1.
Kunagi, kui inimestel veel rohkem aega oli, helistas mulle ühe südasuvise tööpäeva viimastel käänakutel punkar Karu. Jutt konkreetne – mees istus koos mingi Soome punkbändiga, kellega tema tollane punt RPM tuurile pidi minema, Lollide mäel ja kuna midagi targemat teha polnud, võinuks ma ju teha nendega Melu.ee portaali intervjuu.
Kuigi Melu.ee tähendas sisuliselt teist täistöökohta kultuuri- ja elureporteri ametipostil kõõlumise kõrvalt, otsustasin minna. Karu kurivaim oli vihjanud, et soomlased olla Social Distortioni fännid. Et Social D on ka minu esiviisikus, huvitas bänd seda enam. Pealegi saab sõpradega tiksumise mugavalt tööna kirja panna, kärbeste kaksikmõrv.
Mäel käis juba hoogne tiksumine, ega õlut võinud päikesel kütta lasta. Vanalinn meie ümber elas tavapäraselt, vaikival kokkuleppel lülitusime vaatamisväärsuste nimekirja. Meenub, et soomlaste nimed meelde ei jäänud – peale Henttu. Kõlas nagu penttu ehk kutsikas, sõnamäng abiks. Pood asus tollal Niguliste eest üle tänava ning keegi lugupeetav oli just õlle järgi läinud. Karu vahendas seniseid muljeid, peamiselt sellest kuidas alkohol päeva jooksul inimestele mõjunud on. Eks ikka huvitavalt.
Peagi naasesid puudujad, lunastuseks lisaõlled laiskadele. Jutt, mis seni oli käinud soome-inglise segakeeles, olgu tänatud Pikku Kakkonen, lülitus nüüd ingliskeelseks. Tööle hakkas broken English effect – kui vestluspartner räägib vigaselt ja hääldab teisiti, takerdud ka ise. Aitas ainult aktsendi ülevõtmine. Käsi leidis kotist diktofoni, sõrm punase nupu ning lint hakkas kuuldamatult sahisedes edasi kerima. Hasta La Vista Social Club osutus selliseks muhedaks stiilivendade pundiks, aabits selge, omad mõtted ka peas, teotahet kamaluga. Mänginud ka just sellel Punk’n’Rolli festivalil, millel ma ei käinud. Pärast intervjuud suruti näppu album "Lake Lark White Trash". Toimetusse ma enam tagasi ei läinud.
Kuna Melu.ee on ammu maha võetud, pole tookordset jutuajamist ette näidata.
2.
Album mängis aja jooksul päris palju. Mõnus sirgjooneline kantri ja rock’n’rolli mõjudega punkrokk. Peamiselt kuulasin autos. Meloodiad tekitasid roolis meeldiva pätitunde. Eriti ida suunas sõites. Koduski käis plaat teinekord päris tihti mängijas. Mingil hetkel tõmbasin arvutissegi. Saates mängisin. Teinekord rääkisime Karu või Aivar Meosega, et peaks nad uuesti Eestisse tooma. Siis ütles Karu, et trummar ja bassimees vahetusid.
Möödunud suve alguses sain Karult Hasta La Vista Social Clubi uue albumi "Melt". Panin peale, algas tuttavalt, kuid kõlas küpsemalt. Plaat tervikuna näitas ansamblit omas liinis arenenumana, kõrvalmõjusid märksa rohkem kokku sulatavana, kuid Hasta La Vista Social Club tervikuna oli siin kenasti alles. See plaat sai kodus ja autos nii kõvasti kütet, et kui Karu küsis millal Punkpolitseist kuuleb, oli paar saadet juba möödas. Ajaliselt kuu. Mängisin ühe pala. Tubli.
3.
Istusime Karuga Von Krahlis DND plaadiesitlusel enne bändi hoovis ja arutasime Punk’n’Rolli meediaasju. Soovitasin paari reklaamklipimõtet. Karu rääkis Hasta La Vista Social Clubi videoklipist, kus tüübid hyvää joulua soovivad ja mootorsaaniga minema kihutavad. Jaanipäeval, murul. Soome huumor on asi omaette. Igatahes jäi jutt, et ma võiks kohe Hasta La Vista Social Clubiga intervjuu teha ja selleks Henttu Facebookis sõbraks lisada.
Muidugimõista valisin algul suhtluskeeleks soome puhumise. Ma pole kunagi soome keelt õppinud, kui Pikku Kakkonen ja muu 80ndate lõpu lapsepõlve telemenüü kolmelt põhjakalda vennaskanalilt välja arvata, saati siis saanud pihta kirjutamisele. Nii juhtubki, et tahad kirjutada "mennyt" ehk "läinud", löövad aju ja näpud "mennyd". Nagu räägiks mingit oma tõlgendust mulgi murdest. Aga aru me üksteisest saime. Ladina tähtedega vene keeles kirjutades ütlen ikka, et aktsendiga. Intervjuu tegin aga inglise keeles. Harjumusest. Ja tõlkisin ära ka. Kohustusest.
Okei, alustame. Eelmine kord rääkisime mõne aasta eest. Mida põnevat on bändiga vahepeal juhtunud?
Henttu: Meie trummar ja bassimängija on vahetunud, sest algupärastel liikmetel on nüüd kõik muu elu sisuks. Suurt draamat sellega polnud ja me oleme edasi väga head sõbrad.
Ja kuidas see seletab fakti, et te pole ikka veel kuulsad?
Henttu: Ma ei saa nüüd päris järjele… kas me peame? Kui me oleme seda sitta mänginud nüüdseks kümme aastat, siis ehk on uba kusagil mujal, kui maailma kõige kuulsamaks bändiks saamisel.
Kus siis?
Henttu: Selles, et sa tahad seda teha. Keegi ei sunni sind võtma kitarri ja lugu tegema. Ehk on see võimalus lasta kõigel välja tulla, headel ja halbadel asjadel mis su elus juhtuvad. Ja muidugi on sõpadega koos olemine ja tegemine suurepärane. Annad häid konterte, annad halbu kontsete, aga alati meeskonnana.
Kuidas rütmigrupi vahetus teie kõlapilti mõjutanud on?
Henttu: Trummar Simo, kes on meiega olnud mingi kolm või neli aastat, on lisanud trummimängu raskekäelisust, ta on raskerokkar juurtelt. Meie bassmees Harri on talent. Ta võib mängida mistahes pilli tahab ja teeb seda hästi. Harri on psychopunkmetalloom ja teeb oma bassiga trikke.
Tihti te uut materjali välja annate, on see plaanitud või pigem spontaanne tegevus?
Henttu: Ma ei tea. See sõltub kuidas lood sünnivad. Ma mõtlen, et see on mingitpidi spontaanne, sest peale iga mängu ei puutu ma oma kitarri nädal aega. Siis teeme proovi ja lugu koorub teinekord automaatselt välja, kui me riffe jämmime. Minu meelest on see parim viis laulukirjutamiseks. Ma ei taha veeta oma öid leiutades järgmist superhitti. On parematki teha.
Me tuuritame siis kui see kõigile sobib. Meil on töökohad, mõnikord on seda raske ajastada. Aga siin-seal esineda on hea. Nii kakskümmend mängu aastas, mõni aasta rohkem või vähem.
Leidub ka neid, kelle jaoks viis aastas on palju. Kas üle viieteistkümne laval tunnet juba veidi autopiloodile ei tõmba?
Henttu: Hahaa, me hoiame asja värskena, et see igavaks ei muutuks. Mängime erinevaid lugusid oma kavades, et see poleks kunagi sama, mis eelmine kord. Peale "Melti" väljaandmist oleme end tundnud laval suurepäraselt, sest igaüks, kes meid vaatama tuleb, annab meile palju jõudu. Elu on raske, aga esinemised annavad palju vastu.
Kuidas "Meltil" üldse läinud on? Müük ja kriitikud, ma mõtlen.
Henttu: Kriitika on olnud väga hea ja müük ka. See jõudis Soome Top 40 tabelis 39-le kohale, kui see eelmisel aastal ilmus. Niisiis on see meie kõige edukam album. Tuhat plaati tegime, sada peaks alles olema. Aga me ei pea veel töölt ära tulema, hehehee.
Kuidas hoiate oma muusikas tasakaalu erinevate mõjutajate vahel ja kes need mõjutajad üldse oleks?
Me ei proovi midagi tasakaalus hoida. Teeme nagu tuleb. Miski pole keelutsoon. Reegleid pole. Elu ise mõjutab meid minu meelest, aga muidugi on minu jaoks endiselt bänd number üks Social Distortion ja üks, mida olen nüüd palju kuulanud, on Turbonegro, kes andsid Tamperes eelmisel aastal fantastilise kontserdi. Meil on siin päris hea supp keemas, iga liige toob midagi erinevat kaasa.
Mike Ness ütles ükskord, et head valget muusikat poleks ilma vana musta muusikata, mistõttu tal on tõesti probleem rassismiga aastal 2012. Kuidas suhestud?
Henttu: Sa ilmselt mõtled seda kui Mike Ness ütles, et “Without old black music, there would be no good white music.”? Tal on õigus, ilma Chuck Berryta poleks rokki. Aitäh Chuck, kõva mees oled! Rassism aastal 2012 on teine probleem. Mina isiklikult muretsen, kuhu maailm praegu suundub, miks inimesed ei õpi ajaloost? Igaüks – ärge kasvatage oma lapsi vihkama.
Hasta La Vista Social Club ja kärakas?
Henttu: Meie ja kärakas? Aastad lähevad ruttu ja nagu sa mäletad eelmisest korrast, olid osad meist väga väga täis. Aga mina isiklikult, ma ei saa rääkida teiste eest, ei joo tänapäeval nii palju. Ma olen kolmkümmend kuradi kaks aastat vana ja tuleb leida elus midagi sisukamat kui joomine. Ning pohmakad tapavad, kui oled vanem. Eks ma ikka võtan õlut, kui selleks on hea põhjus nagu pidu, kuid mitte väga tihti. Olen eluga rahul. Peale esinemist Punk’n’Rollil ma muidugi võtan õlut, seal on palju sõpru, keda pole aastaid näinud. Näeme seal!
Aga keda kaasesinejatest sa maha magada ei taha?
Henttu: Kindlasti J.M.K.E.-d, kuid kuna me mängime reedel Riias, siis jään neist ilma. See on kuradi kehv, sest mina ja mu vend Santtu oleme alati tahtnud J.M.K.E.-d näha. Olime alles lapsed, kui kuulsime "Külmale maale" kassettmakilt. See oli teadvust avardav plaat siis ja on seda praegu. Oligi kõik? Aga aitäh intervjueerimast ja tervitusi meie sõpradele ja kuulajatele Eestis! Näeme!
Muidugi meenub sellisel hetkel alati üks küsimus veel. See, mida enne küsida ei osanud ja mis alles finišis meenub. Aga meil siin Lõuna-Helsingis on ju veel aega. Kirjutan.
Viima-viimane veel, et mis suhe sul pungi elustiili ja eetikaga on?
Henttu: Punk on minu jaoks muidugi ka muusikastiil, kuid ennekõike olla, kes iganes sa tahad ja välja näha nagu soovid. Ja mitte lasta end segada teiste arvamusest. Ma ei mõtle eetikale nii pingsalt, elan põhimõttel, et kui oled sõber, olen sõber. Tahad vihata, saad vastu tuld. Nii lihtne ongi. Ma olen töömees, keevitaja, rokkar, punkariverega ja valmis tegema õlle, kui tahad juttu teha. Olgem sõbrad, sest vihkamine sööb meid seest.
HLVC tasuta kuulamiseks:
hastalavistasocialclub.bandcamp.com