahtsin sinna minna, et avastada uut muusikat, luua kontakte ja kuulda põnevaid teemasid. Pean ütlema, et kõik eesmärgid said täidetud, võib-olla konverentsiga seonduv jäi kõigi teiste muljete varju. Kuna infot on Eurosonicul nii palju, siis püüdsin konverentsi teemadest teha valiku ja neid kuulama jõuda. Mõne teemaga vedas rohkem, mõnega vähem, kuid mõtteainet pakkusid need kõik. Näiteks käisin kuulamas vestlust teemal "Meesagendid ja naisassistendid" ning kuigi alguses ei toodud välja midagi uudset, millest juba räägitud pole, siis lõpuks tekkis küsimus hoopis sellest küljest, et kas edukas naine jõuab ka last kasvatada või üldse valik, kas keegi julgeb karjäärist "ohverdada" paar aastat. See oleks kindlasti vestlus, mis võib tuliseks minna, ja saaks ühe laua taha kutsuda erineva kogemusega inimesed.
Kontsertidel käisin igal õhtul ning leidsin ka mõnusaid kuulamiselamusi. Kolmapäeval jäi enim meelde Hollandi ansambel My Baby, kes üllatas mõnusa bluusiliku olemise ja teisest küljest klubiliku atmosfääriga. Slide-kitarr oli eriti kihvt. Neljapäeval nägime mitmeid häid koosseise – näiteks EBBA auhinnaga pärjatud Aurora ja Seinabo Sey. Kindlasti oli aga mõnus üllatus noor Rootsi laulja Elias, kel on ees väga suur karjäär. Reede oli kõikidest õhtutest lemmikuim – nägin saksa duot Grandbrothers, mis vaimustas elektroonika ja klaveri sümbioosiga, mida nimetatakse ka vist neo-klassikaks. Maarja Nuut andis väga eduka kontserdi ning tundsin iga looga, kuidas publik temast vaimustus. Samuti õnnestus näha järjest enam jazziringkondades pead tõstvat Bachar Mar-Khalife’i triot, kes eristus oma energia ja vaimsusega – kontserdis oli meditatiivsust, maailmamuusikat, klassikat, jazzi ning võimsat klubilikku biiti.
Eurosonicut ja Tallinn Music Weeki on selles mõttes raske võrrelda, et mastaabid on erinevad. Eurosonicul oli palju tehnilisi vidinaid ja lahendusi ning ka konverentsiteemades oli tajuda, et mitmed teemad olid tehnilised. Igatsesin programmis paremat orienteerumist – et teaksin, et mõni lava on rohkem folgilik, teine rokk, kolmas jazzilikum jne. Võib-olla ma ei osanud programmi niimoodi vaadata ning ei teadnud kontsertpaikade erisusi. TMW-l on see paremini eristatud.
Maarja NuutMaarja NuutMaarja Nuut
Mihkel Kübar, Kaabumusic mänedžer/ Intsikurmu Festival:
Olin Eurosonicul esimest korda ning seda sellepärast, et see on Euroopa suurimaid muusikamesse, kus koos kõik muusikavaldkonna erinevad esindajad. Sai loodud palju huvitavaid kontakte, kohtutud mitmete põnevate inimestega ning kogutud uusi teadmisi muusikaettevõtlusest. TMW konverentsi programm oli eelmisel aastal vähemalt minu arvates Eurosonicu konverentsi osast parem. Oli põnevam sisulises plaanis. Samas on Eurosonicu delegaatide hall ikka väga mõnus paik uute kontaktide sõlmimiseks. Oli piisavalt ruumi ja aega kõigeks selleks. Meeldivalt olin üllatunud, et kuigi me ei ole jõudnud kolme aasta jooksul väga palju välissuhtlusega tegeleda, teatakse Intsikurmu Festivali muusikaringkondades päris kenasti juba. Lisaks oli toredaid kohtumisi teiste festivalide korraldajatega nii Hollandist kui Sloveeniast, mille käigus sai mitmeid uusi ideid ka Intsikurmu edasi ehitamiseks.
Sain aru, et Eesti artistidel on tegelikult Euroopas teha küll ja küll, sest kõik jahivad uut ja värsket muusikat. Kuigi konkurents on väga suur, siis tegelikkuses, kui sa ikka head mussi teed, siis on kõik teed valla. Tööd tuleb ropult teha ja vähem poosetada. Veidi õnne on ka vaja. Ühtegi tüüpi, kes ütleb, et ta teeb bändi, ei saadeta minema, sest mine tea, äkki on hea. Ehk siis kui meil Eestis on nõnda (mulle vähemalt tundub), et kui sa oled nii öelda rahva seas armastatud, siis sinuga tahetakse koostööd teha, kui sa ei ole, siis nagu ei koti kedagi. Aga mujal Euroopas ei ole tähtis nimi, vaid muusika. Ja see on äge!
Kuulasin päris paljusid ansambleid, valisin enda kava selle järele, mis eelkirjelduse osas näis ka Intsikurmule sobivat. Võimsaima kontsertelamuse pakkus mulle brittide noor tõusev täht Nothing But Thieves. Nende live oleks kasulik igale Eesti noorele muusikule vaadata. Kuidas sõnumit laval edasi anda, mismoodi publikuga suheldakse, missuguse energiaga antakse oma muusika alates esimesest noodist kuni viimase loo viimaste taktideni kuulajateni, on ikka muljetavaldav. Tahe esineda, tahe luua, seda ma nägin Eurosonicul küll palju. Olenemata stiilist, kui ikka oli näha laval, et tüübid ei ole lihtsalt tulnud sellise tüüpilise pingutatult näida tahtva näoga lavale, vaid ikka oli näha armastust oma tegevuse vastu, siis ikka rahvas rokkis ka. Eestis unustatakse tihti ära, et muusika on armastus, hing ja rõõm. Andmise rõõm, mitte saamise piin. Ning mitme üle 20 aasta muusikaäris ringi liikunud inimesega rääkisime, et kui tahad muusikaäris tegutseda, siis tuleb kõike teha, kõike proovida – festivali tuleb teha, oma mänedžmenti tuleb teha, sündmusi korraldada tuleb, promootori ametit peab proovima ehk siis seda kinnitust ma tegelikult seal saingi, et kui teha midagi muusikas või muusika heaks, siis tuleb katsetada palju erinevaid asju.

Rein Kutsar, AAA Music Management, Ingrid Lukase manager:
Olin Eurosonicul teist korda. Läksin, sest Ingrid Lukas esines seal ning üldse on see festival networkingu jaoks väga hästi läbi mõeldud ning annab head võimalused rahvusvaheliseks koostööks. Konverentsilt saime endale juurde mitmeid koostööpartnereid, kellega edasist asja ajada!
Jõudsin ka käia mõnel kontserdil. Kuna tegemist on ühe juhtivama showcase-festivaliga, siis üldjuhul väga mõttetuid bände sinna esinema ei lastagi, aga vau-elamus oli kindlasti Liima live, mis oligi väga vahetu ja elus! Samuti oli väga üllatavalt hea Zürich’i bändi Fai Baba kontsert, milles oli vägagi palju üllatusmomente.
Kui vaadata bändide ja venuede koguarvu ning delegaatide arvulist koosseisu ja võrrelda seda TMW-ga, siis tundub, et TMW on natuke liialt üle bookitud ning veidike liiga hajus, näiteks vahemaa Rock Cafe ja Telliskivi vahel on ilmselgelt liiga suur. See on tore ja näitab linna pluralistlikku olemust, kuid delegaadile on see natuke liialt overwhelming, ehkki festival on juba piisavalt vana ning venued on end ka juba delegaatide jaoks tõestanud ja paljud juba teavad, et mida mingist kohast oodata võib (ja need lisa-evendid on toredad delegaatidele, kuid võtavad bändidelt võimalusi vähemaks, aga ega siis delegaadid siia bände kuulama tule, eksju).

Danel Pandre, Full House Agency:
Kas olid Eurosonicul esimest või mitmendat korda? Teist korda.

Millepärast läksid? Kuulasin seminare, kohtusin olemasolevate ja uute kontaktidega, vaatasin showcase‘e ja tutvusin uue muusikaga.

Mida huvitavat/kasutoovat leidsid konverentsilt? Kultuurisündmuste ja turismialase koostöö tõhustamine oli kindlasti üks oluline teema.

Kas jõudsid käia kontsertidel ja kas oli mõni vau-elamus? Seinabo Sey ja Deewolf.

Kas leidsid mõne aspekti, mis TMW-l on veel puudu või vastupidi, mis TMW-l on parem? Seminaride sisu võib alati parendada nii seal kui siin.

Juliana Voloz, JV- promotion, ansambli Trad.Attack! agent ja manager:
Eurosonic festivalil käisin esimest korda ja seda seoses Trad.Attack!-i showcase‘ga, kuna olen bändi manager ja agent. Koos meie Beneluksi agendiga kutsusime kontserdile festivalide korraldajaid, lavade omanikke ja ajakirjanikke. Esimene tagasiside on olnud positiivne. Detaile saame teada natukese aja pärast.
Käisin samuti mitmel seminaril ja kohtumisel ning lõin seal kasulikke kontakte festivalide korraldajatega ja agentidega. Kuna mu esieesmärk oli seotud Trad.Attack!iga, käisin ainult paaril kontserdil. Muidugi oli Trad.Attack!i esinemine üks vau-elamustest, aga meeldisid ka Mydy Rabycad Tšehhist ja Norra lauljatar Aurora.
Arvan, et TMW on parem struktureeritud. Kui kedagi huvitab ainult jazz, siis ta läheb Jazzkaare lavale, kui folk- siis Viljandi festivali lavale jne.