Teel Riiga mõtlesin ma juba välja vähemalt 5 erinevat asja, mille osas Editorsi puhul viriseda võiksin, sest eelmise õhtu Jesu ja JK Fleshi kõrval võis kõik ainult suhteliselt nigel tunduda. Peale teist lugu juba pettusin ja rõõmustasin korraga, viriseda polnud millegi üle ja bänd oli ootamatult lööv ja hea.

Esimese loona kõlanud Sugar võttis rahva hellalt enda haardesse. Just nimelt hellalt, sest liigset entusiasmi publikust ei õhkunud, kuid samas olid kõigi pilgud lavale naelutatud ja ühtlane õõtsumine käis. Teisipäev, varajane õhtutund ja vist veel loium kaine publik kui kodumail. Ühtlaselt tugevas rütmis see ka kõik edasi kulges. Peale kolmandat lugu kamandati fotograafid rõdult alla ja mingi hetk leidsin end juba suhteliselt lavaees esitlust nautimas. Sinna sai päris kergelt. Saal oli täis, aga mitte tihkelt. Siis tuli A Ton of Love ja lavaesine rahvas kippus juba hoogsamalt tantsima, mehed laval andsid endast viimast, ronides lugude ajal suisa põlvepidi sündi otsa. Peale A Ton of Love’i sai Riia erilise elamuse osaliseks, The Phone Book mängiti ette elektrikitarril, sest Tom Smith’i akustiline kitarr tootis lihtsalt mingit nõmedat surinat taustaks ja selle kasutamisest loobuti.

Publiku poolest suhteliselt rahulikus taktis see kontsert ka edasi kulges, bänd aga allahindlust ei teinud, energiat pillati lavale ja paisati publiku suunas. Lavaline attitude oli paigas ja millegi üle nuriseda oleks patt. Esimese lavalkäigu viimaseks looks mängiti 2005 aasta albumilt The Back Room lugu Fingers in Factories ja eks kõik mõistsid, et nüüd sellega kontsert lõpetada oleks siiski pettumus. Ja tagasi nad tulid. 3 lugu veel ja meeleolu krutiti oskuslikult üles. Viimase loona kõlanud Papillion pani viimaks kogu Pallaadiumi üksmeelselt tantsima ja tundus, et rahvas oleks võinud seda lugu veel mitmeid kordi kuulata ja sellega kaasa minna.

Lisatähelepanekuid:

Soojendusbänd Balthazar…ilmselt jääbki soojendusbändiks. Publikut ei seganud, kuid ega eriliselt ka ei vaimustanud. Ainus millepärast bänd silma jäi, olid kohatised kummalised pillihoidmised. Võiks vanduda, et üks mees lõi vähemalt korra oma lõua vastu kitarri ära.

Mida tegid inimesed bändide vahel kui polnud nutitelefone? Kindlasti mitte “Mina superstaarsiinkeskel ja mu väikesed sõbrad” stiilis pilte keset publikut.