Te alustasite aastal 2000 (Passerby nime all), kui oli põhimõtteliselt nu-metali hiilgeaeg. Kui palju on nu-metal teie loomingut mõjutanud?
Ma pole eriti kindel, kas see on meie loomingut mõjutanud. Kõigil meil on täiesti erinevad muusikamaitsed. Mulle meeldib alternatiivmetal, Sameerile Radiohead ja Björk, Jamesile selline klassikalisem rokk nagu The Beatles või Led Zeppelin, Jaredile meeldib uuem kraam ja Patile folk-muusika ja Deftones, nii et ma ei tea, kas see mängis mingit rolli meie algusajal.
Te saite plaadilepingu võrdlemisi kiiresti, kuid vahetasite nime Flyleaf’iks. Kas see oli teie valik või plaadifirma nõue?
Kui me lepingu saime, siis avastasime, et sellise nimega juba üks teine bänd tegutses ja oli selle patendeerinud, nii et seadus sundis meid sellisele käigule. Pat mõtles uue nime.
Flyleaf (vaheleht – ingl.k) on tavaliselt tühi. Mida see bändile sümboliseerib ja kuidas sellega seostute?
See on selgusmoment enne mõne loo alustamist, aga kuna selle võib ka lõppu panna, siis ka pärast mõne loo lõppu. Sinna kirjutatakse ka pühendusi, nii et see võib tähendada nii mõndagi. Kõik sõltub kuulajast ja kuidas tema seda mõistab.
Teie debüütalbumil mängis ka Dave Navarro. Kuidas saite ta nõusse oma plaadile panuse andma?
Ta oli üks kord stuudios koos meie produtsendi Howard Bensoniga ja Howardil just mängis meie plaat. Ma arvan, et Dave’ile see väga meeldis ja misiganes põhjusel soovis ta oma panuse anda. Kui leibel helistas ja teatas meile, et Dave mängib meie albumil, olime ¨okis ning vastandlike emotsioonidega. Ühest küljest: „Oh, väga äge“, teisest jälle „Kas meilt ei peaks enne küsima?“. Lõpptulemus oli vägev, kuna me kõik oleme suured Dave Navarro fännid.
Teie kõige edukam ja kuulsam lugu on „I’m so sick“. Kas see on pigem õnnistus või taak? Mängite lugu veel meeleldi või olete surmani tüdinenud sellest ja ainult, kuna fännid nõuavad?
Ei, mulle ikka veel meeldib seda esitada. See on üks mu lemmikutest ja see ei tundu üldse raske koormana. See ongi meie lugude puhul lahe, et nad muutuvad koos meiega ja nende sõnum on jäänud aktuaalseks kõigi nende kolme aasta jooksul. Isegi need, mis ma kirjutasin 17-aastaselt ja nad pole mõnest tolleaegsest boyfriendist, et nad mõtte peaksid kaotama.
Pärast debüütplaati väljastasite palju EP’sid. Ometigi on juba 3 aastat möödas. Kaugel te uue albumiga olete?
Me oleme juba päris palju uut materjali vorpinud. Teeme mõne kuu tagant mõne uue pala ning neid on kogunenud juba üksjagu. Teatud hulga, mille lindistasime demo jaoks, oleme ka internetti paisanud ja mõningaid ainult kontsertidel esitanud, aga fännid on need salvestanud ja üles pannud koos sõnadega, nii et mõned teavad juba ka tutt-uut materjali peast. Probleem on selles, et plaadifirmal on oma poliitika, mida väljastatakse ja millal meile uue plaadi tarbeks raha antakse. Me võiksime selle kasvõi homme lindistada, kuid kahjuks peab arvestame ka paljude teiste faktorite ja inimestega.
Oskad sa juba öelda, mis suuna te uue materjaliga võtate. Kas jätkate sama rida või üritate rohkem uuendusi sisse tuua?
Asi on selles, et me üritame iga loo puhul mitte oma ausust kaotada. Me laseme muusikal sõnumikandja olla, samuti sõnadel. Vahel ei pea sõnu mõistma, et mõttest aru saada, mõistad? Erinevad muusikastiilid kirjeldavad erinevaid asju omamoodi. Nad võivad olla lõbusad ja armsad või vihased. Me loodame, et meie muusika kattub meie sõnumiga. Me lähtusime sellest esimesel üllitisel ja teeme seda ka järgmisel. Ma ei tea, kas nad tulevad sarnase kõlaga, kuid sõnum ja mõte jäävad alati samaks.
Meedia armastab alati bändidele silte külge pookida ja teid on korduvalt nimetatud kristlikuks rokk-bändiks. Kui palju on kristlus mõjutanud teie loomingut?
Mul isiklikult pole probleemi, kui meid kristlasteks hüütakse ja ma olen kuulnud, kui mõned teised bändid ütlevad: „Jah, me oleme kristlased, kuid me pole kristlik bänd.“ Ma ei tea, mis vahet sellel on, aga minu meelest, kõik, mis su elus toimub, peaks kuidagimoodi olema su usuga seotud. Ma oleks 16-aastaselt surnud olnud, kui ma poleks oma usku leidnud ja sealt peale on see mulle väga tähtis olnud. See on üks põhjustest, miks ma ei teinud enesetappu või lõpetasin narkootikumite tarvitamise. Oleksin end lihtsalt hävitanud. Ja see ikka mõjutab meie muusikat mingil määral ja kõike, mis me elus teeme. Ei pea olema kristlane, et meie loomingut nautida. Me ei ürita kedagi ümber veenda või solvata, vaid lihtsalt avameelsed olla, sest see oleks niikuinii varem või hiljem välja tulnud.
Te tuuritate Korni ja Deathstarsiga. Kuidas seni läinud on?
Meil ainult kaks show’d ongi alles olnud ja mõlemad Iirimaal. Ma pole jõudnud veel Deathstarsi näha, aga kuuldavasti on nad J.Davise üks lemmikuid bände. Korni olen ma juba miljoneid kordi näinud ja nende live on alati äge, kunagi ei hakka igav ja nad justkui ei vananeks ka. Hea on olnud siiani.
Mida sa Tallinna kontserdilt ja fännidelt ootad?
Kui me Euroopasse tulime, siis lennuki peal üks tüdruk tundis mu ära ja küsis, kas ma olen Flyleafi laulja. Ma ütlesin: „Jaa. Olen küll. Kust sa tead meid?“ ja ta vastas, et nägi YouTube’is meie videosid. Uurisin, kust ta pärit on ja ta ütles, et Leedust ja ma olin üpriski üllatanud, et keegi Leedust on meid kuulnud või üleüldse, et inimesed Baltiriikidest meid teavad. Loodan, et publik ootab Korni ja ma olen väga elevil, et saame mängida Korni fännide ja võib-olla ka mõnede meie fännide ees, kuna just kohtusin ühega. Olen tänulik, et saame esineda ja mul on isegi raamat, mis õpetab leedu keelt. Kui see tähendab midagi…
Kahjuks mitte, siin räägitakse eesti keelt siiski.
(Naerab.) Seda küll jah. Aga arvan, et see on vapustav ja ma siiamaani ei suuda uskuda, et meie elud nii seiklusrohked olnud on.
Olgu, aeg hakkab lõppema vist. Tänud sulle intervjuu eest ja loodan, et teete hea laivi.
Tuled ka?
Ikka.
Lahe, loodame, et näeme seal.