Tallinn Music Week 2012 programmi väljakuulutamine. Olukorda ja mikrofoni kontrollib Helen Sildna.Foto: Silvi Pilt
Tallinn Music Week tuleb neljandat korda. Mis on ajaga muusikas muutunud, räägib kultuurikorraldaja Helen Sildna. Intervjuu ilmus lühendatult Eesti Päevalehes, 27.02.2012.
Üle neljasaja esinemissoovi paarikümnest riigist. Enne esimest Tallinn Music Weeki 2009. aastal küsiti omavahel, et mida see Sildna küll ette kujutab? Kas seda sa kujutasidki ette?
Küsiti või? Eks iga uue algatusega on nii, et alustades ju tegelikult päris täpselt ei tea, kuidas kõik välja hakkab nägema. Üks asi viib alati teiseni ja kui oma energia sinna paned, hakkab kõigi eelduste kohaselt toimima klassikaline lumepalliefekt ja ühel hetkel imestad isegi, kuidas see kõik nüüd juhtus. Aga jah, aastal 2009 oli üpris selge see, et MIDAGI tuleb ette võtta. Kindel võis olla selles, et Eestis tehakse palju head ja huvitavat muusikat, mis on muidugi kõige eelduseks. Teadsime ka seda, et kõige nõrgem koht on meie muusikamaastiku nõrk organisatoorne valmisolek, pean silmas siis professionaalseid mänedžere, plaadifirmasid, agentuure, kirjastajaid, kes oleksid võimelised Eesti artiste rahvusvaheliselt esindama. Selge oli aga see, et võib ju seda fakti nentida, ohata ja olukorraga leppida, võib aga võtta vastu ka otsuse, et kui on vajakajäämisi, tuleb midagi ette võtta. Teine murekoht aastal 2009 oli ka see, et muusikasektoris toetati siis riiklikult peaasjalikult veel vaid akadeemilises tähenduses “professionaalset” muusikat. Muusikaettevõtlust peeti kultuuripoliitikat suunavates ringkondades muusikaäriks, mis ilmselt on üks suur meelelahutustööstus ja teadlikku arendustööd ning riiklikku tuge üldse ei vaja.
Õnneks just sel ajal hakati Eestis elavamalt rääkima ka mõistest loomemajandus ning levima hakkas mõistmine, et kui tahame üldse kunagi rääkida muusikaekspordist, siis AINUS eksporti teostav vorm ongi ettevõtlus. Kuna aastal 2008 ei toetatud Eesti riigis teadlikult muusikaekspordi tegevusi, selleks ei olnud ei meetmeid, vahendeid ega muusikavaldkonna poolt ka organisatsiooni või üksust, mis kogu valdkonda esindaks ja mida seeläbi üldse toetada saaks, oli TMW loomine teadlik otsus – hakata ühest otsast pihta ning tõestada ka riigile, et muusikavaldkond suudab organiseeruda ja ühiselt midagi ellu viia ning et Eesti muusikal on rahvusvahelist potentsiaali, kui sellega tegeleda. Siinkohal minu tänu toonasele Kultuuriministeeriumi arendusjuhile Ragnar Siilile, kelle juures need teemad põhjalikumalt mõistmist leidsid. Teisalt tuli appi SA Tallinn 2011, kes oli esimene rahastaja aastal 2009, kes meie tegevusi toetama hakkas. Ilma selle rahalise tõuketa oleks see ilmselt oluliselt keerulisem, kui mitte võimatu olnud. Aastal 2009 startisime 65 artistiga programmis, publikunumber oli 6500, 2012 aastal on meil programmis siis 183 esinejat, festivali rahvusvaheline tuntus on oluliselt kasvanud, meil tahavad ennast näidata artistid üle maailma. Ilmselt siis oleme end talendifestivalina õigustanud.
Kas võime rääkida konkreetsetest kriteeriumitest mille järgi esinejad valiti või käib see rohkem showcase’de korraldajate maitsemeele ja kõhutunde koostöös?
Meil on jah showcase’ide korraldajate meeskond, mis koosneb juhtivatest muusikafestivalidest, üritustest ja organisatsioonidest Eesti muusikaelus. Meetod on selline, et festivalile laekuvad taotlused ning seejärel istutakse koos, võetakse nimekirjad ette, arutatakse, vaieldakse, vahetatakse infot – kriteerium on kõigi jaoks selge – tahame näidata programmis artiste, kes võiksid olla huvitavad ka rahvusvaheliselt, kes võtavad oma karjääri arendamist tõsiselt. Mina ei otsusta isiklikult ühegi artisti programmis esinemise üle, programm valmib korraldajate ühistööna ja programmijuht on Kristo Rajasaare.
Tallinn Music Week 2012 programmi väljakuulutamine. Esinemas Ewert and the Two Dragons, Tallinn Music Week 2011 Skype’i auhinna võitja.Foto: Silvi Pilt
Skype’i auhinna juures saame rääkida ühest välgatusest, Popidiotist ja kahest suuremast esialgu esmasest eduloost – Ewerti draakonitest ja Iirisest. Kui rääkida žanrite põhiselt ja showcase’de lõikes, kas võime üldistada, et just ühes või teises žanris on Eesti panus maailma levimuusikasse eriti oodatud?
Rahvusvahelisel muusikaturul on alati ruumi millegi jaoks, mis on omanäoline ja mis eristub. Selle huviga, mis TMW’il mõnede esinejate vastu tekib, on aga alati nii, et kui see huvi tekib, on oluline, et just sel samal hetkel on kohe olemas ka keegi manager-oskustega tegelane, kes selle huvi n.ö. üles nopib ja sellega edasi tegeleb. Sellest hetkest algab töö. Nii see ei käi, et oletame, ühele plaadifirmale meeldis üks bänd ja siis järgmisel päeval potsatab selle bändi email-boxi plaadileping. Ei, siis hakkab pihta töö, bändiga tutvutakse ja püütakse selgusele jõuda, milline on nende valmisolek. Muusikaliselt võib artist vaimustada, kui juhtub aga nii, et emailile hästi ei vastata ja adekvaatset suhtlust ei teki, saadakse aru, et bänd on toores, nendega asjaajamine osutuks liiga aeganõudvaks ja keeruliseks ning loobutakse. Kui nüüd aga puhtalt muusikast rääkida, on kolme festivaliaasta jooksul vaimustutud nii meie omapärasest folgist, nüüdisklassikast, elektroonikast kui kõiksugu huvitavast omaloomingust. Žanriliselt ei saa midagi konkreetselt välja tuua – väliskülalised, kes meil siin artiste vaatamas käivad esindavad ka kõik alati väga laia spektrit, üks kindel väärtus on aga päris kindlasti omanäolisus. Eestisse ei tulda otsima mingi pop-formaadi perfektset esindajat, siia tullakse millegi uue, huvitava, värske ja omanäolise jahile. Üks asi on see, millised konkreetsed näited programmist välja valitakse, sama oluline on ka see, millise üldmulje meie muusikamaastik tervikuna jätab – selle üldpildi kirjeldamisel on alati imestatud kui mitmekesine ja huvitav see on. Imestatud on, kuidas on võimalik, et nad siinsest muusikast peale üksiknäidete varem midagi kuulnud ei ole. Aga eks selle pärast ei ole, et varem ei ole sellega tegeletud.
Kui laiapõhjaliselt muusikasõbralik on meie kultuuripoliitika? Kui me võtame TMW’d kui jäämäe tippu, siis mis toimub vee all?
Nende nelja aastaga on toimunud tohutult palju. Arvestades, kui pikaajalised on need protsessid, on paari aastaga maailm ka muusikavaldkonna kultuuripoliitika seisukohalt kardinaalselt muutunud. Kui 2009 toimus esimene TMW festival, oli selge, et see on vaid algus, et meil on valdkonna arendamiseks vaja ka valdkonda arendavat organisatsiooni, kes muusikaekspordi ja ettevõtluse arendamisega süstemaatiliselt tegeleb. Eesti Muusika Arenduskeskus loodi aastal 2010, 2011 aastal pandi käima ka aastane muusikaettevõtluse meistrikursus EASi toel, oluliseks partneriks siin ka Muusikaakadeemia. Käesoleval aastal on meie valmisolek juba hoopis teine, kultuuriministeeriumi toetus nendeks tegevusteks on tõusnud, EMAKil on 2012 ja 2013 aastateks eksporditegevuste arendamiseks EASi rahastus läbi loomevaldkonna arenduskeskuste toetusmeetme, muusikaettevõtluse kursus jätkub, Kultuurkapitali muusika sihtkapitalis on uusi stipendiume näiteks nagu management-artist koosluse arendamise toetus, EAÜ toetab teist aastat läbi EME organisatsiooni eksporditegevusi. Saame öelda, et mõttemall on tugevalt muutunud – üha enam hakatakse aru saama, et sõna “professionaalne” ei peaks muusika vallas tähendama kitsalt klassikalist muusikaharidust, vaid terviklikku lähenemist artisti karjääri arendamisel. Muusikavaldkonna toetamine ei saa tugineda subjektiivsele maitseküsimusele, mida keegi peab toetuse “vääriliseks” kunstilises plaanis vaid põhimõtetele, mis arendavad valdkonda tervikuna. Kui räägime ekspordist, siis otsuse, millise artistiga tegeleda, langetab välispartner (festival, plaadifirma, agentuur, kirjastaja) mitte meie siin. Ehk siis – pole meie asi anda hinnanguid, kes väärib toetamist, selle otsustab välispartneri huvi. Oluline areng on ka see, et aasta tagasi loodi Eesti Kultuuri Koda, kus kõik loomevaldkonnad omakorda valdkondade üleselt kokku saavad. Ehk siis toimunud on see, et loomevaldkonnad on initsiatiivi võtnud, valdkonnad on organiseerinud ja nii on riigil võimalik meid ka aidata. Kultuuripoliitikat peabki looma valdkond ise mitte Kultuuriministeerium. Ministeerium peab saama küsida meilt, mida meil on arenguks vaja ja meie peame oskama vastata.
Me ei saa mööda ei ACTA-st ega autoriõigustest. Kas ja mis tahu alt need teemad tänavu TMW konverentsil käsitlemist leiavad?
Kindlasti leiab käsitlemist autoriõiguse küsimus laiemalt. ACTA on selle diskussiooni ühiskonnas päevavalgele toonud ja see on hea. Teame ju, et aastake tagasi tehti otsus, et autoriõiguse temaatika liigub Kultuuriministeeriumi haldusalast Justiitsministeeriumisse. Mind isiklikult huvitab väga, mis staadiumis on autoriõiguse seaduse reform, milline on selle teema arutelu töögrupp ja tööformaat ning pean äärmiselt oluliseks, et sellesse diskussiooni oleksid kaasatud ka loomevaldkondade esindajad. Eesti võiks olla maailmale eeskujuks tänapäevase 21. sajandi autoriõigusega, mis võtab arvesse nii tehnoloogia arengu soodustamist kui autori õiguste kaitset. See teema ei ole must-valge, tähtis on balansi leidmine. Kuna sel aastal on TMWil koostöö ka Garage48’ga, on meie koostöö tehnoloogia sektoriga sel aastal tihedam kui varem ja autoriõigus on ka selle initsiatiivi valguses ääretult oluline. See on ju reglement, mis seab ette meile tegutsemisruumi.
Ikkagi on mul kuri kahtlus, et see kõik jääb suuresti Tallinna-Tartu ärksamate kultuuritarbijate lõbuks. Kas kunagi tuleb ka siseriiklikul tasandil läbimurre ja äratundmine, et Koit Toome ja Getter Jaani pole veel kogu popmuusika?
Muidugi tuleb läbimurre. Esimene läbimurre Eesti turul on ju juba olemas – Ewert and the Two Dragons. Nüüd tuleb aga taas see tüütu jutt, et ükski läbimurre ei teki iseenesest, selle nimel tuleb meeletult tööd teha. Me võime ju rääkida, et jube jama, raadiod peale R2 ei mängi ju Eesti muusikat peale üksikute raadiohittide. Kui need bändid suudavad aga ühel hetkel murda end välja nishi-artisti staatusest, hakkavad raadiod ka mängima. Võib ju küsida, et kuidas seda siis teha, kui raadiod ei mängi ja muusikaajakirjandus toimub suures plaanis vaid päeva- ja nädalalehtede kultuurilehekülgedel ülejäänud kultuurivaldkondade teemadega konkureerides – õnneks on tänapäeval selleks rohkem võimalusi kui iial varem.
Läbimurre või laiem tuntus ei olegi kõigi jaoks eesmärk ja see on ka OK. Juhul kui aga siiski unistatakse suuremast lavast ja laiemast publikust, tuleb aru saada sellest, et need eesmärgid saavutatakse vaid püsiva tööga. Nii tekib siis ka laiem äratundmine ja läbimurre publiku suhtumises. Publikut ei saa kunagi süüdistada piiratud teadmistes muusikas, see on meie – muusika valdkonna endi töö ja vastutus publikule mitmekesisemat valikut tutvustada. Hea näide ja võimalus siin kasvõi Eesti Laul. Kui läbi selle avardub ja laieneb kohaliku publiku muusikahuvi ja kuulamisharjumused, on see lauluvõistlus end juba igas mõttes õigustanud.
Tallinn Music Week
Toimub 29.–30. märtsil
Esineb 183 bändi 13 riigist
Toimumiskohad: NO99, Tapper, Von Krahl, Rock Café, Estonia kontserdisaal, Mustpeade maja, klubi Korter, kino Sõprus, Studio, Hoov, Kultuurikatel, Kodu baar, Rockstars jne
Täisprogramm: www.tallinnmusicweek.ee