Pühapäeval, 18. mail, esineb klubis Tapper teist korda Iiri post-rock bänd God Is An Astronaut. Bändi sündimees Jamie Dean rääkis veidi viimasest albumist, tuuritamisest ning sellest, miks bänd ei pane visuaalidele enam nii suurt rõhku.

Räägime alustuseks teie viimasest albumist “Origins”, mis oli minu meelest eelmise aasta üks parimaid. Tegite selle albumiga päris suure sammu edasi, lisades veidi vokaali ja eemaldudes pisut traditsioonilisest post-rock’ist?
Tahtsimegi erinevatel põhjustel teha veidi eksperimentaalsema albumi, et mitte jääda väljastama üht ja sama materjali. Põhiliselt selleks, et see oleks meile endale väljakutse ja et fännidel oleks huvitav. Kui oled juba kümme aastat bändi teinud, on alati oht, et fännid ütlevad: „Teie uus album on täpselt samasugune nagu eelmine“. Samas, võib ka teistpidi ämbrisse astuda, kui uus materjal erineb suurel määral eelnevast ja kaotad osa oma fännibaasist. Pead tabama tasakaalu. „Origins“ küll ei järgi traditsioonilist post-rock’i valemit, kuid oleme selle üle ääretult uhked. Nagu sa ütlesid, kasutasime vocoder‘eid, et lisada muusikasse veidi inimlikku elementi, samal ajal püüdes mitte varjutada teisi komponente. Kontserdil toimivad uued lood väga hästi. Lähenesime ka heliloomele teisiti. Varem ikka tinistasime algul akustilisel kitarril või mõtlesime klaveril mingeid käike välja, kuid seekord üritas Torsten oma efektipedaalidest võimalikult palju erinevaid imelikke saunde välja keerata, et nende pealt lugu üles ehitada. Vahepeal tundus, et töötame tagurpidi. Võib-olla see mõjutaski albumi lõpptulemit. Panime palju rõhku ka produktsioonile ning oleme väga rahul, et album on saanud sooja vastuvõtu osaliseks.

Tegite singlile „Reverse World“ ka video. Kas võtsite ise Kari Saloneniga ühendust?
Video filmiti Soomes. Kari Salonen võttis Torsteniga ühendust ning pakkus video idee välja ning olime nõus. Kari rääkis, mida ta umbes teha tahaks ning meile väga meeldis post-apokalüptilise maailma idee. Kui ta saatis meile valmis video, olime väga rahul. See läheb loo atmosfääriga hästi kokku. Minu meelest on videos väga hästi ühildatud jõuetuse ja lootuse tunne. Ta on väga andekas tüüp. Uurige ta teiste tööde kohta ka.

Ütlesid ennist, et olete tegutsenud juba üle kümne aasta ja teil pole ka bändi koosseisus erilisi muudatusi toimunud. Mis on teie edu saladus?
Väga oluline on kirjutada head muusikat iseendale ning mitte kunagi muusika enda pärast. Pean silmas, et bänd ei peaks jooksma trendidega kaasa. See tagab edu pikemas perspektiivis. Bändid tulevad ja lähevad. Nad on kaks-kolm aastat popid ja kui inimeste huvi hetketrendi vastu kaob, kaovad ka bändid. Kui trende ignoreerida ja ajada oma asja, siis on lootust ka pikale karjäärile. Loomulikult on vaja teha tohutult tööd. Esinemistele peab suurt rõhku panema, sest tänapäeval on see bändide põhiline sissetulekuallikas. Pead olema laval nii hea, et inimesed tahaksid sind ka tulevikus näha. Kui inimesed ütleks: „Nägin God Is An Astronauti laivis ja nad pole pooltki nii head kui plaadil“, siis poleks meie karjäär olnud kuigi pikk. Samas on fännid korduvalt pärast kontserti juurde tulnud ning öelnud, et nad ootasid palju rahulikumat ja unelevamat post-rock kontserti, kuid olid energilise etteaste üle positiivselt üllatunud. Kui sul on tugev materjal ja hea live, pead kaua vastu.

Kui alustasite, siis post-rock’i skene oli alles algusjärgus. Kas jälgid üldse skenes toimuvat?
Ikka jälgin. Meeldib see meile või mitte, aga oleme post-rock’i skene osa. Probleem on selles, et kui kõik üritavad kirjutada tüüpilist post-rock lugu. Alustad vaikselt ja rahulikult ning lõpetad valjult. See on küll tore, aga kui järgida pidevalt sama valemit, siis hakkad end kordama. Ma arvan, et kui post-rock alustas, siis meil väga vedas, sest sel ajal hakkas internet aina suuremat rolli mängima. Paljud bändid nagu meiegi, alustasid iseseisvalt, üritasid end põhiliselt neti kaudu promoda. Skene kohta on küll palju positiivset öelda, aga mul on tunne, et post-rock on vaikselt suremas, kuid eks see vist on iga žanriga nii. Žanrite populaarsus on ju tsükliline. Paar aastat tagasi, kui post-rock’i skene oli kasvamas, siis oli väga põnev aeg, aga nüüd tundub, et ta vaikselt hääbub. On aga aja küsimus, kui ta saab jälle popimaks. Nii asjad käivad. Oluline on, et bändid hoiaks sellistel aegadel kokku. Suvel tuleb üks festival (Arctangent festival Bristolis – toim.), kus enamik bände on sellest skenest, mis ehk tuletab inimestele meelde, kui oluline ja äge see skene on.

Te tuuritate iga aastaga aina rohkem. Kas käite veel ka "päevatööl" või olete sajaprotsendiliselt bändile pühendunud?
Veel mõni aeg tagasi pidid kõik liikmed päevatööl käima, sest kui alustasime, oli God Is An Astronaut rohkem kõrvalprojekt. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Meie trummaril Lloyd Hanney’l oli lisaks bändile mitmeid muid kohustusi. Tal oli täiskohaga töö, laps oli sündinud ning sellepärast saime aastas ainult 10-20 kontserti anda, mis ilmselgelt pole piisav, et ainult sellest elatuda. Tegime mõningaid muudatusi. Stephen Whelan täidab nüüd tuuril trummarikohustusi ning ülejäänud bänd on aasta otsa vaba. Nüüd saame teha aastas 60-70 kontserti. Kuigi oleme täielikult bändile pühendunud, siis pean märkima, et tuleb tohutult tööd teha ka tuuri väliselt. Niels peab tegelema tuuride korraldamisega, lisaks oma laste kasvatamisega. Torsten produtseerib ka teisi bände, ma ise olen aktiivne paaris väiksemas muusikakollektiivis. Kokkuvõtteks, me oleme täielikult bändile pühendunud, kuid meil on väiksemad projektid, mis on õnneks muusikaga seotud ning saab ära elada küll.

Lugesin kunagi ühest intervjuust, et hoolimata oma suurenevast populaarsusest Euroopas, pole te kunagi Iirimaal popid olnud. Kas see on viimasel ajal muutnud?
Jah, Iirimaa muusikaturg töötab veidi keeruliselt. Noortel bändidel on raske löögile pääseda. Aastaid tagasi oli see jõuk, mis kontrollib Iiri muusikaturgu ja meediat, ka meie suhtes küllaltki kõhkleval seisukohal, kuid nagu ma ennist ütlesin, internet aitas kasvatada fännibaasi just väljaspool riiki. Viimane album sai aga ka kohalikus meedias head vastukaja ning kümme aastat hiljem võtab kohalik skene meid avasüli vastu. Muretsen ikka noorte bändide pärast, kes on väga andekad ja teevad väga head muusikat, kuid ei leia kohalikus meedias piisavalt kajastust.

Miks te visuaalid ära olete jätnud? Eelmine kord Tallinnas olid need küll olemas, kuid juba suvalisemad kui näiteks 2008. aastal Helsingis.
Ma arvan, et kui God Is An Astronaut esines aastaid tagasi kolmeliikmelisena, siis nad üritasid pakkuda rohkem audiovisuaalselt elamust ja veidike hajutada publiku tähelepanu, kuna mõned elemendid tulid backtrack’ilt ja nad tundsid, et kolmeliikmelist bändi on veidi igav vaadata. Nüüd, kus line-up on suurem, ei näe me põhjust, et publiku tähelepanu peaks mujale suunama. Praegu on viis inimest laval, kes esitavad elavat muusikat. Visuaalid on ägedad, ära saa must valesti aru, kuid praeguse showga tahame, et inimesed saaksid muusikale keskenduda. Me oleme nii kaua visuaale kasutanud, et tekkis oht, et publik tüdineb neist. Eriti kui lähed bändi mitmendat korda aasta jooksul vaatama ja neil on ikka samad videod taustal.

Kuigi tuuri põhiülesandeks on promoda viimast albumit, siis olen märganud, et te olete „Far from Refuge“ albumi veidi unustusse jätnud, sest viimastel tuuridel te sealt lugusid mänginud pole. Miks nii? On teil selle albumiga halbu mälestusi või on selleks muud põhjused?
Kindlasti mitte. Kui sul on nii paljude lugude seast valida ning saad esineda ainult tund-poolteist, siis seab see mõningad piirangud ja sa ei saa kõigile meelt mööda olla. Me mõtleme väga hoolikalt oma sette läbi, kuid alati on keegi, kes on natuke pettunud, et ei kuulnud oma lemmiklugu. „Far from Refuge“ on minu meelest üks parimaid albumeid ja kuulan seda tihti, kuid hetkel on põhifookus viimasel albumil ja juba kirjutame ka uut. „All Is Violent, All Is Bright“ on meie kõige tuntum album ja sealt peab ka mitu lugu mängima.

Kas hittide mängimine ära ei tüüta? „Fire Flies and Empty Skies“ ei jää vist ühelgi kontserdil kõlamata, kuid kas muusiku seisukohalt ei teki tunnet, et „oeh, jälle peab seda lugu esitama“?
Eks iga tuur väsitab, aga mitte muusika pärast, mida sa mängid, vaid rohkem füüsilisest aspektist. Muusiku seisukohalt ei tunne ma tüdimust. Me kohandame oma lugusid kontsertide jaoks ka veidi. Viimaselt albumilt pärit „Red Moon Lagoon“ ei kõla plaadil pooltki nii raskelt kui kontserdil. Väga hea on osaleda „mõlemas maailmas“ ning järgmise albumiga seadsime eesmärgiks ühildada need omavahel. Üritame ka veidi tumedamaks minna. Meie jaoks kõlavad ka vanad lood ikka värskelt.

Traditsiooniliste küsimuste aeg: mida sa viimasel ajal kuulanud oled?
Hea küsimus. Fuck Buttonsi viimast albumit „Slow Focus“. Metalit, kui olen jõusaalis ja rahulikumat muusikat õhtuti.

Mis on su lemmik rada 7? Torsten nimetas aastaid tagasi Metallica "Orion’i", nii et pead midagi muud pakkuma.
Fuck buttons – Hidden Xs

Kontserdi piletid saadaval Tallinnas Stanford Music’us ja kohvikus Protest ning Tartus Stanford Music’us.