Äratuskell hakkab vaikselt mängima oma vastikult pinisevat meloodiat, signaliseerides algust järjekordsele päevale, mille korduvaid tegevusrütme võib kirjeldada väljendiga deja vu. Vaevaliselt end voodist välja ajanud inimkogu vaarub vaikselt eelmisest õhtust tööle jäänud arvuti juurde, ise endamisi paludes, et kohe kõrist alla sööstev kohv suudaks silme ees aegluubis veniva pildi kuidagi normaalse kiirusega jooksma panna. Läbi on vaja töötada 28 enam või vähem olulist blogi. Panna tõmbama mõne „heatahtliku“ inimese poolt öösel lekitatud uusimate haip-plaatide masterdamata versioonid, samal ajal satelliitraadio vahendusel BBC1-e pealt uue muusika saateid kuulates.
Olles läbinud koduse kohustusliku programmi, ootab oma korda värskes õhus sooritatav vabakava, mis koosneb linna suurimate plaadipoodide läbikammimisest, vinüüle müüvate second hand’ide külastamisest ja kirbuturgudel kolamisest. Kõike seda eesmärgiga leida uut ja huvitavat muusikat. Ei ole see muusikasõbra elu mingi lust ja lillepidu, vaid pigem võib seda võrrelda täismahus tööga.
Eriti raskeks muutub vaese muusikasõbra olukord juunis, kui algab iga aastane festivalihooaeg. Nüüd veedab ta pikki tunde arvuti taga, erinevate festivalide kodulehti külastades ja line-up’e uurides, selgitamaks välja, milliseid festivale suve jooksul külastada. Sest olemas on festivalid ja Festivalid.Kui festivalid pakuvad oma külastajatele paariks päevaks mõnusat äraolemist ja suhteliselt asjalikku meelelahutust, siis Festivalid viivad kogu kogemuse kõrgemale tasemele, transportides külastaja 3-4 päevaks kuhugi imelisse paika ja installeerides ta näole kerge lollaka varjundiga naeratuse, mis ei taha sealt lahkuda ka isegi mitu nädalat peale ürituse lõppu. Festivaliks suure tähega võib näiteks pidada Glastonbury’t, mis on Kesk-Inglismaal, müstilistel Albioni väljadel toimuv üritus, kus tänu iidsele druiidimaagiale ei ole ükski bänd võimeline halvasti esinema. Rääkimata siis veel maagilisest laupäevasest peaesineja staatusest, mis suudab anda headlineriks valitud bändile erilise võime ja muuta ta vähemalt oma esinemise ajaks musikaalselt võitmatuks. Nähtus, mille kohta annavad tunnistust nii Radioheadi 1997. aasta, kui ka Bluri 2009. aasta ülesastumiste sage valimine maailma parimate kontsertide hulka.
Unkel by Markus Korpi-Hallila
Festivaliks suure tähega võib kindlasti nimetada ka iga aasta juuli teisel nädalavahetusel, Joensuu Lauluväljakul korraldatavat Ilosaarirocki. Soome festivalidest vanuselt teine, kolm päeva kestev Ilosaarirock on tänapäeval, üha enam kasumil põhinevas festivalimaailmas, tõeline haruldus. Pannes rõhku pigem toredale atmosfäärile, kui soovile metsikult raha kokku ajada. Nõnda ongi vabatahtlike poolt talgute põhimõttel korraldatava Ilosaarirocki peamiseks eesmärgiks, kasumi teenimise asemel, kindlustada festivali toimumine ka järgmisel aastal. Selline eluterve lähenemine ürituse korraldamisele on taganud selle, et alates 1998. aastast on Ilosaarirock igal aastal olnud välja müüdud. Tänavu 29. korda toimunud festivalil astusid muu hulgas üles USA punklegend Bad Religion, Dj Shadow, Viikate, Biffy Clyro, UNKLE, Ghost Brigade, ilmselt maailma parim bänd Circle, Radiopuhelimet ja oma kaks aastat kestnud reunion-tuuri lõpetanud Faith No More.
Siinkohal võiks muidugi kirjeldada varajast ärkamist Tallinnas ja sellele järgnenud unise peaga laevale minekut. Seal avatud esimesi külmi õllesid ja alanud sõbralikku jauramist reisikaaslastega, mida ka seltskondlikuks vestluseks võib nimetada. Samuti võiks kirjeldada ligemale kuuetunnist autosõitu Helsingist Joensuusse, läbi sooja suvise Soomemaa. Ekslemist Joensuu kitsastel tänavatel ning laagripaika jõudmist, millest viimast ja teda ümbritsevat loodust võiks ka kirjeldada, kui puhast nirvaanat. Kuid kuna sarnaseid kirjeldusi on kõik festivali raportid täis, jätame need vahele ning siirdume aega, kui rada7 pressilähetus on jõudnud festivalialale ja kogemus nimega Ilosaarirock võib allkirjutanute jaoks alata. Erinevate lavade vahel pendeldades tõusid reisiseltskonna peas esile küsimused, millele kõigile õnnestus rada7 püstolreporteril Bonne abiga festivali lõpuks ka vastus saada.
Kevadel Electric Storm minifestivali käigus Rock Cafes üles astunud Ghost Brigade on suve veetnud Euroopa metalfestivalide lavalaudu kulutades. Esinemiste hulka mahtus ka lava jagamine taasühinenud Godfleshiga Prantsusmaal, Hellfestil. Kuidas küll võib selline karm tuurikool mõjuda ühele korralikule meloodilise doom metal ansamblile?
Kahjuks kattus Ghost Brigade esinemine UNKLE setiga ja pidin ennast kuidagi kahe lava vahel jagama. Otsustasin suuremalt jaolt UNKLE kasuks, kuid jõudsin näha ka GB lõppu, mille järel suundusin nende backstage’i uurima, kuidas suvised festarid läinud on. Meil on GB-ga Electric Stormist saati väga head suhted ja mind võeti vastu kui kaugelt tulnud sõpra…mida ma vist olingi. Tüübid olid väga heas tujus, kontsert oli suurepärane. Festivalid, mis tolle hetkeni olnud olid (k.a Hellfest), olid läinud suuremate viperusteta, aga ees ootasid veel Wacken, Vagos jpt. September-oktoober on neil planeeritud rahulik ja kodusem, mõningad one-off asjad Soomes, kuid novembris on tulemas taas pikk tuur. Ning järgmise aasta esimeses pooles on plaanis ka väike Pedigree/Ghost Brigade tuurijupp…
Loomisest saadik on UNKLE näol tegemist olnud ühe musafänni märja unenäoga. Ian Brown, Josh Homme, Thom Yorke, 3D. Nimed, mis panevad iga muusikasõbra raskemalt hingama ning peod higistama. UNKLE gig pole mitte lihtsalt tavaline konsa, vaid peaaegu ilmutusest osasaamine. Kuid kas ilma suurte külalisstaarideta kontsert-tuur, mis promob ilmselt ansambli kõige nõrgemat plaati on multiorgasm või pigem tavaline linnukese kirja saamine?
Ilosaari suur pluss minu silmis on kahtlemata tohutult hea ja proff saund absoluutselt igas telgis ja laval. Ja UNKLE live suures telgis, visuaalide ja ultra hea saundiga, ei saa lihtsalt feilida! Olgu celeebe kaasas või mitte. Eks see on muidugi maitse asi, aga mind näiteks ei häiri, kui „Reign’i“ ajal Ian Browni plaadiversiooni vox backtrack’ilt tuleb, tegemist on ikkagi tantsumuusika kollektiiviga ja tähtis on see, kuidas ta lõppkokkuvõtteks kõlab, mitte see, kui palju miskit laivis on mängitud-lauldud. Aga see, et tegemist oli tõepoolest UNKLE siiani kõige nõrgema plaadi promotuuriga, jättis mingi jälje küll. Kui neid viimati Szigetil nägin, oli minu jaoks emotsionaalset materjali rohkem.
Kui punkbändis on kolm kidrameest, liigutakse juba ohtlikult lähedale Guns’n’Roses-e 2003-… territooriumile ja sellega kaasnevatele lõpututele soolodele. Või on punkbändis kolmest kidramehest rohkem kasu kui kahju?
Kolm kitarristi ei tähenda mitte midagi. Punk on punk ja Bad Religion pole seda juba aastakümneid.
Biffy Clyro tuleb Šotimaalt ning šotlased on visa hingega võitlejad. „Bubblesi“ näol on Biffy Clyrol taskus ilmselt selle suve parim lugu. Kui need kaks asja kombineerida, kas on siis võimalik muuta 9000 inimest mahutav telk muusikast toituvaks miniarmeeks?
Oojaa, Biffy Clyro esinemine oli tohutult veenev. Võimas livebänd. Minu jaoks festivali suurim üllataja. Olen nende muusikaga ammu kursis ja paljud lood väga meeldivad….aga peale seda kontserdikogemust, i’m sold. Ulme catchy. Ja on väga hea meel, et varsti on taas võimalus seda kogeda ning seda juba palju kodusemas ja intiimsemas miljöös..
FNM by Arttu Kokkon
Kui hea siis ikka on maailma parim bänd Circle? Ja kas mõni lugu kanti ette ka originaalversioonis?
Circle oli bänd, mis jättis mind tuigerdama, nagu oleks puuga pähe saand. Jah, muidugi mängis rolli tohutu alkoholikogus, mida tol kuumal suvepäeval olin suutnud endale sisse valada, aga jah…dazed and confused. Faking Lehtisalo tundub tõesti olevad mad genius…kohati tundub, et laval käib täiesti random veiderdamine ja pillid huugavad nii kuda jumal(?) juhatab, järgmine sekund on bändil käsil juba väga peene arranžeeringuga metal, proge, jazz või-mis-iganes oopus…äärmiselt nauditav, huvitav ja meeldivalt häiriv. Ja muidugi suht suur tähtsus on nende imidžil…attitudel. Pean tunnistama, et pole Circle’t nii süvenenult plaadilt kuulanud, et oskaks öelda, kas olid lugudest täpsed originaalversioonid või mitte, loodan et mitte. Maailma parimaks bändiks ei oskaks ma ka mitte ühtegi tunnistada. Aga taas on rõõm tõdeda, et pole kaugel aeg, kui Circle end eestlastele ilmutab.
Miks ei esinenud DJ Shadow eelmisel õhtul koos oma vanade bändikaaslastega UNKLE-st. Ja kas on DJ Shadowl seda üldse vajagi?
Ma küll ei tea täpseid põhjusi, aga arvan, et see on selgem kui vesi. DJ Shadow pole juba ammu UNKLE liige ja tal pole selle bändiga enam ka suurt pistmist ja selliste artistide logistiline schedule on nii tihe, et pole lihtsalt aega mingeid eksprompt ilmumisi teha. DJ Shadow enda etteaste oli muidugi selle žanri totaalne meistriklass. Vaieldamatu nr 1.
Faith No More’il ja Ilosaarirockil on pikk ja sügav side. 1998. aastal, enne laialiminekut, andis FNM siin ühe oma viimastest konsadest. Vahepealsetel aastatel on Mike Patton siin üles astunud enamike oma sooloprojektidega. Millised emotsioonid löövad publikus ja laval välja nüüd FNM reunion-tuuri viimasel kontserdil, peale mida bänd kuulduste järgi uuesti tegevuse lõpetab?
Tõepoolest, FNM-i maratonkontsert oli igas mõttes perfektne punkt sellele suurepärasele festivalile. See emotsioonide whirlpool, mis lavalt rahvasse paiskus, eeskätt muidugi läbi Pattoni karisma, on sõnadega kirjeldamatu ja seda ei anna edasi ka ükski helikandja ega videolint. Seda peab vahetult kogema…tead, mul hakkas süda kiiremini taguma praegu, kui sellele mõtlen. Minu kolmest Faith No More kontsertkogemusest ületab Ilosaari oma teisi mäekõrguselt.
Lisaks veel kokkuvõtteks lühidalt: Ilosaarirock on siiani kindlasti parim kogetud Soome rockfestivalidest. Uskuge mind, nelikümmend aastat kogemusi korralduse alal annab tunda – tahaks juba jälle seal olla. Long live Ilosaarirock!!!