Novembris jõuab Soome post-rock’i üks eredamaid tähti – God is an Astronaut, kes on tänaseks väljastanud neli täispikka albumit ja teinud isegi Pedigree’le remixi. Küsimustele vastas iirlastele omase rõõmsameelsusega Torsten Kinsella
Hei, Torsten! Alustuseks räägi, mis God is an Astronaut’il hetkel käsil on?
Võtsime eelmisest tuurist paar päeva vabaks ja töötame uue materjali kallal. Peagi teeme mõned kontserdid Soomes ja pärast seda ühe ka Istanbulis.
Hea kuulda, et töötate uue materjali kallal. Oskad sa juba öelda, kuidas see kõlab? Jätkate enam-vähem sama teemat, mis viimasel albumil? Eksperimenteerite rohkem?
Hetkel ei ole midagi kindlat. Eelmistel albumitel on kõigil omamoodi lähenemine olnud. „The End of the Beginning’il“ oli palju trummi loop’e, „All Is Violent, All Is Bright“ oli selline ambientlikum, kuhu oli segatud elektroonika ja päris trummid, „Far from Refuge“ jällegi orgaanilisem. Viimane oli juba raskema saundiga. Meil ei ole mingeid kindlaid reegleid paika pandud, teeme lihtsalt häid lugusid. Selle materjali põhjal, mis meil valmis on, ütleksin, et see on emotsionaalsem ja elektroonilisem. Arvan, et ka keerulisem. Meie eesmärgiks on, et see oleks parim materjal, mis me oleme siiani kirjutanud ning võtame oma aja, et see nii ka välja tuleks. Meil on viis lugu valmis ning nad kõlavad üksteisest väga erinevalt. Sellest saab väga mitmekesine album.
Tahan uurida, kuidas teil muidu kirjutamise protsess välja näeb. Kas te jammite koos proovikas või kõik tulevad lihtsalt erinevate ideedega lagedale ja üritate neid kokku sobitada? Lisaks, kust tulevad erinevate lugude pealkirjad? Traditsioonilisemat laadi bändidega, kus on vokalist, saaks pealkirjad lüürikaga sobitada, aga te olete instrumentaalbänd…
Tavaliselt algab kõik minu või Neil’i ideedest. Me ei kirjuta lugusid terve bändina, materjal valmib kas stuudios või akustilisel kitarril. Kirjutamistujud käivad hooti, iga teatud aja tagant tuleb lihtsalt kihk midagi uut luua. Minu puhul tuleb see kõige paremini välja siis, kui ma tahan midagi südamelt ära saada. Muusika on minu jaoks kui teraapia. Lugude nimed sünnivad aga..(mõtleb veidi). Vanasti lugesime palju luulet, nagu Miltoni „Kaotatud paradiis“, et saada inspiratsiooni pealkirjadele, mis kirjeldaksid lugu kõige paremini. Mingist hetkest muutus see kuidagi tüüpiliseks, et post-rock’is pandi lugudele pikki ja igasuguseid piire ületavaid nimesid. See muutis meid ettevaatlikuks ning üritasime viimasel albumil lühemaid nimesid kasutada. Sellepärast tuligi ta omanimeline, kuid naljakas on, et just eelmisel aastal väljastasid paljud bändid omanimelise albumi. Uuel albumil oleme saanud inspiratsiooni aastanumbrist 2012, sest paljud tekstid kuulutavad just siis maailma lõppu. Üritame saavutada tuleva albumi vibe’i just seda silmas pidades.
Kui te väljastasite oma viimase albumi, siis huvitav asjaolu selle juures oli, et kõigepealt avaldasite selle ainult netis ning alles mitu kuud hiljem füüsilisel kujul. Miks just selline lähenemine?
Ma ei tea selle otsuse kõiki tagamaid. Me panime lood Last.fm’i üles, et inimesed saaksid nendega tutvuda. Tänapäeval on inimestel arusaam, et muusika peab olema tasuta. Nad tahavad kõigepealt uue materjaliga tutvuda ega hakka albumit pimesi ostma, et alles kätte saades avastada, et see neile ei meeldi. Arvasime, et see on hea idee: laseme inimestel kõigepealt kuulata ja kui see neile meeldib ja tahavad plaati osta, siis lasku käia. Sellega pole mõtet võidelda. Inimesed on pigem nõus maksma kontserdi eest. Meile see sobib, kuigi nüüd jääb kõik promoorite taha. Meil ei ole kahju anda fännidele oma muusikat tasuta, kui promootorid ja booking agent’id on nõus meile häid pakkumisi tegema. Mitmel korral oleme kontserdid välja müünud, aga korraldajad annavad sellest hoolimata väga näruse protsendi. Fännid ei olegi sellest teadlikud ja sellepärast ongi keeruline esineda kohtades, nagu Eesti või mõnedes muudes riikides. Bändile lihtsalt ei maksta piisavalt.
Mida sa üldse praegusest post-rock’i skeenest arvad? Endal on selline mulje jäänud, et mingist hetkest tekkis post-rock’i bände nagu seeni pärast vihma. Kõik üritasid žanrile omamoodi läheneda ja lõpuks oli väga raske kõiki jälgida.
See sõltub vaatenurgast. Meie jaoks saavutas see kõrgpunkti 2007. aastal, kui huvi post-rock’i vastu oli tohutu. Paljud hakkasid tegema post-rock’i ja ma ei taha olla kriitiline, kuid tundus, et seda tehti puhtalt post-rock bändis olemise ja taolise publiku ligitõmbamise pärast. Kui me tegevust alustasime, siis ei teadnud me post-rock’ist midagi. Olime rohkem trip-hop’i ja Nine Inch Nailsi fännid. Kuskil 2002-2003 aastatel hakkasid post-rock’is uued tuuled puhuma. Oleme mõne post-rock bändiga mänginud, näiteks Caspianiga. Nad on väga head, kuid ütleksin, et meil on väga vähe ühist teiste post-rock bändidega. Ma nimetaksin meie muusikat pigem rocktronicaks kui post-rock’iks. Me ei järgi post-rock’i formaati, kuigi meie live’del on inimesi, kellele post-rock meeldib. Samas olen täheldanud, et aina rohkem on ka selliseid, kes ei kuulagi post-rock’i. Post-rock’il ei lähe praegu nii hästi kui vanasti, kuid ei arva, et see ka suremas on. Vanadel tegijatel, nagu Mogwai, läheb ikka hästi. Me keskendume oma teemale ja meid ei huvita, mis suuna post-rock võtab.
Nii palju, kui ma olen teie live’e YouTube’st vaadanud, siis on neid saatnud alati ka visuaalne pool. Kas teete ise materjali või aitab teid keegi sõprusringkonnast?
Neil tegeleb sellega põhiliselt, ma väga ei sekku. Ta kogub arhiividest erinevat materjali ning monteerib kokku video, mis sobiks loo emotsiooniga. Ta allikad on küll piiratud, kuid ta annab endast parima. Me ei keskendu enam nii väga sellele, et videol oleks story, vaid pigem, et need klipid toetaksid ja täiendaksid lugu. Tahan, et visuaalid aitaksid inimestel rohkem atmosfääri sisse elada. Jätkame seda liini ning meil on juba mõningad ideed tekkinud ka uute lugude jaoks.