Horricane on bänd, mis on tõstnud Eesti death metal’i täiesti uuele tasemele ning on vaikselt laineid löömas ka naaberriikides. Otsustasingi teha kollektiiviga intervjuu ning küsimustele olid nõus vastama trummar MDX ning bassimees VX. Enjoy!

Lugedes arvustusi teie plaadi kohta on teid võrreldud kõige rohkem Morbid Angeliga. Kuidas te sellesse suhtute? Kas teie arvates on see nii või pigem võrdleksite end kellegi teisega?

MDX: Välja on toodud viimastes arvustustes ka Zykloni ja Emperori Morbid Angeli kõrval. Aga minu arvates on kõik need võrdlused tõesed mingil määral.

VX: Selles suhtes, mina neid võrdluseid ei näe ega kuule.

MDX: Eks kõrvaltvaataja näebki (kuulebki – toim) kõige paremini asja. Ei, mina ütlen küll, mind isiklikult on küll kõik need bändid mõjutanud, aga mind on mõjutanud hästi palju muid bände ka, kuid Horricane’i inspireerinud just eelnevalt mainitud bändid, esialgselt. Nüüd on palju uusi ja huvitavaid asju peale tulnud.

VX: Mulle ka meeldivad need bändid, aga …

MDX: Kes sind bassimehena inspireerib? (naer)

VX: Ei ole iidolit.

Te olete tegutsenud 4 aastat. Kuidas tuli idee mängida 50ndate horror’i-mõjutustega death metal’it? Või mõtlesite algul lihtsalt death’i mängida ja pärast tulid lihtsalt horror’i-mõjutused sisse?

MDX: No esiteks peaks ütlema, et see horror’i-teema ilmselt jääb sinna esimesse plaati ja nüüd see uus materjal, mis tuleb, uus plaat, ei ole üldse selles teemas väga kinni. Et jääb alles küll bändinimi, aga see teema jääb konkreetselt sellele esimesele plaadile.

VX: Tol hetkel tundus, et sündist on vaja atmosfääri tekitada või midagi uut leida.

MDX: Aga see ei olnud mingi teadlik teema, et "oh … võtame kätte ja hakkame horror’it segama", vaid see tuli asjade ning töö käigus.

Teie esimesel albumil olid lood (muusikalise poole pealt) valdavalt Picheni kirjutatud. Nüüd, kus Pichen on lahkunud, mis suuna te võtate uute lugudega? Mis on erinevus debüütplaadi ja uue loomingu vahel?

MDX: Esiteks, kummutaks selle müüdi, et Horricane’i esimene plaat oli puhtalt Picheni kätetöö. Tegelikult ei olnud niimoodi. Temalt tuli kindlasti mingisugune impulss, aga kõik see töö ja siuke "viimistlus" käis ikkagi terve bändiga. Aga kui võrrelda uusi lugusid esimese plaadiga, siis uued lood on kindlasti moodsamad ja agressiivsemad, mis ei tähenda, et kiirust oleks metsikult juurde tulnud, aga agressiivsust küll. Meil on mingi kaks tervet lugu olemas ja umbes nelja-viie loo jupid, mida me katsetame ja proovime kokku-lahku mängida.

Kui te plaadi Eestis olite välja lasknud, siis ülemaailmne release lükkus edasi. Millest see probleem tuli?

MDX: See oli põhjustatud sellest, et firma, kus Black Mark oma plaate trükkis, otsustas ühel hetkel kõik Black Marki trükifailid prügikasti visata ja Black Mark pidi vahetama trükkimistehast ja see oli meeletult keeruline protseduur. Meile oli see väga väike kaotus, aga suurem kaotus oli ilmselt Bathoryl, kellel kaotati kõik vanad plaadiümbrised, mis olid kilede peal. Kõik oli prügikasti visatud. Kogemata.

VX: Meil release ainult hilines.

Kuidas on üldse vastukaja olnud debüütplaadi suhtes?

MDX: Skandinaaviast on olnud palju vastukaja. Ma just tõlkisin norra- ja rootsikeelseid arvustusi, nii viis-kuus tükki järjest. Enamus neist on positiivsed, paar tükki on öelnud ka konstruktiivset kriitikat, aga üldiselt on ikkagi suht positiivne olnud … mis on hea. Saksakeelseid on ka olnud, millest ise küll midagi aru ei saa. Panin need translator’isse ja ikka aru ei saa, kas plaat tuli välja hästi või halvasti.

Teile tuli ka uus kitarrist Jaan Varts aka WRZ. Mida on tema uut toonud bändi n-ö uue verena või koos temaga mängimine genereerib tervel bändil häid ideesid?

MDX: See on nii ja naa. Just nimelt, mängimegi ja teeme kõike koos, aga ta on ilgelt inspireeriv kõikidele teistele pillimeestele. Mina tunnen, et ma pole kunagi niivõrd palju tahtnud mängida ja ise areneda pillimängu suhtes, kui Jaani kõrval mängides.

VX: See on tunduvalt rohkem isikus või isiksuses kinni.

MDX: Ta on tohutult inspireeriv oma suhtumise ja oma pillimänguoskusega, oma siukeste välkideedega, et "plah-plah teeme nüüd nii või naa". Aga samas, ideed ja asjad tulevad ikkagi koos proovikas. Ei ole nii, et üks inimene võtaks kätte ja kirjutaks kõik lood otsast lõpuni.

Kui palju teie arvates on Eestis publikut Horricane’ile, või te arvate, et te olete siin rohkem nišibänd ning publikut on välismaal rohkem?

MDX: Nišibändiks ta jääb päris kindlasti ja mingit Metsatölli taset, populaarsuse mõttes, ei saavutaks mitte kunagi. Aga nišibändina võikski meie eeskuju maailmast olla Morbid Angel. Nad on underground-bänd, aga samas on nad ka väga respekteeritud, hästi tuntud ning annavad suurtel metal-festivalidel headliner’itena kontserte. Aga ma usun, et Eestis me oluliselt populaarsemaks küll minna ei saa.

VX: See täiesti rahuldab.

MDX: Jah, just. Meil on oma kindel fanbase ja need, kes meid kuulama tulevad … Metsatölli rida me ei tahagi saavutada.

Võib-olla oleks seda parem Erxilt endalt küsida, aga kust tuleb teil inspiratsioon sõnade kirjutamisel? Kas te annate ise ka ideid Erxile või teeb ta kõik iseseisvalt? Oskate te sellele vastata?

MDX: Ei oska …

VX: Valdavalt siiski Erki teema. Ma ei kujuta ettegi. Me ei aruta kollektiivselt sõnu ja asju läbi.

MDX: See on vist 100% Erki rida, me pole absoluutselt sellesse sekkunud. Et sellest, millest ta uutes lugudes laulma hakkab, ei tea me veel mitte midagi. Me oleme püüdnud küll välja pinnida (naer), aga ei tea veel. Vara öelda.

VX: Hästi salapärane mees.

MDX: Ma tean, et sõnu veel muudeti stuudios viimasel hetkel.

Ta polnud ise rahul?

MDX: Ei tea, ju siis kahtles veel viimase hetkeni. Aga selles suhtes, et tagasisidet oleme saanud küll. Näiteks, Eestist võiks inglise keele ja sõnade koha pealt kõige kõvemaks tegijaks pidada Mart Kalvetit, kes on väga positiivselt öelnud Horricane’i lüürika kohta. Muidugi ta ise on teinud väiksemaid grammatilisi parandusi, aga ikkagi ütleb, et wow … siuksed ideed ja konstruktsioonid, mille peale ta isegi poleks tulnud.

Seda küsimust oleks vist parem esitada pärast Laagrit, aga minu teada on HRLaager teie esimene vabaõhukontsert. Kui raske on teie arvates vabas õhus luua seda atmosfääri, mis tavaliselt valitseb teie sisekontsertidel?

VX: Ei tohiks olla raske. Kui publikuga kontakt saada, siis samamoodi tuleb vastukontakt ka ja nii see töötabki.

MDX: Samas mina olen natukene skeptiline igasuguste väli-live’ide suhtes. Nii palju kui me oleme mänginud nii Echosilence’i, ga jne, siis mulle isiklikult pole kunagi väli-live’id istunud, just nimelt sellepärast, et ei teki vahetut publikuga suhtlemise momenti ja no valgus jms on võib-olla natuke teisejärguline, aga heli läheb kaduma ja sellepärast mulle ei meeldigi välikontserdid. Horricane’iga oleme püüdnud neid siiamaani vältida, aga Laager on siuke …

VX: Ei saanud ära öelda.

MDX: Just … ei saanud ära öelda.

Draconic tegi liiga hea pakkumise?

MDX: Eeerrr (naer) … selles mõttes mitte …

Te olete suhteliselt palju mänginud ka välismaal. Mis on suurim erinevus Eestis ja välismaal mängimise vahel nii korraldamise kui ka publiku suhtes?

VX: Siiski on liiga vähe neid live‘e olnud, et üldistusi teha.

MDX: Samas, publiku suhtes on Eestis hoopis parem mängida kui Skandinaavias või Lätis. Eestis meid tuntakse ning publiku vastuvõtt on hoopis soojem, aga mis korraldusse puutub, siis meil on olnud suu ammuli, mis moodi korraldatakse Skandinaavias kontserte pillimehe, backstage’i jms poole pealt. Inferno festival oli üks megamaid asju, mis võis olla pillimehe seisukohast. Kõik tehakse ette-taha ära, koristatakse plokidki lavalt ja öeldakse: "Teie minge puhake. Siin on külmad rätikud ja külmad õlled." Aga Eestis pole kunagi sellist asja olnud. Publiku suhtes … ilmselt kõik bändid räägivad, et kuskil Lõuna-Euroopas oleks ilgelt äge mängida. Kreeka ja Portugal ja Hispaania oleksid riigid, kus oleks lahe mängida. A küll me sinna jõuame ka.

Teile pakuti juba teist aastat järjest Tuska afterparty‘l esinemist. Kas poleks olnud loogilisem sel aastal juba Tuska festivalil endal mõnel väiksemal laval mängida?

MDX: Selle kohta ütleksin mina niimoodi: üks päev rääkisime Kalvetiga juttu ja Kalvet oli mõni aeg tagasi rääkinud sellise Soome bändiga nagu Heavy Metal Perse. Ta oli rääkinud nendega, et "vaadake … kaks Eesti bändi esineb Tuska afterparty‘l" ja see bänd oli teinud silmad eriti suureks ning öelnud: "Kuidas see üldse võimalik on, et Eesti bändid mängivad sellisel üritusel nagu Tuska afterparty, kuna Soome enda bändide puhul pidi olema metsik konkurss, et saada afterparty‘legi mängima?" Ma ei leia küll, et midagi oleks viriseda selles suhtes.

VX: Ma küll ei oska kommenteerida, kas on konkurss või mitte, aga minu meelest pole ka mingit häda sellega, et teist korda afterparty‘l mängida. Sobikski eelneva jutuga väga hästi kokku, et me esineme toas.

MDX: Sest kui me oleksime esinenud Tuskal, siis oleks see kindlalt olnud kuskil väikeses telgis, päeval kell pool kolm neljale purjus soomlasele. Iseenda jaoks oleks ainult olnud, et "oo … oleme Tuskal esinenud".

Kui suure üllatusena tuli teile selline edu, mis on Horricane’i saatnud, et suhteliselt lühikese ajaga olete te saanud mängida eriti kõvade tegijatega? Teie teine live oli Behemothi soojendus, lisaks veel Vader, Inferno festivalil kümnete kuulsate bändidega jne.

MDX: (VXlt) Noh … kas sa üllatusid?

VX: Ei kujuta ettegi. Ei-no, lobitööd on ikka kõvasti tehtud. No natuke õnne on ka olnud.

MDX: No samas, kui sa ise oled selles protsessis sees bändi algusest peale ja kõik hakkab vaikselt minema, siis otseselt ei üllatu enam selliste asjade peale, et "oh, näe, nüüd tuli mingi see ja see kontsert", vaid see kõik läheb mingil määral loomulikku rada pidi. Tuleb see kontsert ja järgmine jne. Muidugi üllatusmomendiks oli iseenesest see Black Marki teema. Sel hetkel vähemalt. Inferno ka muidugi. Otseselt küll ei mõtle sellele, et "oo … küll on ikka vägev!".

Kuidas on lood teil tuuritamisega? On teile võimalusi pakutud, näiteks minituur Skandinaavias, või arvate, et see pole teie jaoks?

VX: Ideid on olnud. Mingisuguste soomepoistega hakkas mingi diil jooksma ka, aga see jäigi nagu ideeks meist mitteolenevatel põhjustel.

MDX: Siin oleks veel olnud võimalus päris suurte bändidega minna tuurile, aga see oleks meie endi rahakotile mõjunud väga laastavalt. Mitte, et me koonerid oleksime olnud, aga me oleksime pidanud lihtsalt kuuekohalise summa hoobilt välja käima, mida poleks olnud kuskilt võtta. Aga tuleviku suhtes päris kindlasti ei välistaks seda, et mingi 10–15 konsat mingite bändidega oleks väga mõnus. On ju?

VX: (kindlalt) Jah!

Te olete legendaarse label’i, Black Marki all. Kuidas on nendega suhted? Oskavad nad teid normaalselt promoda?

MDX: Suhted suhteliselt puuduvad. Meie ei tea, mis nemad teevad, nemad ei tea, mis meie teeme. Samuti nagu Pedigreel Nailboardiga, et plaat anti välja, aga mingisugust erilist edasist tegevust ei ole. Siiski, Black Mark on legendaarne ja kõik, kes räägivad meiega sellel teemal on sillas, et kuidas te ikka saite sinna jne. A teine point on see, et ise poleks me mitte kunagi suutnud siukest levi saavutada nagu Black Markil on, mis on väga positiivne. Et OK, nad võib-olla ei tee meiega siukest tööd, mida nad võiksid teha või peaksid tegema, aga see leviala, mida nad katavad on ikka metsik ja seda peaks ära kasutama ja oma CVsse kirjutama, et me oleme Black Marki all olnud. See on hea point edasiliikumiseks. Ükskõik, kuhu poole siis, kas Eestisse või Läände.
VX: Otsest siukest tulevikuplaanide sättimist pole olnud. Ei tea, kas tulebki.

Kas uue plaadi väljaandjaks on ka Black Mark?

MDX: Kahtlen selles.

Miks?

MDX: Ei tea.

VX: Ehk ongi seesama täielik vaikus. Kui tahame midagi küsida, siis peame kolm-neli korda seda tegema, siis ehk midagi vastavad.

MDX: Töö Black Markiga ei ole eriti kerge.

Kas setlist’i koostamine pärast uue plaadi ilmumist läheb kergemaks või raskemaks?

MDX: Lihtsamaks läheb. Siis on valikuvõimalus suurem. Praegu sa paratamatult nühid neid lugusid, mis sul on, aga pärast läheb lihtsamaks, et saab valida, "võtan selle või jätan selle". Kui juba viies-kuues plaat välja tuleb, siis on vist raskem, et esimese plaadi pealt mängid ainult ühe loo või umbes nii. (naer)

Viimane küsimus on veidi erinev. Miks on tavaliselt albumi seitsmes lugu nõrgem kui teised lood, v.a kui plaat on puhas kuld?

VX: Sellepärast ei ole, et teine lugu on alati kõige parem. Ükstapuha, mis plaadi võtad kätte, alati on teine lugu kõige parem. Ei saa ju siis seitsmes olla kõige parem.

Seitsmes peab olema siis kõige halvem?

VX: Vot seda ma ei tea.

MDX: Aga kui plaadil on 48 lugu, kas siis on ikka seitsmes kõige halvem?

Tegelt teie debüüdil pole seitsmes ka kõige tugevam lugu.

MDX: "100 shots"! Samas ma ise ei peaks seda kõige halvemaks looks. Seitsmenda loo viga on see, et ta on kõige kiirem ja ta läheb selles suhtes "pudruks" ära, et seal ei tule ideed kõige paremini välja.

VX: Jah, kõige parem lugu ta ei ole. Puht maitseliselt.

MDX: See on ka tegelikult äge, et bändis ei ole nii, et kõik fännaksid ühte konkreetset lugu. Minu meelest kõigil on oma lemmikud, et "oo, see on kõige parem või see kõige parem". Sellist asja ei ole, et "üldse ei meeldi see lugu". Ei mängikski seda muidu.

Viimased sõnad rada7 lugejatele? Moto, mille järgi bänd toimib?

VX: Vanarahvas teadis öelda: "Kui antakse, siis võetakse. No võtke kõik, mis antakse!"

MDX: Mis mul ikka lisada on …