Yann Tierseni nimi on tuntud, tema muusikat teatakse ja armastatakse, ning filme millele Yann on filmimuusika kirjutanud vaatavad mõned lausa nõrkemiseni. Rock Cafe müüs tänu peaesineja tuntusele nii palju pileteid, et oli lõhki minemise äärel, hilisemad tulid kohale peale preilit kes peitus nime taga "Tiny Feet" ja enne peaesineja lavale tulekut oli saal ootusärevate ja paljulootvate nägudega muusikagurmaane täis.

Tiny Feet oli "soojenduseks" laval väga kihvt ja ma loodan, et ma pole ainuke kellele ta jättis väga mõnusa mulje. Cool look ja äge sound on õnnestumise retsept, aga Tiny Feet oli lausa sürreaalselt cool ja äge. Kohe esimesest loost tõmbas ta mu kaasa ja inimesed (saali täituvus oli siis veel tegelikult päris hõre) julgesid lavale nii lähedale tulla, et kõige julgemad oleksid isegi lava katsuma ulatunud…kui nad oleksid olnud ainult natukene julgemad.

Yann Tierseni esinemise alguseks oli publik nii julge ,et kellelgi polnud küsimust teise inimese selga ronida. Roniti ka treppidele kus oli ainuke võimalus istudes kontserti näha, rõdule ja ükskõik kuhu – et vähemalt laval toimuvat näeks.
Ilmselt olekski Yann Tiersen sobinud paremini suuremasse ja intelligentsemasse atmosfääri, kusagile avarasse kaunilt sisustatud kontsertisaali koos samettoolidega kus oleks nii hea heli, et kuuleks igat laval mängitavat instrumenti ka siis kui kontsert on välja müüdud ning saal puupüsti rahvast täis – loodetavasti see kontserdisaal varsti ehitatakse. Seniks on vaja kodumaist publikut katsetada.