Et siinkohal kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada paari nädala tagusest ajast. Selle aasta esimene sess oli lõpule jõudnud, kuid sellega kaasnenud kehalised pingutused andsid endast veel suurima rõõmuga tunda. Samuti nagu ka ebatervislik toiduvalik, mida sai manustatud siis, kui selleks parajasti aega juhtus olema. Läbi öö kestvad, tugevat vaimset pingutust nõudvad õppimisorgiad ning isegi minu jaoks lühike 1-3 tunni pikkune uneaeg, olid loonud soodsa pinnase huvitavateks kogemusteks ja maailma teistsuguseks nägemiseks.
Nõnda saigi ühe essee kirjutamise ajal kogetud kehast väljaspool viibimist, mil tundsin, kuidas iga paberile pandud sõnaga kaugenen oma kehast, tõustes järjest kõrgemale ning jättes oma keha laua taha istuma. Liikumine, mis kestis kuni olin viimaks saavutanud ideaalse hõljumistaseme paari meetri kõrgusel toa põrandast. Oli üpris veider hõljuda enda pea ja toalae vahel ning näha, kuidas kirjatükk valmib. Ilmselt koges midagi sarnast ka Henry Rollins, kui ta 1996. aasta Provinssirockil koos Iggy Popiga eriti intensiivset live andes korraga avastas, et on kehast väljunud ning kogu spektaaklit kõrvalt jälgib. Nõnda suutsingi mõni päev hiljem unisena internetist uudiseid Blink-182 uue plaadi ja Limp Bizkiti eesseisva tuuri kohta lugedes oma peas loetule leida ainult ühe seletuse. Ilmselt olen kuidagi omandanud võime ajas rännata ning transportinud end aastasse 1999, kui ruulis Adidase dress, pärastlõunaid sai mööda saadetud MTV3-st Jyrkit vaadates ning internetti pääses vaid hea 56kb dial-up modemiga. Kuna 90ndatel valmis enamik mu lemmikmuusikast ning Hesburger oli tolleks hetkeks Eestis oma esimesed toidukohad avanud, ei näinud ma oma väikses ajarännakus midagi halba. Natukene kurvaks tegi muidugi kiire internetiühenduse puudumine, kuid seda masendust võis kuni ADSL-modemite tekkimiseni edukalt vaigistada ohtra telekavaatamise ja koomiksite lugemisega. Arvamus, et olen edukalt sooritanud ajarände, baseerus ühele raudkindlale faktile – ainult 1999. aastal oleks Limp Bizkiti tuur või Blink-182 albumi ilmumine suutnud ületada uudiskünnise.
Olin juba valmis endale kolme triibuga dressi selga tõmbama ja Cosmos Controli plaate ostma siirduma, kui heitsin korraks veel pilgu arvutiekraanile. Sealt vastu vaatavad Rada7 foorum ja seda kaunistav metalcore festivali bänner tegid kiirelt selgeks, et mitte mingit ajasrändamist pole toimunud ning aasta oli endiselt 2009. Ka leidus maine seletus uudistele möödunud aegade nu-metal ja pop-punk heeroste figureerimisele leheveergudel. Selleks oli reunion – oma sooloprojektide väheldane edu võrreldes nn päevatööga ja alati pungis rahakotte omav nostalgiaturg. Põhjused, mis on aastate jooksul omavahel ka kõige räigemalt üksteist vihkavaid artiste ühendanud.
Kuid ometi pidi mingisugune ajas liikumine aset leidma. Kuidas muidu seletada mu laual lebavat Ketaspiduri debüütplaati „Siin ja nüüd“. Albumit, mis kannab endas 90ndate pop-pungi ajastut ja vaimu, olles optimistlik ja rõõmsameelne, kuid puudutades aeg-ajalt ka tõsisemaid teemasid. Plaat, mille juured on ajastus kui Blink-182 ei teinud veel koostööd Robert Smithiga ning piirdus plaadil ühe-kahe tõsisema alatooniga lauluga. Mil Good Charlotte’i kidramees ei käinud veel Paris Hiltoniga ning Mesti laulja ei omanud veel süüdistust ettekavatsemata tapmises.
„Ood suvele“ on 55 sekundi pikkune vabadusekuulutus, mis annab kuulajale loa endal juuksed valla päästa ja rõõmsalt mööda tuba ringi hüpata ning tunda suve rõõme ka keset talvepimedust. „Lootusetult ajast maas“ algab introga parimale olematule alternatiivmetal loole, enne kui pöördub tagasi tavapärasemate pop-punk käikude juurde, soovitades kuulajal hoogu juurde anda ja eluga sammu pidada. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas intro näol on äkki tegemist kerge inside joke’iga muusikamaailmas kiirelt vahetuvate trendide üle? On ju alternatiivmetali näol hetkel tegemist zhanriga, mida on tavafänni arvates äge kuulata, aga mida trendi loojad ei pea vähimalgi määral cool’iks. Refräänis kenasti kitarride ja trummide virvarri alla peidetud klaveripartiid kasutav „Miks me ei laula“ uurib uudishimuliku reporterina, miks peab rokilüürikas alati keskenduma tumedatele ja rasketele teemadele, selle asemel, et vahest kombata ka elu päikselisemat poolt. Ojakese voolamisele, hiina flöödile ning trummidele ülesehitatud plaadi seitsmes lugu ”Folgile (Dr.Esc)” on mõtteline piir, mis eraldab plaadi energiast pakatavat ja ülemeelikut esimest poolt ning enda ümber ringi vaatavat täiskasvanulikumat teist osa. Kergelt post-grunget meenutav ”Läbi oma silmade” laseb minategelasel valjult juurelda, kas kõik ümbritsev ongi halb või see ainul näib nii. „Kellaseier“ pakub kiirelt kaduva aja püüdmiseks vana head avatud maantee meetodit, kus inimene istub autosse ja lihtsalt sõidab kindla eesmärgiga saada kõigest ümbritsevast nii kaugele kui võimalik, nentides samas, et hoolimata mööduvatest kilomeetritest ei pruugi sa oma küsimustele vastust saada. „Teie jaoks“ on tänukõne ja mütsikergitus fännidele, kelle jaoks oma muusikat plaadistatakse, kontserte antakse ja koos püsitakse ning keskmise näpuga tehtav saluut neile, kes pole edusse uskunud ja on bändile aastate jooksul kaikaid kodarasse loopinud. Raskem on seljataga ja edasi saab minna ainult paremaks.
„Oodis suvele“ kuulutab Ketaspidur, et suvi annab kõigeks loa, millest on plaati lindistades lähtunud ka bänd ise. Nõnda eksisteerivadki „Siin ja nüüd“ peal üksteise kõrval rõõmsameelne pop-punk ja introspektiivne alternatiivrokk.