Päev pärast suurt reedet saab olema Tallinnas hukatuslikult sünge. Ühe hooaja jooksul jõuab Eestisse teinegi funeral doom metal pioneer Esoteric (UK). Kaasa on haaratud epic doom metal veteran Isole (SWE) ning Rootsi/Tšiili doomikollektiiv Procession. Kuna võimsale lõpule ei saa eelneda nõrk algus, siis sünge kontserdi juhatab sisse hiljuti uut albumit esitlenud Hukkunud Hinged. Kontserdiks valmistudes on aga täpselt õige lugeda intervjuud – Esotericu nimel võtab sõna laulja ja kitarrist Greg Chandler.
Olen kindel, et seda intervjuud satuvad lugema mõned, kes pole teie muusikat kuulnud. Kui te peaksite asjassepühendamatutele soovitama üht albumit oma repertuaarist, siis millist?
Ainult ühte on raske soovitada, sest valida tuleks “The Pernicious Enigma” ja “The Maniacal Vale’i” vahel,aga kui tõesti jääda ühe juurde, siis olgu selleks viimatimainitu. Need kaks on minu jaoks erilised, kuna esiteks on need minu arvates kõige vaheldusrikkamad ja teiseks kulutasime me nende juures helide ja atmosfääri loomisele enamgi aega kui teiste albumite puhul.
Kas sel ajal, kui te parasjagu tuuritamas pole, töötate ka uue materjali kallal? Mida ja millal me oodata võime?
Jah, me oleme juba uue materjali kallal töötanud. Tasapisi, aga järjepidevalt. Järgmine album saab olema meile seitsmes, niisiis võtame me aega, et luua midagi erilist, mis läheks kaugemale kui senised albumid. Peale tuuri puhkame me kontsertide andmisest mõnda aega, et keskenduda muusika kirjutamisele. Ma loodan, et see on 2015. aasta kevadel üllitamiseks valmis.
Sünget muusikat on mitut sorti. Miks otsustasite te mängida just seda kõige äärmuslikumat ja harjumatumat sorti?
Me tahtsime teha bändi, mis oleks unikaalne; mil poleks helide või stiili valikul piire ees. See sündis tahtmisest luua ja kuulda muusikat, mida me Esotericu algusaegadel ei kuulnud. Me olime inspireeritud mängima muusikat, mis oli väga sünge, aeglane ja atmosfäärne – miski, mis, nagu me avastasime, meil üsna loomulikult välja tuli. Tahtsime luua muusikat, mis käsitleks inimese emotsioonide tumedamat külge. Kui paned oma hinge loodavasse muusikasse, muutub see hoopis isiklikumaks ja loob tugevama sideme endaga. Niisiis tuleb see, mida me mängime, tõesti südamest.
Muusika, mida te mängite, peaks (vähemalt mõnede arvates) olema atmosfäärikeskne – kuulaja peaks “kuulma” helimaastikke. Minu arvates on see teil alati õnnestunud. Kuidas selline atmosfäär sünnib? On see miski, mida te eelnevalt vaimusilmas kujutate ja siis oma pillidega “maalite”, või on see pigem muusika kõrvalprodukt?
Isiklikult mina olen loominguliselt viljakaim perioodidel, mil tunnen pakilist vajadust intensiivseid tundeid välja elada ja muusika kaudu väljendada. Selleks pole mingit kindlat retsepti, vahel hakkab muusika tulema, kui pilli kätte võtan, teinekord kuulen midagi enne enda peas. Helitämbrid ja õhustik on elemendid, mida kasutan muusikasse kätketud emotsiooni võimendamiseks. Mõnikord võib efektide viimistlemisest ka eraldi muusikaline idee välja kasvada, teinekord aga on need miski, mida muusika saateks vaimusilmas visualiseerime.
Palun kirjeldage bändi loomeprotsessi. On teil keegi konkreetne vaimne juht, kes suuna paika paneb? Kellele jääb viimane sõna?
Ei, mis lugude kirjutamisse puutub, siis on Esoteric alati olnud ühine jõupingutus. Meie albumitel on materjali vähemalt kolmelt bändiliikmelt, kes põhilisi kompositsioone kirjutavad, mida me siis proovides arendame. Teised liikmed täiendavad lugusid oma stiili ja osadega. Enamasti jääb loomealane otsustamisõigus mingi konkreetse pala põhiautorile, aga see sõltub ka ülejäänud bändist.
Foto: Maria Chandler
Ma tean, et paljudele bändidele ei meeldi oma muusika lahterdamine või sildistamine. Kas teie peate end aktiivselt “funerali” või üleüldse doom metali alla kuuluvaks? Kas te üldse samastate end doom metal skenega?
Ei, me ei mõtle sellest üldse. Ma arvan, et muusika kategoriseerimisele omistatakse liiga suurt tähtsust. Mulle on see vaid suunis, mida kasutada meedias ja promomisel, andmaks kuulajatele mingi ettekujutus, mida see muusika sisaldab. Me ei loe end funeral doomiks; seda terminit polnud Esotericu sünni ajal olemaski ja meie muusika sisaldab elemente, mida ei saa kuidagi lugeda sellele muusikastiilile tüüpiliseks. Isiklikult arvan ma, et nagu enamike stiilidega, oli ekstreemse doom metali skene põnev 90ndate keskel, kui see oli värske ja ebatavaline ja enamik bände paistsid omanäolised, nagu Unholy, Skepticism, Evoken, Winter ja Thergothon. Nüüd, 20 aastat hiljem, ilmub ikka veel häid bände, aga nagu enamike “skenedega”, peab ka selle arenedes ja laienedes üha enam vaeva nägema, leidmaks bände, kes on unikaalsed ja püüavad stiiliga midagi erilist teha, vastandina neile, kes on geneerilisemad ja kel puudub tugev identiteet või omaenda ideedepagas.
Skenest rääkides, teie olete näinud pealt suurt osa doom metali ajaloost. Kas alates 90ndate esimesest poolest, kui žanri tänapäevased vormid tuule tiibadesse said, on skene teie arvates edasi arenenud, või oleme me jäänud ainult algsete bändide kopeerimise juurde?
Ma arvan, et doomiskene kasv on mõnel moel tõesti muusikale kasuks tulnud, näiteks võimaldades bändidel vabamalt tuuritada, festivalidel osaleda ja enamate inimesteni jõuda, ent samas on ilmselgelt ka palju bände, kes pööravad liigset tähelepanu stiili varasematele esindajatele ega valluta uusi maid. See on lihtsalt inimloomus, nagu see kõikide muusikažanride puhul välja lööb.
Kes on teie lemmikartistid nii skenest (samastute te sellega või ei) kui väljastpoolt? Millises muusikažanris toimuvad teie arvates praegu kõige põnevamad arengud? Kas on maailmas mõni maa või piirkond, millel te uute artistide osas eriti silma peal hoiate?
Mul on üsna mitmekülgne muusikamaitse ning ma ei mõtle eriti skenede kontekstis. Ma kuulan muusikat oma lõbuks ja teen valikuid vastavalt tujule ja muule. Selle asemel, et konkreetseid žanre kuulata, otsin pigem originaalsemaid ja unikaalsemaid bände. Ütleksin, et olen peaaegu kõigi metalistiilide austaja – death, black, doom, thrash, industrial jne. Mulle meeldib ka osa klassikalist muusikat, dark ambienti, elektroonilist muusikat, progerokki ja muud. Minu jaoks on muusika sisu ja emotsioonid olulisemad kui žanr või stiil. Enamasti meeldib mulle sünge ja ebatavaline muusika, ja seda leiab ka väljaspool metalit.
Kui peaksite nimetama ühe bändi või muusika oma põhimõjutajaks, siis kelle?
Raske öelda, et sest Esotericus püüame me alati olla mõjutatud pigem oma psüühikast, mitte muusikast, mida kuulame. Aga kui üldse, siis üks bänd, mis minu jaoks Esotericu loomise ajal teistest eristus, oli Autopsy. Meie muusika ei meenuta nende oma muidugi mingil moel, aga neis oli miski, mida paljudel bändidel polnud – võime luua tõeliselt süngeid ja kaootilisi atmosfääre. Ma polnud teistest ekstreem-doom-bändidest tollal peale Winteri kuulnudki. Thergothoni, Unholy jt. avastasin ma hiljem, kui meist hakati samades ajakirjades rääkima. Enne internetti liikusid uudised väljaantud albumitest ja muust aeglaselt ning põhiline väljund underground-bändidele olidki kodukootud fänniajakirjad, mis tihtipeale nägid trükivalgust mitu kuud või isegi aasta või enam peale sündmuse toimumist.
Millise artisti, elava või surnuga, tahaksite te lava jagada? Kellega, kui üldse, tahaksite te albumil koostööd teha?
Raske küsimus, sest artiste, keda ma austan ja kelle muusikat ma hindan, on nõnda palju; raske on valikut ühe bändini kitsendada. Lava jagamiseks valiks ma ehk Pink Floydi, kes mängiks "Saucerful of Secretsi"-perioodi muusikat. Koostööd teeksin ma ehk In Slaughter Nativesi või Shinjuku Thiefiga. Ma arvan, et selline stiilide kontrast võiks olla eklektiline kombinatsioon.
Möödunud sügisel mängis Skepticism Eestis keskaegsetes kloostrivaremetes – kaunis sobivas kohas nende muusika kuulamiseks. Mis on kõige unikaalsem paik, kus te mänginud olete? Kus te tahaksite esineda?
Kõige unikaalsem lava, kus me mänginud oleme, oli Stubnitzil Rostockis Saksamaal. See on ebatavaline koht, sest tegu on suure laevaga, mis Rostocki sadamas ankrus. Ma arvan, et meie muusika töötaks hästi avaras paigas, kus on hea looduslik kaja, või suures maa-aluses koopas või katedraalis.
Obscene Extreme 2013
Räägime kirjanduslikest eelistustest. Mida Esotericu liikmetele lugeda meeldib? On kirjandus teid palju inspireerinud? Ja natuke spetsiifilisem küsimus – on mõni teist ehk ulme- ja muu taolise huviline? (Eestis on metalskene ja ulmefänlus tihedalt seotud, sellest see järelepärimine…)
Isiklikult ei suuda ma enam lugemiseks eriti aega leida. Juhatan helistuudiot ja mängin kahes bändis, nii et kõige selle kõrvalt ei jää palju aega muu jaoks. Minevikus lugesin ma üsna palju filosoofia, psühholoogia, okultismi ja psühhotroopia vallast. Ulmest pole ma kunagi eriliselt huvitunud.
Mis veel teid mõjutab peale selle, millest juba rääkisime? Kuhu soovitad teistel bändidel inspiratsiooniotsingul pöörduda?
Ma arvan, et elukogemused on oluline osa muusikalisest loovusest. Suuta panna oma mõtted, tunded ja kogemused muusikalisse vormi on üsna rahuldustpakkuv ning võib aidata hoida mõistuse tasakaalu.
Mis on Esotericu pikaealisuse saladus? Kui kaua te arvate, et te seda asja edasi teete? Kui Esoteric peaks homme laiali minema (loodame, et seda ei juhtu!), siis kas te jätkaksite sarnase muusika tegemist?
Oluline on hoida tuld ja teotahet ning jätkata arenemist nii muusiku kui bändina, et mitte stagneeruda ja muutuda varasemate tööde paroodiaks. Kui Esoteric peakski homme laiali minema, jätkan mina kindlasti muusika tegemist, ehkki on raske öelda, millisel kujul.
Mida arvate muusikapiraatlusest? Kas tunnete, et olete interneti tõttu pigem võitnud või kaotanud?
Muusikapiraatlus on miski, mis on alati olemas olnud ja ma arvan, et peapõhjus, miks see viimase kümne aasta nii palju kasvanud on, on tänu võimalusele lihtsalt ja mugavalt peaaegu ükskõik milline album minutitega internetist alla laadida. Internet on muutnud viisi, kuidas inimesed muusikat tarbivad ning on avanud lüüsiväravad, võimaldades kõigil bändidel “album” välja anda, sõltumata selle headusest. Füüsiliste plaatide müüginumbrid on 70% vähenenud alates 2001. aastast, kui CD-de müük oli tipus. Vinüül on tagasiteel, ent siiski marginaalne võrreldes isegi languses CD-de müügiga. Põhiprobleem on muusikutele, kes peavad lindistuskulud tagasi teenima, et Spotify, YouTube, iTunes jt. taolised leheküljed annavad väga vähe tulust tagasi bändidele. Digitaalmüük ning tasuta allalaadimised/striimimised tähendavad, et paljud artistid peavad oma lindistuseelarvet vähendama sõltumata sellest, kas nende profiil muusikamaastikul kasvab. See vähendab väljaantava muusika kvaliteeti.
Meedias ja sotsiaalvõrgustikes on palju väärarusaamu sellest, mida bändid tegelikult teenivad ja paljud ei mõista, et muusikud ja muusika loojad on toitumisahelas viimased; neile jäetakse kas mitte midagi või vaid palukesi, kui tööstuse ülejäänud lülid on oma osa kätte saanud. Nii on see teatud määral alati olnud, ent praegusel digitaalse allalaadimise ja failijagamise ajastul on see hullem kui kunagi varem. Isiklikult ostan ma albumeid CD-de ja vinüülidena ning püüan osta otse bändidelt, kes mulle meeldivad, et neid toetada. Ilma selleta võivad nad lihtsalt kaduda. Ma arvan, et praegune albumite müümise kliima teeb halba ka muusikatööstusele, sest plaadifirmad ei julge riskida algupäraste ja loovate bändidega, vaid täidavad oma katalooge vanade bändidega ja nende uusväljaannetega – kõigega, mida ei ole kuigi riskantne välja anda. Reaalne toetus uutele ja arenevatele artistidele puudub. Internetist võib neile muusika levitamiseks kasu olla küll, nagu ka turneede ja kontsertidele reklaamimiseks, aga promovõimalused, mida see pakub, saavad osaks kõigile bändidele ühtmoodi, ja hea muusika leidmine muutub aina raskemaks. Sisuliselt on internet muutunud ärimaailma taoliseks, kus lihtsamini leitakse üles paremad turundajad, mitte tingimata paremad muusikud.
Viimane küsimus puudutab mu isiklikke pahesid: kas Esotericus on käsitööõllehuvilisi? Mis on teie lemmikpruulikojad ja -tooted?
Jah, enamik meist naudib õlut. UK-s on häid pruulikodasid, mis toodavad tõelisi ale’e. Mulle meeldivad Wychwood, Fuller’s, Greene King, Buxton jne. Hobgoblin on ilmselt mu lemmik.
Noh, see ongi vist kõik, mis mulle hetkel pähe tuleb. Kui veel midagi lisada soovite, siis nüüd on selleks õige hetk. Tänud vastamast, ja loodan teid siin aprillis näha!
Suured tänud selle intervjuu eest! Teie toetust hinnatakse! Me ootame pikisilmi Tallinna kontserti ja loodame oma Eesti fännidele hea kontserdi korraldada. Tänud!
Kontserdi lisainfo: 19-04-2014 Esoteric, Isole, Procession ja Hukkunud Hinged @ Tapper