Lõpuks ometi sai valmis Horricane’i kurjakuulutav album "The End’s Facade". Madox lippas üle tee minu juurde kööki, istus maha ja hakkas mu küsimustele vastama.

Saite valmis uue plaadiga „The End’s Facade“. Mäletan, kui „Lynch-Lawyers“ ilmus, siis see toimis kohe esimesel kuulamisel. Uus kauamängiv aga oli esimesel kuulamisel huvitav, kuid tundub, et on vaja veel kuulata ja avastada erinevaid detaile. Miks see sinu meelest nii on?
Me isegi avastame uut plaat siiamaani. Ma siia tulles panin ka plaadi mängima ja kuulsin kõrvaklappidest mingit detaili, mida ma polnud varem kuulnud. See ei olnud mingi teadlik valik, et tahtsime nii teha, vaid kukkus sedamoodi välja. Neid kihte sai laotud teineteise otsa üpris palju ja enda jaoks üllatuslikke kihtegi. Aga see on tõsi, et plaat vajab kuulamist ja harjumist – päris mitu inimest on öelnud, et esimese korraga ei saa üldpildist aru.

Selge on see, et plaadil on Horricane’ile omane atmosfääriline külg säilinud, samas ei saa muusikale enam horror death metal’i silti külge pookida. Ma mõtlesin ise termini välja ja nimetaksin seda progressiivseks atmosfääriliseks death metal’iks. Kas tahtsite uuel plaadil avardada piire, panna kokku bändiliikmete erinevad muusikamaitsed ja sulatada see kõik ühtseks plaadiks?
Me tahtsime päris kindlasti edasi liikuda „Lynch-Lawyers’i“ teemast, ei tahtnud sinna pidama jääda. Sama on ka horror’ iga: ei tahtnud sellega end piirata. Plaadi atmosfääri on dikteerinud mõnes mõttes maailmalõpu või post-apokalüptiline tunnetus. Kui sa vaatad plaadiümbrist ja pilte, siis seal on kujutatud pärast tuumasõda tekkinud tunnetus. Kogu seda plaatigi läbib mahajäätuse ja rusutuse tunne. See tumedus on päris kindlasti säilinud, aga õudusfilmi atmosfääri vist mitte. Ta on teistmoodi hoomatav. Kui tuua paralleele filmidega, siis esimene kauamängiv on suhteliselt konkreetne õudusfilm, aga uus plaat on kui thriller, mis hiilib ja sul on halb eelaimdus ja külmavärinad käivad üle selja, et midagi on tulemas. Kuskil on vastik õõvastav olek. Ma kirjeldaksin atmosfääri nii.

Panin tähele, et kui eelmisel albumil oli Erx’il tüüpiline madal death metal vokaal, siis nüüd ta eksperimenteerib rohkem. Kas see võib tuleneda ka sellest, et olete kindlamad nii oma võimetes kui bändis? Kas tahate latti pidevalt kõrgemale ajada?
Lati seadmise puhul…meie arengulise hüppe tõi päris kindlasti Jaani tulek bändi. Tema võimed viisid kõiki teisi bändiliikmeid lausa hüppeliselt edasi. Näiteks, mängisime viimati proovis laupäevaseks ürituseks lugusid. Vanasti ma pidin täitsa pingutama, et „Lynch-Lawyers Death Squadi“ ära mängida. Nüüd, pärast uue plaadi ilmumist, mängin seda n-ö lõdva randmega. Uued lood on ennast ka nii palju arendanud. Kogu aeg annab latti kõrgemale seada. Kui nüüd Horricane’i kolmas album peaks ilmuma, siis kindlasti mängin „The End’s Facade’i“ lugusid ka lõdva randmega. Minu arvates areng ongi normaalne ja peab olema igas suunas, mitte nii, et nühid kolmkümmend aastat üht ja sama albumit ühe ja sama tempoga.

Horricane on aegade algusest saati ka erinevaid lugusid kaverdada proovinud. Eelmisel kauamängival oli Psycho tunnusloo kaver. Miks otsustasite seekord Samaeli „Rain’i“ kasuks?
See nüüd on küll hea küsimus. Ilmselt sellepärast, et sellesse loosse saime midagi omalt poolt juurde panna. Kuna „Rain“ oli algselt tehtud rütmimasinaga, siis juba see, et saime panna päris trummid, andis talle oma näo. See lugu sobis ka üldise atmosfääriga kõige rohkem. Konkreetset hetke, millal me otsustasime, et paneme selle või mõne teise loo plaadile, ma ei mäleta, aga siin ta nüüd on.

Pöördume jällegi mineviku juurde tagasi. Omal ajal oli suur sündmus, kui Black Mark’iga lepingu sõlmisite, kuid hiljem tuli uudis, et sidemed bändi ja plaadifirma vahel on katkenud ning asusite otsima uut plaadilepingut. Siiski väljastasite plaadi ise. Kas te ei leidnud sobivat pakkumist?
Esiteks, enamus plaadifirmasid langes selle pärast ära, et nad hakkasid tooma põhjenduseks majanduslikku situatsiooni. Lõpptulemusena on praegune lahendus meie jaoks kõige parem. Andsime plaadi ise välja, saame ise müüa – meil on levitajad nii Eestis kui Soomes, ilmselt Soome kaudu ka mujal maailmas, meil on kõik õigused ja täielik kontroll promo üle. Majanduslikust seisukohast on see totaalne häving ise plaati välja anda. See on väga kallis hobi ja me ei looda isegi nulli saada. Teistega rääkides on mainitud, et praegusel hetkel on see väga õige otsus. Kui oleksime kontrolli andnud mõne suvalise plaadifirma kätte, siis poleks plaat sel kuupäeval ilmunud. Heal juhul võib-olla suvel. Põhimõtteliselt kuu ajaga saime iseseisvalt tootmispoolega valmis: kujundus, pressimine, pressiteated jne. Eks see jätkub.

Kui me 2006. aastal rääkisime, siis sa mainisid, et esinemisi ei tohiks olla kunagi liiga palju. Samas, 2006. lõpust alates siiamaani tõmbasite te veel eriti tagasi, andes paar kontserti aastas. Kas liiga vähene esinemine ei tule bändile lõpuks hoopis kahjuks?
Ei oska ise bändimehena seda ise öelda. Seda peaks mõni fänn ütlema. Praegu esinesime just Green Christmasil, pärast TMW’d tuleb järgmine kontsert umbes kolme kuu pärast. Bändimehe seisukohast tahaks mängida küll rohkem, aga kui vaadata publikut, siis siiamaani olen arvamusel, et ei tohiks liiga palju esineda.

Viimastel esinemistel olete mänginud enam-jaolt uut materjali. Kas see jätkub või hakkate nüüd läbilõiget loomingust esitama?
Juba 28.märtsil on läbilõige materjalist. Oleme palju töötanud selle kallal, et me saaksime hea ja toimiva esinemiskava. Eks siis eelseisev kontsert näitab, kas see toimib, aga praegu tundub, et see läbilõige on väga hea. Kindlasti ei mängi ainult uut materjali.

Nüüd tulevad traditsioonilised küsimused. Mis su iPodis mängib praegu?
Viimane artist, mida ma kuulasin oli Paramore. Nende 2007. aasta plaat „Riot“. Psyopuse uus album on väga kihvt.

Mis on su lemmik rada 7?
Ma lähen koju ja siis ütlen sulle. (Selgus, et Cynic – Textures).