Julgesin eelmisel aastal pärast pikki kõhklusi ja tugevat eelarvamust kuulata The Klaxonsi "Myths Of The Near Future’i". Eks lõplikult kallutas otsuse kuulamise kasuks ikka nende tohutu populaarsus. Õigem vist oleks öelda, et läänemaailma muusikakriitikute vandenõu… Asi osutuski hullemaks kui olin kartnud. Mis tähendab seda, et The Klaxons on minu jaoks hetkel the most overrated. Samas !!! oli okei ja LCD Soundsystem veel sümpaatsem. New Rave Movement… Neu motorik…
Meenus tõik, et David Bowie’l ei piirdunud Berliinis käigud ainult esinemistega, ta hankis poodidest olulist teutooni mussi… näiteks lahkus sealt Neu! vinüülid kaenlas.
Roisin Murphy olla ühes intervjuus väitnud, et Talking Heads tegi seda juba 30 aastat tagasi. Täiesti õige ju! Eks uued maksavad ikka tribuuti vanadele ja kobedatele! Nagu elus muiste! Elektroonilisele ja tantsulisele Bowie’le-Eno’le, lauseksperimenteerimisperioodist väsinud-väljunud Canile (Soon Over Babaluma, Flow Motion, Landed), Talking Headsile, ESG-le, Kraftwerkile. Uhkele loetelule lisaks ei saagi selles midagi halba olla. Hetkel siis Hot Chip.
Tunnistan, et ei ole kuulanud nende varasemaid asju. "Made In the Dark" on tänane popsegu dance-rokist ning electro‘st — jäigalt paika progetud bassi-trummiliinide/sämplite jada, kohustuslikud electro-sudusaundid. Kui ainult mõned hetked robotiseeritud vokaali välja arvata, siis võib väita, et muusika ilma liialdusteta. Väidetavalt olla nad kasutanud põnevaid meetodeid helide tekitamiseks — soki sisse sokutatud tennisepalli reketiga tagunud… Lähiminevikust on teada, et Matthew Herbert on ka igasugu artefaktidega katsetanud. Põnev ju esmapilgul. Tegelikult (pop)muusika vormi seisukohast mõttetu metafüüsika — kes ise on selliste asjadega katsetanud, see teab, et selliste võtete tagajärjel tekitatud helid lähevad programmeerimise käigus suuresti kaduma. Teisisõnu, ajakirjandusele suhu visatud kont. Sellisel asjal on mõtet olnud ainult helieksperimentide/sound-art’i vallas, kus salvestatud helisid on püütud säilitada autentsel kujul.
Miinuseks on see, et on välditud (tantsu)muusikale alati kasuks tulevat väheke robustset ning ehedat, ka emotsiooniloovat elementi — kas selline produktsioonipõhine muusika oma kontrollituses ning hermeetilises helinduses on ikka tulevikku kanduv? Selline taotlus on iseenesestmõistetav näiteks mathcore’is, math-rokis või tech-rokis. Me ei sea kahtluse alla näiteks Turing Machine’i, Battlesi või Black Dice’i stilistilistest võtetest lähtuvaid emotsioone. Samuti tantsulisest baggy-roki rabedusest tekkivaid tundmusi — Happy Mondays ning Flowered Up puudutavad jätkuvalt hingesoppe. Ariel Pink oma ajatus lo-fi võtmes hullutab meeletult!!! Hot Chip ei ole ka robotitele lähemale astunud. Noh, triviaalne väide on, et Kraftwerk jõudis. Pärast seda, kui nad kahel esimesel albumil olid vihtunud tõupuhast (kraut)rokki, eemaldusid sakslased sellest ning tugeva huumoriprisma kaudu lõid endale võimaluse kehastuda kellekski teiseks. Rohkem huumorit!