Juba täna Sinilinnus aset leidva Rada7.ee esitluskontserdi kõige suurema liikmete arvuga kollektiiv on Hexvessel Soomest, kes pakuvad loodusmüstitsismist ja okultismist indu saavat ökoloogilise sõnumiga hämaramat sorti folki, mis omab suuremat ühisosa metaliga kui esmapilgul uskuda võiks. Bändi liider Mat McNerney vastas Rada7.ee küsimustele lühiromaaniga.
Terekest. Hexvessel mängis hiljaaegu SXSW festivalil. Kuidas seal läks?
Texas oli vägev! Konsterdipaik oli suurepärane – väike teatrisaal, hämaralt intiimne ja see oli puupüsti täis. SXSW’l ei või publiku koha pealt iial kindel olla, meil on hea meel, et inimesed tulid kohale – mõned isegi väljaspoolt Austinit ja nad jäid pärast konsterdi pidama, et meiega kätt suruda.
Mängisime laenatud instrumentidega ja olime kodust üsna kaugele sõitnud, nägelemisi tuli ikka ette, aga lõppeks läks kõik väga hästi. Konsterdiarvustused olid positiivsed ja kuulajad teadsid, mida nad kuulama olid tulnud. Sellega on alati huvitav värk, et sellistel puhkudel kunagi ei tea, kuidas asjad laabuda võivad ja mis elemendid mängu tulevad. See oli meie jaoks kahtlemata midagi erilist ja ma arvan, et see paistis välja ka.
Mida TMW’lt ootate? Muuseas, olete varem Tallinnas käinud?
See on meie esimene ülesseastumine Eestis, aga muidu oleme Tallinnas käinud küll ja meile meeldib see linn, selle suurepärased restoranid ja sealne toit. Tallinnas on nii palju vanat Euroopat, see linn tundub vaat et eksootiline.
Päris lõbus on osaleda TMW’l, kuhu tulevad kohale mõned õige hiilgavad bändid ja lai valik talente üle terve Euroopa. Oleme põnevil, milliseks see kõik meie jaoks kujuneda võib.
Teie thumblr’i lehel on äge slogan "Plant trees and worship Sagan!". Seal on isegi foto, kuidas te NASA muuseumi külastate. Mis värk teil astronoomiaga on?
Paljud inimkonda motiveerinud tegurid, mis on sundinud meid taevasse vaatama, et üritada kosmosest selgemat sotti saada ja mis on viinud meid kosmoselendudeni, on esindatud ka muusika ja selle loomise akti juures. Me usume, et loovuse, teaduse ja maagia (nagu "magick") vahel on üsna märkimisväärsed seosed. Teadus on salapärasesse, okultsesse sukeldumine.
Kui sind huvitab okultism, siis on tänapäevased müsteeriumid avakosmoses, mitte religioonide kopitanud seisukohtades.
Mis sa arvad, kas inimene tuleks kiiremas korras Marsile saata? Arvestades, et hetkel tegutsevad Marsil suurepärast teadust tegevad robotid.
Asi on põhimõttes, inimkogemus ja isiklik suhe on märksa olulisemad aspektid ja midagi sellist, mida ükski robot edastada ei suuda. Arengut edasiviivas otsivas vaimus ja oma võimete piire ületavas inimeses on midagi tõepoolest aukartustäratavat – eriti praegusel ajal kui tundub, et oleme takerdunud oma vigade kordamise nõiaringi.
Alati peab jääma lootusekiir, et suudame välja murda ja kusagil mujal uut elu alustada ja see peaks põhinema teadusel ja teadmistel, mitte jaburatel ettekujutlustel universumist. Robotid on muidugi mõista olulised, aga mehitatud kosmoselennud on midagi sootuks muud kui pelk info kogumine. Meie püsimiseks on vajalik, et suudaksime enesehävituslikust ikkest vabaks murda. Kui suudame tõestada, kasvõi iseendale, et murrame läbi piirangutest, mille aeg ja ruum on meile seadnud, siis ma tõepoolest usun, et oleme võimelised saavutama üleilmset rahu ja surematust.
Ja mis värk Hexvesselil ökoloogiaga on, tundub nagu midagi olevat?
Oleme süvaökoloogiast päris sisse võetud, selle vaimsus ja aluspõhimõtted on inspireerivad. See ei tähenda, et kannaksime hõlste ja elaksime kuskil laanes – see tähendab ettevalmistust kolmandaks maailmasõjaks.
Oleme tsiteerinud John Muiri, kes oli mees, kes suutis üksipäini nii paljude inimeste arvamusi muuta ja nõnda palju saavutada. Oleme tema ja temasuguste ees tänuvõlglased, et Ühendriikides on nii palju kaitstud loodust. Kui tema suutis seda omal ajal, siis miks ei peaks meie ja sajad meiesugused seda tänapäeval suutma? Näiteks Amazonase vihmametsa puutuvas.
Vaata missugusena paistab üks inimene passimas keset Yosemite’i, selles mõttes midagi märkimisväärset, et see sama tilluke inimeseloom suutis tervet seda meeletu suurt ala kaitsta. Sedamoodi mõeldes paistavad idee ja visioon hoopis võimsamad kui terved armeed. Sõnumi levitamine, nii nagu tema seda tegi, tekitab üksjagu vajalikku saginat ja me tahaks oma tagasihoidlikul moel midagi sarnast saavutada. Tehes muusikat, mis sunniks aatomeid muutuste suunas liikuma. Et ajusid hävitamise asemel aktiveerida.
Eelistan bäkkaris istudes rääkida puudest, selle asemel, et kärakat libistades oma ajule liiga teha. Kui midagi on muutnud nii labaselt igapäevaseks nagu kogu rokenrolli elustiil, siis mis saaks olla radikaalsem, kui rääkida muusikast ja keskkonnateadlikkusest. Muusikaringkondades näib igaüks arvavat, et sotsiaalprobleemid ja inimõigused on olulised teemad, aga mina leian, et tulevikus ei pruugi meil enam olla seda planeeti, mille üle jageleda, kui me selle planeedi heaks midagi ette ei võta. Need teised teemad on kahtlemata tähtsad, aga pikemas perspektiivis peaksime pigem võitlema ellujäämisvõimaluste, mitte võrdsuse eest.
Räägime minevikust. Oled mänginud mitmetes bändides, mitmetes õige erinevates bändides. Avangard-metalist postpungi ja folgini ning oled nendega üht-teist suurepärast korda saatnud (eriti Beastmilk). Mis sellise sagimise põhjused on olnud?
Bändidest lahku kasvamine, uudishimu või püsimatus?
Tegelikult ei ole ma kunagi plaaninud bändidest lahkuda või iga kord midagi erinevat teha, aga muusikas on oluline keemia teiste inimestega ja eelnevad bändid on saanud meievaheliste suhete ja kõige meid ümbritseva dokumentideks.
Arvan, et saavutasin black metalit tehes kõik, milleks võimeline olin ja suutsin žanripiiregi pisut nihutada, aga ma ei ole kunagi tahtnud olla keegi, kes on ühe koha peale pidama jäänud või olla elupõline black metali eksperimentaator. Muidugi oli selles osalemine kõik põnev, aga ma ei tahtnud sinna toppama jääda. Tahtsin saavutada midagi muud, luua uus lähenemisnurk muusika tegemisele.
Püstitan enda jaoks alati uusi eesmärke ja kergitan latti kõrgemaks, et ennast ületada – püüdes protsessis osaledes mingil moel kirgastust tabada. Mõnigi kord olen mõelnud, et tunnen selle hetke ära, kui saan õelda, et olen teinud kõik, mida suudan, aga siiamaani on lõppeesmärgid alati eest lipsanud ja pean edasi pürgima.
Eks seda võib uudishimuks ka nimetada. Aga mõnikord olen mõelnud, et see on hoopis mingisugune tõbi või puue.
Mida Hexvessel eelnenud bändidega võrreldes sinule tähendab, on see midagi isiklikumat?
Jah ja ei – oma muusikaga isiklikumaks saades muutud universaalsemaks. Tahaks jõuda punkti, kus suudan oma muusikaga ühenduses olla. Inimeste tõrksaks ja tigedaks ajamine ei paku mulle enam pinget, kuna arvan, et see on liiga lihtsalt teostatav. Hoopis keerulisem on leida moodus, kuidas inimesed heli läbi ühendatud saaks.
Ma ei võrdle praeguseid tegemisi minevikus tehtuga nii nagu minevik oleks käesoleva demoversioon olnud. Ütleks, et püüan ausam olla, aga samal ajal näen tõsist vaeva, et see seda mitte liiga tõsiselt teha.
Vastates küsimusele, lihtsalt järgin oma sisetunnet.
Pakun, et Hexvessel suhestub minu endistesse bändidesse, nagu Swans suhestub Michael Girasse, see on minu loome essents. See on heli, mida teeks minu luud, kui mind nüliksid, kuivataksid ja minu luud õõnsaks uuristaksid ning läbi nende puhuksid.
Hexvesselis on liikmeid erinevatest bändidest, kokku 8 liiget. Kuidas omavaheline klapp on?
Praegu on meid 5-6 ja bändi koosseisul ei ole mingisuguseid piiranguid. See ei ole selline bänd, kus me kõik ühtmoodi riietuksime või igapäevaselt trehvaks, aga oleme hästi läbisaav kamp ja omavahel sõbrad. Mul on heameel, et just sellistega koos bändi teen, nii isiklikus kui muusikalises plaanis, ja tahaks loota, et see tunne on vastastikune. Aga ka inimesed, kes on meie albumite lindistamise või miksmisega tegelnud või meile muusikavideosid filminud, on meile mingil moel osa bändist ja selle saundile sama palju kaasa aindanud nagu kõik ülejäänud.
Teised liikmed on bändidest Dark Buddha Rising ja Galacticka ja need mõlemad bändid mängivad psühhedeelset muusikat. Kuidas Soomes põrandaaluse psühhedeeliaga lood on? Mis praegu kõige kuumem kraam on?
See on hetke kõige põnevam skene – suurepärased bändid, inimesed ja üritused ning pidevalt on midagi toimumas. Tegin eelmisel aastal The Quietuse tarvis soome spühhedeeliaast mixtape’i, mida saab uurida siin:
http://thequietus.com/articles/10334-hexvessel-mix-finnish-psychedelic
Sinu osalusega metaliprojektid on leidnud kõrgel tasemel tunnustust ja oled metalimaailmas üksjagu nime teinud. Kas seda koormat on raske kanda?
Pean silmas, et Hexvessel ei ole metalibänd aga arvustusi ja intervjuusid guugeldades oli väga suur osa neist just nimelt metalisaitidel ilmunud. Mitte, et selles midagi halba oleks.
Mis sa arvad, mis selle põhjused on? Korra metalis olles ei ole sealt enam väljapääsu või on alust kahtlustada mingisugust väga veidra isikukultuse levimist?
Olen tänulik igaühe ees, kes on andnud mulle võimaluse ja kes on minu tegemiste vastu huvi tundnud. Arvan, et see on hea märk, et metaliskenes olevad inimesed tunnevad huvi ka teistsuguse muusika vastu ja leian, et me oleme kindlasti üks osalisi, mis on neid uusi saunde otsima ärgitanud.
Kui suudaksime olla olulisem mõjur noorte blackmetallistide jaoks kui näiteks rootsi Shining, siis oleks kõik kõige paremas korras. Metalimaailm on muutumas ja oleme üks selle muutuse saadikutest. Olen suuremast osast black metalit ümbritsevast jamast surmani tüdinenud, neil bändidel ei ole peale viledaks kulunud anti-religioossete klišeede mitte midagi õelda. Omal ajal oli see skene muusikaliselt ja konsteptuaalselt kõva sõna, aga tänapäeval visiseb tühja.
Hea asi metaliskene juures on, et inimesed on paadunud muusikafännid. Nad ostavad, koguvad ja toetavad oma lemmikuid. Nad ei häbene oma emotsioone väljendada ja nad suudavad iseendaks jääda. Olen metaliskenelt palju saanud ja kuulan siiamaani väga palju metalit. Tõesti loodan, et metalipublik jätkab meie konstertidel käimist. Arvan, et meil on neile üht-teist pakkuda. Meie muusika on jätkuvalt äärmiselt tume ja suudab pakkuda samasugust fiilingut nagu metal. Lõppude lõpuks on need tundmused inimeses ja universumis alati olemas olnud ja on tarvis vahendit, mis need esile kutsuks. Metalisaund on univesumi saladuste avamiseks brutaalne ja kuvaldana tömp vahend. On palju peenemaid mooduseid. Tulge ja me näitame seda.
Hexvessel on tänavuse Metal Hammeri Golden God auhindade parima underground bändi kategooria nominente. Kuidas sellele reageerisid? Ma vaatasin, vangutasin pead ja püüdsin mõistatada, mis sindrima asi on metali underground.
Ajal kui metal ja selle butafooria on moesteitmendiks saanud, on metal uue identiteedi suunas liikumas. Metalis on väga vähe sub-kultuure, mis oleks tõepoolest UG, seega vaadatakse väljapoole, püüdes leida midagi, mis metalit defineerivaid elemente endas kannaks.
Selles Metal Hammeri auhindade kategoorias on väidetavalt vaid üks metalibäbnd, milleks on Black Breath, ülejäänud olid kas vanakooli rocki revival ja üks hämar dubstep reggae bänd, millest me eluilmas kuulnud polnud. Ei ole mingisugust lootust, et võidame, eriti kuna Uncle Acid on seal ka esindatud ja nad on isegi peavoolus juba päris tuntud nimi. Arvan, et oleme selle underground kategooria jaoks isegi liialt underground. Eelistaksime jääda selliseks salabändiks, mida oleks võimalik vaid sõbral külas käies avastada.
Mulle kunagi väga meeldis Dødheimsgardi koomiksiteemaline "Supervillain Outcast". Pole seda küll jupp aega kuuland, aga üks küsimus on alati meeles mõlkunud, olles ise suur koomiksisõber. Mis suhted sul koomiksite ja graafiliste novellidega on?
Jumaldan neid. Oleme abikaasaga ise kollektsionäärid ja saime tuttavaks koomiksite tõttu, seega on tegemist sellise huviga, mida ma alati hindama jään, aga raske on leida uusi asju ja aega nende otsimiseks alati napib. Mul on nii palju kogumisobjekte, nagu näiteks vinüülid, ja kui peaksin oma koomiksilembusele järgi andma, oleks mul teist sissetulekuallikat lisaks tarvis.
Mulle meeldis DHG kaanepilt ja kontseptsioon. Kahju ainult, et me sellele järge ei jõudnud teha.
Oled Inglismaalt, aga elad Soomes. Kas nende kahe riigi vahel on mingisuguseid kultuurilisi või (psühho)geograafilisi sarnasusi? Arvestades kui inglisepäraselt Hexvessel kõlab. "No Holier Temple" toob alati meelde briti neofolgi ässad ja Canterbury skene. Current 93, Comus, isegi Sol Invictus.
Nii palju neid sarnasusi nüüd ka ei ole, aga nagu ütelus käib, et inglismaad inglismannist juba välja ei roogi.
Soomlased on head, hingestatud inimesed, kellel on suurepärane arusaam loodusmüstitsismist. Ütleks, et nad on nagu muistsed inglise maainimesed, keda enam kuskilt leida ei ole.
Mida "No holier temple" tähendab? Mis on kõige püham tempel, kui midagi sellist üldse olemas peaks olema?
See on John Muiri tsitaadist – seletus on meie albumikaanel olemas. Kui teinekord välja lähed siis pane tähele, et tegelikult sisened…
Sellel aastal toimub Rada7.ee esitluskontsert 5. aprillil klubis Sinilind. Pakume Tallinn Music Weeki raames seitsme tunni jooksul tasemel muusikavalikut, seitsme omanäolise ja põneva artisti poolt. Vastavalt maitsele saab tantsida, rokkida, juukseid loopida ja heakskiitvalt kaasa noogutada.
KUULA: kahetunnine pleilist esinevate artistide lugudest
KOMMENTEERI: ole kursis ja jaga arvamust radaseitse foorumis
ANNA MÄRKU: oma tulekust saad märku anda läbi FB ürituse
PILETID: soodsam pääse eelmüügist (ainult 6.-)