DeadBanging / Metaruka / Ka surnud rokivad (2013) – ood metalile.
Värske madalaeearveline zombidega noortekomöödia Jaapanist, milles osaleb Jaapani tüdrukutebänd Gacharic Spin ja filmist "Visitor Q" tuntud Shoko Nakahara. Filmi Euroopa esilinastus leiab aset HÕFFi programmis "Friikidele".
Olemata valdkonna asjatundja, võin selle hinnanguga etemate filmide suhtes ülekohtune olla – ent peale telefilmi "Ring of Darkness" ei meenu teist zombifilmi, kus ebasurnu oleks olnud bändiliige. Seda asjaolu ja filmi ilmselt tahtmatut halbust võib nimetada filmi müügiargumentideks.
Filmi idee tabamise seisukohast on vajalik sisu paari lausega ümber jutustada. Ebaõnnestunud noortebändi meesliikmed puretakse ei tea kus kohast välja karanud zombi poolt bändiliikmetena kõlbmatuks ning ellujäänud naisliikmed võtavad zombi kampa, kuna juhuslikult selgub, et viimane suudab reageerida kitarrimuusikale, tuues selle saatel esile võimsaid growle. Kiirelt moodustatakse tütarlastebänd, milles kontrastiks möirgab meeszombi. Järgneb laat, mille jooksul kuivalt naturaalse montaaži, õpikulaadse stsenaariumi, küündimatu dialoogi ja koolitöö vaimus pildi najal vaataja kannatust korduvalt proovile pannakse. Räägib küll sõltumatu kino keeles, aga kõlab nagu kintsukiipimine ja naljapunnitamine.
Metalzombi
Filmi keskseks ideeks on muusika, eelkõige näitlikustatakse metali põhilubadust kuulajad vabastada. Antikonformistist metalisõber ei ole osa massist, vaid isemõtleja ja ülejäänud sedasorti retoorika, mida selles žanris huvilistele pähe taguda püütakse. Filmis kõlavad metalisaundid pole küll suurt midagi väärt, sest keskendutakse beebimetali kõladele. See on žanr, milles rokitakse täiega, ent tühja.
George A. Romero oli kahtlemata suur lavastaja, on oma koha õuduskino klassikuna välja teeninud. Tema isikupära seisnes zombide vabastamises voodoost. Sealtmaalt on terve plejaad lavastajaid püüdnud zombisid Romerost vabastada, andes neile inimlikke, praktilisi, misiganes omadusi. Ei saa öelda, et sellesuunaline tegevus ülearu õnnestunud oleks olnud ("In The Flesh" ja "Les Revenants" on üksikud erandid). Romero ületamisega tema enda vahenditega on ehk paremini toime tuldud, näiteks zombi apokalüpsise ja selle allegooriavõimaluste peenem tunnetamine ("28 Weeks Later"). Reeglina on zombi ikkagi garantiiks, et tegemist on juraga, parimal juhul kõrgkämbi võtmes, mis annab neile filmidele vähemalt vaatamiskino kvaliteedi ("Dellamorte Dellamore", "Night of The Comet"), halvimal juhul turvaline komöödiaelement, mida annab täiteainest popkultuuriviitena ükskõik kus kasutada. Avangardist on saanud laitmatu vahend aferistidele.
Käitumuslikus plaanis on zombi tahtest vabastatud biheiviorismi karikatuur. Heas joobes kartesiaan ütleks, et tegemist on näitega dualismist, paradoksaalne inimisend, kes on olemas, ent ei cogito ergo sumi. Mistõttu on ka lapsisendite laskmine õigustatud. Filmis "DeadBanging" vastab tätoveeritud sõrmedega, musta nahka riietatud bändiliikmest zombi Tetsuo (RAUD) neile tingimustele, ent tal ilmneb ka kaastunnet äratav inimlik mõõde. Ta on nõder mitte seetõttu, et ta on hauast tõsunud, vaid ta on läbi elanud insuldilaadse sündroomi. Sisuliselt sarnane Haiti nõiakunsti ohvritega, ent tema hammustus nakatab. Filmist selgub, et tegemist on putku pistnud katsejänesega Jaapani relvajõudude salaprojektist, mille eesmärgiks oli luua ülim sõdur. Mis peaks seletama Tetsuo inimlihalembuse.
Sellel film "DeadBanging" liugu laseb. Metal ei vabasta mitte ainult sotsiaalselt ja vaimselt, vaid võib parandada meditsiinilisi seisundeid. Esimesena ilmneb metali kui erilise muusikažanri positsioon stseenis, kui seina külge aheldatud Tetsuo muutub kitarrimuusika peale kontaktseks. Hakkab moshima ja möirgama. Enne seda motiveeris teda liikuma vaid toores liha. Filmi võtmestseen leiab aset kogemata sündmuste käiku sekkunud rokimehest preestri juures, kelle taevalik kitarriludinapalvus paneb Tetsuo inimkeelseid sõnu moodustama, tal hakkab taastuma mälu ja tekivad teised inimest zombist eristavad omadused (oleneb muidugi, mis koolkonna zombidest lähtuda, aga antud filmi puhul ei ole see küsimus oluline).
Küsimus suurele ringile, mitu % saab endast anda ebasurnu?
Samasugust loogikat järgides laheneb filmile kipakalt külge poogitud intellektuaalsete püüdlustega romantiline liin, kui filmi peategelane, bändi laulja Kanna, mõistab filmi lõpuks, et ta on elanud metafoorilise zombina, olles pidevalt allunud oma nõudliku boyfriendi passiiv-agressiivsetele manipulatsioonidele. Rokkimisest (täiega, aga tühja) innustust saanuna, lööb ta peigmehe nokauti ja ronib püünele, kus vabastatud annavad koos vabastajatega sigavinge konsterdi. Sellega on püütud tabada teist suurt rockmuusikaga kaasas käivat müüti, mis väljendub muusikute võimes anda endast 100%. Kuigi kriitilisem vastuvõtja küsiks, kuidas nad pärast sellist pingutust ellu saavad jääda? Pheidippides andis endast 100% ja kukkus pärast esimest maratonijooksu surnuna maha. Aga jäägu see probleem mõne teise filmi või füsioloogide lahendada.
"DeadBanging" on küll kiidulaul subkultuurile aga selles materjalis peidus olevaid huumorivõimalusi, nii eneseiroonilisi kui üldmõistetavaid, ei ole stsenarist/lavastaja Eiji Uchida kuidagi realiseerida suutnud. Raskesti väljakannatatav ja üdini nigel film, sunnib vaatajat endast 100% andma.
The Room (2003) – ood entusiasmile.
Edukas pankur Johnny elab kihlatu Lisaga jürimõisalikus idüllis. Hea sissetulek pangatöölt, elamise sisekujundust ei risusta iganditega täidetud raamaturiiulid, tema kultuurikihti demonstreerivad kohvilauale sätitud raamitud fotod lusikatest. Kihlus on jõudmas abieluni, ees terendab ametikõrgendus. Ent nagu laulab Roxy Music palas "In Every Dream Home a Heartache" – Standards of living / They’re rising daily / But home oh sweet home / It’s only a saying.
See Roxy Musicu palas tutvustatav mõte on filmi "The Room" selgrooks. Küllalt turvaline ja erinevates tonaalsustes korduvalt läbimängitud probleem. Kas teha valikuid lähtudes elustiilist või vastupidi. Antud juhul Lisa dilemma, kas kuulata oma ema ja valida heal järjel elu igavuses (abielu Johnnyga) või sellest loobuda (kuramaaž Johnny parima sõbra Markiga). Korraliku romantilise indidraamana lipsaks selline radarite alt läbi, kuid "The Room" ei korralik. Seda on nimetatud kõige halvemaks San Franciscos toimuvaks filmiks, selle lavastajat, stsenaristi, peaosatäitjat ja produtsenti Tommy Wiseau’d on nimetatud Ed Woodi mantlipärijaks. See on kultusfilm ja sellistele kehtivad teistsugused reeglid kui korralikule kinole.
Esiteks. Nii halb, et on juba hea. Sellist kraami on raske luua, püsib oht tolatsemiseks minna. Viimasega saadakse suurepäraselt hakkama, selle jaoks on õppematerjali terve ilm räis. Kreisraadio eurolaul, USA paroodiafilmid, viimased suured briti komöödiad on sellised. David Lynch näitas sarjaga "Rabbits", et "nii halb, et juba hea" lahenduseks ei ole mõistuspäraselt õigustamatu vaatamine läbi luubi, vaid absurdi kehtestamine normaalsusena. Tema nõks seisnes jänesemaske kandva perekonna igapäevategevustele taustanaeru lisamises, kuigi midagi naljakat nad korda ei saatnud, rääkisid tühjast-tähjast. "The Room" on sama kategooria kraam, tegelased rebivad non sequiture, aga sellele ei järgne taustanaeru. Küllap asendab seda ehtne naer saalist.
You think about everything, ha ha ha.
Teiseks. "The Room" on suvalisuse jõu ja ilunumber, aga ei anna endale selle koha pealt mingisugust aru. See ei ole irooniline filmi köögipoole teadmistega eputamine ega klišeedeega opereerimine huumori eesmärgil. Kulunud narratiivivõtete huupi kuhjamine ongi parim, millele pidurdamatu multitalent Tommy Wiseau on suutnud tulla. Kuulsaim big lipped alligator moment filmist on pallimängustseen tänaval. Stseeni sissejuhatuseks näidatakse superüldplaanis kirikut ja võib oletada, et tegemist on Johnny pulmade peaprooviga. Seejärel hakkab Johnny korterisse üksteise järel smokingutes tegelasi kohale ilmuma. Kõige noorem teeb ettepaneku, et võiks välja jalgpalli loopima minna, mõeldud tehtud, minnaksegi. Selle kujundi tähenduseks võib olla, et poisid jäävad poisteks, kuid filmi ülejäänud arengutega ei oma see stseen küll mingisugust märkimisväärset seost.
Kuulsaks on saanud Johnny komme absoluutselt igat kaadrisse ilmuvat tegelast omapäraselt tervitada.
Sama tobekoomiline on stseen, milles Lisa ema annab teada, et tal on rinnavähk. Süzeepööret sellega ei kaasne, dramaatilise pinge kõver ei tuksata. Jääb samuti ühe stseeni asjaks, mis ei heida valgust ei eelnevale ega järgnevale. Ja räägitakse, et kauboi "Mulholland Drive’s" oli WTF.
Filmis üht peategelast Mark’i kehastanud Greg Sestero on avaldanud "The Room’i" väntamisest kirjutatud raamatus "The Disaster Artist: My Life Inside the Room", kuidas Wiseau tuli mõttele, et tema tegelaskuju Johnny võiks olla vampiir ja lendava autoga San Francisco kohal sõita. Kahjuks ei mänginud eelarve seda välja. Muuseas, hoolimata vampiiri kõrvalteema puudumisest, turustati filmi siiski õudusfilmina. Tommy Wiseau rentis Hollywoodis neli aastat plakatipinda, mida kaunistas selline poster. Raamatus mainitakse ka põhjust, miks kohe filmi alguses seksistseen leidub. Wiseau treenitud tagumiku näitamine pidada mehe enda arvates filmi paremini müüma.
Kolmandaks. Ükskõik kuidas sellele filmile ka ei lähenetaks, kas kaastundliku sümpaatia või irooniaga, seisneb "The Room’i" võlu eelkõige autsaiderkino kirglikul entusiasmil. See on omamoodi american dream. Kui puudub talent, ent on võimalusi võttegrupi palkamiseks, siis maksab alati valida viimane variant. Tommy Wiseaul jagus auahnust ja raha niipalju, et laskis filmi korraga kahe võttemeeskonna poolt kahes formaadis ülesse võtta. Filmile ja digitaalselt. Greg Sestero kirjutab oma raamatus, et Wiseau lihtsalt ei saanud aru, mis nende kahe formaadi vahe on.
Olgu sellega kuidas on, aga eneseväljendusvabaduse näitena on "The Room" silmaspaistev saavutus. Sama skaala teises otsas võivad olla nobelistid, aga see ei ole oluline. Oluline on, et omajagu inimesi mõistab Tommy Wiseau püüdlusi ja "The Room" saab siiamaani linaaega, seda näidatakse regulaarselt, harilikult sagedusega kord kuus kindlates kinodes ja seansid on reeglina viimseni väljamüüdud. Selliseid kinosid on üle maailma vähemalt tosin. Õnneks on avanenud võimalus seda kultusteost, vaba mehe vabadust toota märatsevat jama, ka Eestis kinolinalt imestada.