Juhuslikult käisin Popidioti uue plaadi "Antenna of Love" järel autoga. Sain kätte ja lükkasin kohe plaadimängijasse. Nõustusin kõrval istuva sõbraga, et algus on päris hea. Tõepoolest on. Nii lootsin ma salamisi, et autosõitu natuke kauemaks jätkuks. Muidu jääb veel hea plaadi kuulamine pooleli. Läks nagu läks… ja natukese aja pärast kodu poole sõites tabasin end mõttelt, et see lugu sobiks küll viimaseks. Pilk armatuurlauale näitas, et tegu oligi viimase looga! Ehkki esimene lugu oli lõppenud napilt pool tundi tagasi. Imelikult lühike… ja see oli veidruste algus.
Kuulasin siis veel ühe korra.
Meloodiad on bändil päris andekad. Alguses on nad ka meeldivalt hoogsad – tõmbab käima küll! Mulle meeldiks väga, kui selline kraam ka raadiosse jõuaks. Potentsiaali igatahes on. Minu kõrv pani tähele sarnasusi Cut Copy, INXSi ja Human League’iga. Kaheksakümnendate (mõjutustega) muusika fänn märkab kindlasti veelgi sarnaseid liine. Kuid neid ei saa küll pahaks panna – kogu hea muss ju leiutatigi tollel ajastul ;).
Mis mind kohati hämmastas, oli lugude struktuur. Näiteks esimese loo kõige ässam saund tuuakse sisse viimase 20 sekundi jooksul. Seda võiks ikka reipamalt kasutada – saaks loost paugupealt elektropidude hiti. Potentsiaali on minu arvates ka teistes lugudes näha. Loodame, et siis remiksijate ja produtsentide arvates ka.
Järgmiseks – mis ajast on diskolugu kaks minutit??? Kui paljud diskomõjutustega kaheksakümnendate bändid väljendasid end sageli väga pikalt (7+ min), siis Popidiot võtab vist šnitti hoopis Slayerilt? Heliorkaaniga sarnase bändi puhul võib saada aru kuulajate säästmise motiivist. Popidioti helged meloodiad võiks küll pikemaks arranžeerida. Vaevalt, et ideedest puudus tuleb.
Kõige veidram tundus mulle aga laul. Kui meloodialahendused on välja kukkunud päris hästi, siis vokaalikasutus kindlasti samal pulgal ei ole. Millest on kahju. Tänapäevase lihvitud popmuusika maailmas on igasugune eksperimenteerimine väga tervitatav. Siiski võinuks kõrvale võõrad lahendused proovikasse jääda.
Kokkuvõttes teenib Popidiot oma nime auga välja – veiderdamist mahub 38 minuti sisse kõvasti. Alguses tundub kõik üsna harjumatu ja rabe, kuid mitmenda kuulamiskorra järel koorub pealiskihi alt välja mõnus-idiootne popmuusika. Arsenal raadiopopi ründamiseks on olemas, see vajab vaid kalibreerimist. Edu teile!
Kes tahab aga teada, kas kirjutis ka vett peab või on hoopis alatu laim, peab seadma sammud täna, 5. märtsil Von Krahli Teatri baari Tallinnas, kus Popidiot albumit esitleb. Uuri lisa: http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=32670