Eesti üks tuntuim kunstnik Kiwa on esinenud rohkem kui 300 näitusel ja festivalil üle maailma. Kui ta 90ndate keskel nii visuaal-, performance’i-,heli- kui ka tekstikunstnikuna välja ilmus, arvasid paljud, et interdistsiplinaarsus on märk pealiskaudsusest. Nüüd, 21. sajandil selgub, et tegu oli uue aja kunstnikutüübi ettekuulutusega. Peale eksperimentaalse kunsti väsimatu praktiseerimise oli ta Eestis ka esimene, kes siin moodsa helikunstiga tegelema hakkas.

Mäletan, kui me kümme aastat tagasi kuskil Viimsis muru peal tuttavakas saime, tegelesid põhiliselt elektroonilise muusika ja sound-art’iga. Nüüd pole juba mõnda aega midagi kuulda su korraldatud pidudest ja kontsertidest. Kas muusika tegemine, kunst ja näituste kureerimised käivad sul kuidagi eraldi tsüklitena?
KiwaKris MoorVahel mõjub loomingule hästi, kui seda organiseerivad kokkulepped ja tähtajad, aga samal ajal on teatud protsessid nagu maa-alune jõgi – uuristavad aeglaselt oma teed, ja see, et neid näha pole, ei tähenda, et neid poleks olemas. Nüüd olen veidi üle aasta tegelenud pigem näituste kureerimise ja kirjastuse asutamisega. Enne seda oli üle kümne aasta nii, et ilma muusikat tegemata ei möödunud ühtegi päeva. Ega ma eriti järjekindlalt midagi muud ei teinudki. Näituste tegemise jätsin ju vahepeal üldse maha. Ja üle-eelmine aasta just vaatasin, et statistiliselt olen rohkem esinenud väljaspool Eestit.

Eelmisel aastal olin neli kuud Stockholmis elektroonilise muusika stuudios residentuuris. Seal üht-teist tegin, aga see, et muusikal peaks kindlasti väljund olema − kontsert või avaldamine − see lastehaigus on mul juba ära kadunud. Mul on selline arthurvaldeslik ideaal, et pigem mitte avaldada, ja salajane usk, et kui ainult endale teha, siis tuleb parem. Eksperimentaalne muusika, ja eriti sound-art, on nišivärk, mis nõuab kultuurilist haritust, head kommunikeerimist ning publiku avatust uuele ja tundmatule. Kuna enamik inimesi ei tea, et nii lugemis- kui ka kuulamisoskust saab eluaeg edasi arendada, ning eelistavad aabitsast mitte edasi minna, siis ma eelistan esineda pigem kvaliteetpublikule. Ja seepärast ei ole ma muusikaga eriti nähtaval olnud.

Eelmises ajakirjanumbris tegin intervjuu sinu kunagise lavapartneri Fabrique’iga, kelle muusika on suuremalt jaolt mash-up. Sina aga teed enamasti ise arvutiga muusikat. Kuidas sinu muusikategemise protsess välja näeb?

Tegelikult ma kasutan arvutit rohkem postproduktsiooni faasis ja salvestamiseks, vahel ka sekventserina. Viimasel ajal tegelen enamjaolt abstraktsete helidega, kombineerin erinevaid heli tekitavaid vahendeid, mis ei pea tingimata muusikainstrumendid olema. Digitaalseid helisid ma praktiliselt ei kasuta, pigem analoogsüntesaatoreid, isekombineeritud instrumente või kontaktmikrofoniga üleskorjatud materjalihelisid.

Kas see tähendab, et sa käid salvestajaga mööda linna ringi ja kogud niimoodi materjali?

Aasias reisides olen salvestanud vulkaane, kõrbetorme jms nagu turist, kelle maailmapildi jaoks tunduvad säärased helid eksootilised − neid kasutan vahel. Aga muidu ma välisalvestusi eriti ei tee. Kui vaadata pühendunud field-recording’u skenet, siis nende friikidega võrreldes pole see mu spetsiifiline erihuvi. Pigem kasutan kontaktmikrofone, kõlakausse, efektiplokke, sämplereid, sünte ja iseehitatud helimooduleid ning üritan seda kõike siduda lavalise performance’i, teksti ja videoga. Aga sellist interdistsiplinaarset lähenemist tuleb ette pigem siis, kui teen muusikat mõne konkreetse esinemispaiga, ürituse või etenduse jaoks.

Kui sul on hunnik helitükke ja salvestusi, siis kas sul on mingisugune põhi või kontseptsioon eelnevalt valmis mõeldud?

Kombineerin erinevaid helisid ja vaatan, mis millega kokku sobib ja mis inspireerib. See protsess on justkui heliskulptuuri modelleerimine ning minu jaoks üsna maagilis-müstiline – seepärast olen seda sidunud tehnošamanismi või esoteeriliste kontseptsioonidega. Teatud faasis ongi helide kombineerimine nagu alkeemia või nõidumine. Meeldib ka vastupidine lähenemine, näiteks materialistlik-objektiivne, kus olemasolev heli on heli ning mingit kunsttükki sellega ei tehta.

Alguses olid su märksõnad nihestamine ja robootika, nüüd sa räägid šamanismist. Oled sa enda tekitatud helide abil ka ise mingit eneselegi ehmatavat teadvusenihet kogenud?

Šamanismist kõik tegelikult üldse alguse saigi. Mõistsin, et instrumentide tekitatud helid on piiratud ja seega piiravad. Lootsin arvuti peale, aga see läks jälle liiga progemiseks. Kuidas siis tekitada teadvusenihet nii, et kasutaks ära ka teadustehnilise revolutsiooni vahendeid? Ilmselt kõige võimsam kogemus oli selles vallas projekt metabor, mida tegime nullindate algul. Kuna sel ajal Eestis keegi helikunstist midagi ei teadnud, siis hakkasime kuidagi spontaanselt selliseid „mittekontserte” ja „mittepidusid” korraldama ja heli keskkondadesse asetama. Kutsusin kampa Eesti kunstiajaloos ainsa heli kui materjaliga tegelenud tüübi, Kaarel Kurismaa, kunagise Sven Grünbergi ansambli Mess koosseisulise kunstniku, ja ühe noore DJ nimega Masin. Tuumikuga liitusid ka Andres Lõo, p0rt ja Martiini, ent osales teisigi. metabor ei olnud ei bändi ega ürituse nimi, vaid pigem teadvusseisundi nimetus. Idee oli kollektiivne improvisatsioon, mille juures oli oluline ruumiaspekt. Korraldasime neid Dvigateli tehases, mahajäetud haiglas, vana jäälõhkuja peal ja Maarjamäe memoriaalil.

Ma arvan, et iga heli- või muusikasündmus peaks olema võimalikult kohaspetsiifiline. Koht annab hästi palju juurde, võimendab ruumilist ja vähendab ajalist aspekti. Traditsioonilises kontserdisaalis võib küll akustika hea olla ja ruum neutraalne, aga keskkond, kuhu sa hiljem enam kunagi ei satu ja kus kõik helid on spetsiaalselt selle jaoks tehtud, on hoopis teistsugune kogemus, ja see viib meid igapäeva-orientatsioonist välja. Näiteks kunagine Aivar Tõnso korraldatud Müsteeriumi-nimeline üritustesari. See on nagu sisseharjunud teadvusvoolu mustri katkestus. Sellised kogemused tekitavadki nihet. Oluline on sealjuures ka rituaalne aspekt, et sa ei lähe tavalist trajektoori pidi klubisse või kontserdile, vaid kuhugi tundmatusse kohta, valmistad end ette eriliseks elamuseks.
ERKI aferparty NOOL @Kalevi Spordihall (2014)Kris Moor
Kas alguses olid sa pigem kunstnik ja helidega hakkasid hiljem tegelema või vastupidi?

Alati, kui ma pean seda tüüpi küsimustele vastama, et kust miski alguse saab, siis mõtlen järjest ettepoole. Enne sündimist kuuleb inimene ema südant ja vereringet ning tal on helikogemus enne visuaalset kogemust. Helid seostuvad turvalisusega. Ma arvan, et hiljem muusikat tehes on paljudel alateadlik soov − see kõlab nüüd küll hirmus psühhoanalüütiliselt! − mingisugusesse helide ookeani tagasi jõuda.

Aga konkreetsemalt rääkides, päris varajase lapsepõlve soundtrack oli onu toast kostvad Zappa, Pink Floyd, proge ja psühhedeelia. Võimas teadvusenihestaja oli ka igaõhtune Eesti Raadio saate „Maailm täna” kõll Kraftwerki Trans-Europe Expressi sample’iga, pühapäevase lastesaate „Siller Siller" kõll Jean Michel Jarre sample’iga ning Sven Grünbergi „Naksitrallide”, „Klaabu” ja „Hukkunud Alpinisti hotelli” filmimuusika. See ei olnud ainult muust muusikast, vaid üldse kogu maailmast nii erinev, et mõjus nagu hape.

Kui kooli läksin, siis mulle öeldi, et ära sina parem laulutundides kaasa laula, sa oled lootusetu. Muusikalist kuulmist mul ei olnud ja ilmselt sellepärast mulle muusikat ei õpetatud, mille eest olen väga tänulik. Umbes 10-aastasena hakkasime poistega tegema bände, kus kasutasime helide tekitamiseks kättesaadavaid esemeid. Ja ühel hetkel, kui tekkisid pungi- ja rokimõjud, siis proovisin ise instrumente, kitarre ja võimendeid ehitada. Mingi visioon oli, aga kuna keegi ei nõustanud, siis pidi ikka väga algusest peale kõigega ise eksperimenteerima. Näiteks pikka aega vaevlesin probleemi käes, et kui elektrikitarri saund tuleb tõenäoliselt keelte sisse lastud elektrist, siis kuidas seda saab mängida, nii et ise voolu ei saa. Umbes samal ajal hakkasin ka helisid kuulama − leidsin äravisatud päevavalguslambid, lõhkusin need jupphaaval ära ja mõtlesin, et näe, nii huvitav heli, seda võiks muusikas kasutada. Kuna ma sel ajal ei teadnud, et on olemas ka mittemuusikalisi helikombinatsioone ja et helidest on võimalik kompositsioone kokku ehitada, siis raiskasin aega pillide ehitamisele, mitte konkreetsete helide salvestamisele.

Ühel hetkel õnnestus muretseda vajalik elektroonika ja ülikooli raamatukogust leitud venekeelse raamatu põhjal valmis ehitada esimene kitarri moodi pill, millega tegime keskkoolipäevil üsna võimatut ja tõenäoliselt Eesti halvimat punkbändi nimega HIV. Aastal 1994 istusin Tartus Pirogovi mäel, kui minu juurde tuli üks kardetumaid punkareid. Arvasin, et nüüd saan molli, aga Roll kutsus mind hoopis ühte uude bändi bassi mängima. Koos Rolli ja Edyga asutasime Eesti kõige kiirema bändi − Nyrok City. See aeg oli hästi intensiivne rock’n’roll. Nyrok Citys olin kuni teise kasseti ilmumiseni („La Horro Porro” 1996 − toim), siis kolisin Tallinnasse. Bänd eksisteerib siiani. Trummar Roll on ainuke, kes on olnud algusest peale kõikides koosseisudes. Minu jaoks oli bändi algusperiood nii muusika kui ka hoiaku poolest kõige huvitavam, sest punkbändid olid tollal kõik siuke õlleblablabla ja metal-bändid huvitusid pigem röginasatanismist. Aga algaegade Nyrok oli crossover: kiire, agressiivne, hea saundiga. Ega see lihtsalt ei tulnud. Enne kontserti ei saanud ühte õlut ka juua, sest siis läks käsi vedelaks. Ja pärast kontserti oli pill sellest kiirnühkimisest alati verine.

Sul oli ka üsna pikk elektro- ja DJ-periood.

90ndate keskel, kui siia jõudis elektroonilise muusika revolutsioon, huvitas mind DJndus, aga ma ei tahtnud olla selline hausi-DJ, kes miksib tantsubiiti kokku. Pigem huvitas creative-DJing − sobimatute lugude kokkusobitamine. Mõnda aega tegelesin sellega. Üks huvitav projekt 90ndate lõpupoole oli veel Rainer Jancisega koos tehtud Windows, mis oli tantsu- ja rokihüpnootikat siduv kollektiivne improvisatsioon.

90ndate lõpuni olin purist ja ütlesin, et ei hakka eluski arvutit kasutama. Vahepeal olin teinud mingeid veidraid teibieksperimente ja enda videotele helisid, aga põhimõtteliselt oli mul muusikas identiteedikriis, sest rokk ja tantsumuusika ei pakkunud vajalikku pinget. Ja kui Ando Keskküla tegi Tallinnasse esimese internetikohviku Enter, siis üks tüüp näitas mulle FastTracker 2 kasutamise ära. Sellest hetkest peale istusin seal kaks aastat hommikust õhtuni, klapid peas, ja tegin teknot.

Kui nullindate alguses tuli uus elektrolaine, palju elektropunki, siis tundus, et see ongi pungi taastulek − ja mitte ainult muusikaliselt, vaid ka subkultuuriliselt. Sest ega mul see õige konformistlik klubitekno välja ei tulnud. Klubikultuur oli selleks ajaks juba nii etableerunud, et vihkasin mugavat klubibiiti ja hakkasin tegema kiire tempoga pungilikke lugusid ning kasutama rohkem mingeid nihkesaunde. Ja kui sõber ütles, et see on täiesti omaette stiil, siis mõtlesin välja terminid nagu robodada ja clash-glam-fist. Selle tippaeg oligi siis, kui me organiseerisime Fabrique’iga koos 0lematute Bändide Festivali, kuskil 2004 vms. Lootsime tekitada lausa omaette skene, aga Eestis võtavad need protsessid aega. Mulle tundub, et 60ndate lõpus elasid hipid siin raudse eesriide taga muu maailmaga palju rohkem sünkroonis, kui praegu elatakse. Nüüd saavad uued lained mingi kriitilise kandepinna alles siis, kui nad on juba esialgse värskuse kaotanud ja kommertstööstuse poolt üles korjatud. Peale elektro produtseerisin paralleelselt ka täiesti vastandlikku muusikat, aeglasi ja abstraktseid helimaastikke, broken ambient’i. See on suund, mida jätkan siiani.

Mainisid isetehtud pille. Ma olen sind ühe korra isegi näinud koos Monty Cantsiniga Tour de Grilli laval (2012) veidra isetehtud basskitarriga. Mis pill see selline on?

Too roheline bass ei ole tegelikult basskitarr, pigem müratekitamise instrument. See on tehtud ühest 60ndate Höfnerist, mis oli algselt viiulikujuline nagu Paul McCartneyl, aga saagisin ta aerukujuliseks, jätsin alles ainult kaks pingutit ja panin need teise otsa. Pill oli mõeldud elektroonilisele pungile bassikäikude allamängimiseks, aga ma ei viitsinud teda iial valmis ehitada. Kontrast on lahe: pill ise on täiesti mõttetu, häälde ei lähe, seega midagi meloodilist mängida ei saa, samas helipead on parimad − Seymour Duncani omad.
Monty Cantsini perfomance-kontsert @Patarei vangla (2012)Kris Moor
Su ema rääkis FBs ühte pilti kommenteerides, kuidas sa 15aastasena istusid Taageperas trepil, mängisid kitarri ja tahtsid muljet avaldada ühele tüdrukule, kes õue peal vaipu kloppis. Palju sa kitarri mängida oskad?

Ju see „Tere, perestroika” põhikäik oli, mis on maha pandud Pelle Miljoonalt, kes selle Genesiselt maha pani. Üldse ei oska mängida. Punkbändides seda ju vaja ei olnud. Nüüd olen pigem seda meelt, et pilli oskamist kui sellist ei olegi olemas. On ainult kokkulepitud seadused, mille järgi tehakse niimoodi muusikat, et see mahuks Euroopa muusikakaanonisse. Igaüks, kes on piisava põhjalikkusega pikemat aega mõne pilliga koos, suudab sellega helisid tekitada. Ja see võib olla märksa huvitavam kui pillile ettekirjutatud funktsioonid ja mängimisjuhised.

Pungi juurde tagasi tulles… Nõukogude hipikultuurist oled sa juba ühe näituse teinud ja nüüd suvel korraldad Peipsi ääres näituse Eesti pungist. Kas endise punkarina tunned ka mingisugust kohustust ajalugu jäädvustada?

Ega punk ei ole minevik. Öeldakse, et punk on nagu viirus, mis on peidus ega kao su kehast ära. Aga et ma seal galeriis näituse teen, on rida kokkusattumusi. Kui edukaks osutunud hipinäitus läbi sai, siis tegin lolli nalja, et võiks iseendalt selle näituseformaadi ära kaaperdada ja teha samamoodi punginäituse. Kui hipidega seoses pidin palju uurimistööd ja intervjuusid tegema, siis pungiga on mul suur osa „uurimistööd” juba peas olemas. Olin jõudnud seda mõtet päevakese seedida, kui vene vanausuliste Varnja külla rajatavast galeriist tuli ettepanek teha neile avanäitus. Ütlesin, et mul pole aega ega ideid, aga viie minuti pärast helistasin tagasi ja teatasin, et üks idee mul ikka on. Alguses arvasin, et galeriile see teema ei sobi, aga neil oli väga hea meel.

Subkultuurid on mind seepärast huvitanud, et ma pole ise ühegagi end lõplikult identifitseerinud. Punk on mingis mõttes kõige inspireerivam tundunud, aga see, mis mulle pungi puhul meeldib, on mu isiklik ettekujutus pungist. Raul Saaremets ütles hästi, et punkarid ise ei tea pungist midagi. Punk on Eesti kultuuriajaloos üks kirjutamata peatükkidest, huvitav sotsiaalse nähtusena kui üsna silmatorkavalt impeeriumivastane protestikultuur. Tõnu Trubetsky on sellest mõned raamatud kirjutanud, aga need on pigem osa tema omamütoloogiast ja kirjanduslikust tegevusest. Nii sügaval seespool olija ei saagi ilmselt väga objektiivne olla. Parem ongi, et pole. See oli päris huvitav, mis vorme Lääne subkultuur siin võttis ja kuidas see oli osa dissidentlusest ja rahvusliku taasiseseisvumise narratiivist. Muusikalises mõttes oli see kuldaeg. Samas, pungi ajalugu on taasiseseisvunud Eestis palju pikem kui okupatsiooni ajal. Aga pärast seda, kui ma Nyrokist ära tulin, olen olnud punkrokist eemal ega tea üldse, mis toimub.

Avalehe foto: Kris Moor
Intervjuu ilmus ajakirjas KITARR (11/2014)