“Ma olen küll lihtne mees, aga ma tean väga hästi, milline on hea muusika. Enamus on sellest küll kohutav jama, aga mõni bänd on ikka täitsa tore. Ursula oli näiteks päris okei, ehkki natuke liiga keeruliste sõnadega. Meie Mees oli mõnusalt vaimukas. Mulle meeldib käia näiteks suvetuuridel, võtta sõpradega paar õlut ja vahele natuke teravamat kah. Seal on hea, kui mõni tore bänd mängib. Jalg tatsub isegi natuke kaasa. Sõbrad on mul samasugused. Normaalsed, neid saab usaldada. Ma juba nalja ei mõista, kui keegi mind petab. Tore on nendega lõõgastuda vahel töönädalast. Töö on tüütu, aga mis teha, vaja ju endale autot ja naisele autot ja kõike muud ning liisinguid ilma korraliku palgata kuidagi ei maksa.
Aga kui kõik peaks allamäge minema, jätan eide maha ja proovin elu üksi. Üürin Lasnamäel väikese korteri ja joon õhtuti kas või pudeli viina ilma, et moor õiendaks. Mees peab oskama otsuseid teha, olema kange ja range. Nagu mehed vanasti ikka olid. Hundid. Sellega meenub, et Metsatöll on kah päris äge bänd. Ma ei saa päris täpselt aru, mida nad laulavad, see laulja karjub hirmsasti ja sellised valjud kitarrid on nõmedad. Võiks olla rohkem nagu see hea lugu raadiost, mille nime ma ei mäleta. Ei tea, miks on nii, et lihtsalt unustan – kohe kui lugu on lõppenud.
Naps läheb ikka hästi täna, ajab elu sisse. Meenub kui veel naistemees olin. Käisin mitme naisega korraga ja puha. Aga lõpuks peab mees ikka valima. See ei olnud kerge, ühel mõistus ja teisel keha. Keda tahtsin, mis arvate? Üksi ei saa ikka elada, korralikku naist on vaja, kedagi, kes taltsutaks ja elus korra majja lööks. Kui natuke veel rohkem purju jään, siis meeldib mulle ka natuke lalalalaa kaasa laulda ja filosoofilisematel teemadel arutleda.
Mingist hetkest ei tundu isegi hevi kõige hullem, peaasi, et liiga käredaks ei keerata seda värki. Või ma ei tea kah, ei tea, ei tea. Lõpuks tuleb koju jõuda, loodan vaid, et naine ikka tuppa laseb. Ütleks talle, et ta on kallis mulle, siis on meil koos väga hea. Jah, just sinuga on koos nii hea õhtut veeta.”
Selline on üks versioon loost, mida paistab ansambel Illustraator meile oma muusika ja sõnadega rääkivat. Ametliku teate järgi: “Illustraatori lüürika on eluline – ühe nurga alt piiludes räägitakse otsekoheselt teemast ning laulu mõte kannab kergelt õpetlikku alatooni; kallutades pead teisele küljele paistab aga naivismi ja eneseirooniat. Bänd väldib betoneerumist ühte kindlasse muusikastiili – doktor Frankensteini eeskujul võetakse jupike siit ja tükike sealt, laskmata end esteetide hädakisast häirida.”
Võta siis nüüd kinni, kelle üle see nali on. Arusaamatu on vaid, miks selleks nii palju vaeva on nähtud.