Rääkige palun bändi ajaloost (millal? kus? miks?)
(KSPRS): Tere, olen Ksprs, IN.STORA vokalist. Bändis on veel DAVO, kes mängib kitarri, trummar JANX, ja naisbassist AGA:) Rääkides ajaloost, peaks mainima, et alguses oli selline bänd nagu HE`DUP – mina, Davo ja Janx lihtsalt tulime kokku ja proovisime midagi mängida. Alguses oli see nu-metal’i-laadne. Mõne aja pärast kaotasime oma bassisti traagilises õnnetuses ning kõik hakkas vaikselt allamäge minema, kuni HE’DUP laiali läkski. Kuid varsti hakkasime taas bändi tegema ning meiega liitus Aga. Peale seda hakkasime andma kontserte üle Läti ning paari kuu pärast lindistasime demo. Oli aasta 2002, ma arvan. Oktoobris lasime ise välja EP "We All Deal With This", kuid ka see oli rohkem nu-metal. Tasapisi hakkasime oma muusikat hardcore’i poole suunama ja 2003. aasta kevadel lindistasime oma teise EP, mis tuli välja Leedu Kablys Records’i alt. Nüüd oleme IN.STORANa esinenud täpselt kaks aastat.

Mida tähendab teie jaoks IN.STORA? Millised on tulevikueesmärgid (nii bändiga kui ilma)? Kui suure osa moodustab bänd teie elust?
JANX: I.S on minu jaoks rohkem nagu perekond. Väga lähedased inimesed – ei suudaks praegu ettegi kujutada elu ilma nendeta. Võingi siis öelda, et I.S tähendab minu jaoks PALJU, nii see ongi:) Ma ei arva, et peaksime mingeid eesmärke püstitama (suured kontserdid, palju raha, kuulsus, raadios olemine jne). Peamiseks eesmärgiks peaks olema lihtsalt see, et koos head aega veeta ning iga sekundit sellest nautida.
DAVO: Ma arvan, et ei suudaks üldse kujutada elu ette ilma IN:STORAta või üldse ilma mingisugusegi muusikata. See on saanud väga suureks osaks minu – ja ma arvan, et ka teiste – elust. Oleks tore, kui saaksingi vabalt edasi muusikaga tegeleda, sest just seda ma tahangi teha.
(KSPRS): Minu jaoks ei tähenda see midagi (nimi IN.STORA siis). Ma ei tea, mis teised sellest nimest arvavad, aga ma usun, et see on tavaline bändinimi ning et see kõlab huvitavalt. Me ei tahtnud juba alguses, et nimi oleks ingliskeelne. Praegu on meie eesmärgiks lindistada uus plaat (loodetavasti kevadel) ning seejärel see müügile lasta. Samuti tahame teha suuremat tuuri suve lõpus. Ma ei tea kuidas see õnnestub, kuid loodan, et õnnestub… Ah jaa, paari nädala pärast mängime Venemaal.
Arvan, et IN.STORA omab väga suurt rolli mu elus. Üks asi on käia esinemas, proovides ja teine asi lüürikat kirjutada (mis on viimasel ajal päris aeganõudvaks tegevuseks muutunud) ning kõigi kõrvaltegevuste – tuur, reklaam, releasing – peale mõelda. Kuigi mõnikord ei raiska ma IN.STORA peale üldse aega:)

Nimetate oma muusikat artcore’iks/uuekooli hardcore’iks. Mida te selle all mõtlete?
JANX: Tegelikult me ei teagi, kuidas oma muusikat kirjeldada. Artcore võib-olla sellepärast, et proovime segada kõike, kujutlusvõimele piiranguid seadmata. Meie muusika muutub mõnikord, nagu kõik maailmas. Niisiis on see n-ö pidev liikumine. Ja ma arvan, et parim viis meie muusika kirjeldamiseks oleks mitte kirjeldamine või definitsiooni otsimine. Mõtle ise.
(KSPRS): Need terminid on nii muutlikud. Me ise ei hooli eriti kuidas meie muusikat kirjeldatud on (vähemalt mina mitte). See artcore oli rohkem nagu nali mu jaoks, kuid mõnes mõttes võiks see tähendada seda, et me koguaeg eksperimenteerime – meie muusikas on ju palju elemente erinevatest stiilidest (hardcore, punk, emo, isegi reggae, funk, drum’n’bass, noize jne). Ma arvan et mängime midagi eklektilise uuekooli hardcore’i sarnast. Viimasel ajal oleme läinud rohkem emo ning hardcore’i kombinatsioonidega metal’i suunas. Ah, tegelikult ei olegi see kõik nii tähtis mu jaoks.
DAVO: Minu jaoks ei ole see isegi mitte artcore vaid pigem heartcore – pean silmas kõiki neid emotsioone ja energiat. Kuid nu-skool on vist parim definitsioon – sama metalcore, kuid uute tendentsidega.Värskete lugudega läheme lihtsalt n-ö tagasi metal’i juurte juurde.

Mulle väga meeldib video loole "Things to Keep in Silence". Kas see kujutab emotsioone, mis peituvad teie EPl?
(KSPRS): Aitäh:) Mina tegin montaaži, kuigi videos on palju teiste poolt tehtud filmilõike ning fotosid. Ma ei tea, kas ta just kogu EP emotsioone kujutab – võib-olla. Ma näen seda rohkem kui tagasivaadet eelmisele aastale – ajale, mil me seda lugu live’del esitasime. See näitab, kui lõbus meil kontsertidel on olnud, kõiki neid inimesi, kes karjusid, kargasid ja meiega oma emotsioone jagasid ning ka seda, millest me esinemiste ajal rääkinud oleme – arvame, et inimesed on tänapäeval rohkem robotid ning seda on kaua maha vaikitud.
Jah, nõustun, mingil viisil ta kujutabki, he-he.
DAVO: Mina arvan, et mitte miski ei suuda kirjeldada meie emotsioone. Meie muusika on emotsionaalsem kui kunagi varem, lavalgi on raske kõiki emotsioone välja näidata. Kuid jah – natuke ta tõesti kujutab:)
JANX: Arvan, et mitte ainult see video ei esinda meie emotsioone, seda teevad ka terve EP, kõik esinemised ja laulud. Igale liigutusele kaasneb mõni emotsioon ning muusika on üks võimalustest seda välja näidata.

Milliseid tundeid tahate kuulajates tekitada? Millest räägivad laulusõnad?
DAVO: Seda on raske lahti seletada. Kõik on seotud sellega, mis me teeme ja tunneme, kuidas me maailma näeme – tuleb lihtsalt elada ja tunda, mitte, ma ei tea, elada ainult rahale, tööle ning materiaalsetele väärtustele mõeldes. Tunded, emotsioonid peaksid olema esikohal.
(KSPRS): Me tahame neile anda energiat, armastust, sest kontserdid on tavaliselt väga emotsionaalsed ning meile meeldib, et inimesed kuulavad meid, ning vastavad meile samaga… nii-öelda energiavahetus.
Laulusõnad räägivadki peamiselt mu tunnetest ning kogemustest – tänapäeva ühiskonnast, lääne kultuuri probleemidest, asjadest, mida näeme iga päev. On ka palju isiklikke teemasid, näiteks vanemlik vastutus ning saatuslikkus. Viimasel ajal väljendan end sürreaalselt, kuid sõnum säilib ikka.
JANX: Ma loodan, et inimesed näevad meis enamat kui lihtsalt muusikat, et nad leiavad mingi tähenduse ning hakkavad mõtlema asjadele, mis neid sellega seoses huvitavad.

Kas keegi teist tegeleb kõrvalprojektide või muude muusika-alaste tegevustega?
(KSPRS): Alustame siis minust: mina teen raadiosaadet kohalikus õpilasraadios NABA, teemadeks on nujazz/experimental ning mõnikord ka hardcore/punk. Mõnikord loon elektroonilist muusikat ning olen DJ Depoclub’is. Lisaks sellele aitan kaasa ühele hip-hop projektile, seda lihtsalt lõbu pärast, he-he.
Janx mängib bändis When My Authorities Fall, mis on ikka kuradi hea. Nad kirjeldavad oma muusikat kui anarchopunki, kuid mina nimetaks seda rohkem võimsaks metalcore’iks – vägev anarhistliku hoiakuga muusika:) Peale selle lööb ta kaasa veel nimetus projektis, mis sarnaneb Faith No More, Dream Theatre’ga. Paar kuud tagasi lahkus ta More Than Talking’ust.
Ma ei ole kindel, kuid minu arust osales Aga veidi aega tagasi ühes ska-projektis.
Davo mängib emo-bändis Les Corte, nad mängivad ilusat emotsionaalset muusikat.
JANX: Meil kõigil on mingid kõrvalprojektid – muusika-alased ja mittemuusika-alsed. Mängin mõndades projektides, sest alati on huvitav "töötada" uute inimestega ning omandada uusi oskusi.
DAVO: Ma arvan, et keegi meist ei tööta:) Ma käisin tööl lühikest aega, kuid oli ikka kuradi tobe pühendada nii palju aega töötamisele selleks, et eksisteerida. Kõik peitub kapitalismi tähenduses:(
Teistest muusika-alastest tegevustest: mängin bändis nimega Les Corte (midagi emo-laadset). Me oleme lõpetamas uut kava, mis on erinev sellest, mida oleme varem teinud – see kõik seisneb bändi muusikaliste mõjude muutumises. Seega, arvan, et 3 või 4 kuu pärast laseme oma EP välja ning võibolla tuleme isegi Eestisse esinema:)

Mida arvate sXe‘st? On see ülehinnatud?
JANX: Ma nõustun sXe`ga kui eluviisiga – viis nautida elu ilma alkoholi, narkootikumide jne. Mulle ei meeldi, et sXe’d võetakse kui mingit liikumist või midagi religioonisarnast, kui see saab inimesele kinnisideeks. Umbes et, see on ainuke viis, stay true jne:) Arvan, et see on igaühe oma valik, kas elada nende asjadega või mitte.
DAVO: Uhh, Straight Edge – see ei ole mulle kunagi meeldinud, aga arvan, et see on OK seni, kuni see ei ole religiooniga seotud, või ei muutu ise religiooniks.
(KSPRS): Ma arvan, et sXe on OK niikaua, kui seda ei võeta liiga tõsiselt (näiteks religioonina). Lätis on mõned sXelased, kuid nad ei rõhuta seda – nad lihtsalt ei joo alkoholi, ei suitseta ja nii. Lätis ei ole mingit liikumist, või midagi sellist, seega on see OK, mõned meist on ka sXe. Läänes aga kipub see fanaatilisem olema ning vahel ülemäära. See ei peaks olema usk, vaid lihtsalt vaba tahe.

Milline on kõige imelikum fänni-kogemus?
AGA: Kõige imelikum – peale kontserti Poolas tahtis üks fänn mingit kummalist käemängu mängida (kuid see oli naljakas). Armsaim – peale üht esinemist Leedus andsid mõned fännid meile endajoonistatud pilte. See oli väga armas.
(KSPRS): Mõtled esinemiste ajal? Meie viimased kontserdid Riias olid küll sitaks hullud – palju inimesi koos ja kaasa karjumas, lavalt alla hüppamas. On palju kenasid inimesi (mulle ei meeldi sõna "fänn" – nad ei ole fännid, vaid sõbrad, kes armastavad meie muusikat), kes joonistavad meile igasuguseid armsaid pilte. Mulle tõeliselt meeldib, kui inimesed peavad meid sõpradeks ning tulevad peale esinemist meiega rääkima. "Fänn" on minu jaoks keegi, kes fanaatiliselt jumaldab bändi, muusikat ning see pole sugugi hea – see on jälle see kuradi religiooni-asi.

Mida arvate Läti scene‘st? Milliseid bände peaksime kindlalt teadma?
JANX: Ma võiksin öelda, et see areneb, mis on vist positiivne. Palju uusi bände tekib, mõned neist on väga head (näiteks Because Eyes Were Closed, Enhet). Ainus halb asi on see, et kui ollakse scene‘s sees, siis tihtipeale võidakse minna liiga uhkeks, umbes "meid ei huvita miski, peaasi, et scene`s sees oleme". Me kõik peaksime moodustama terviku ning võitlema asjade vastu, mis teevad meie scene`i halvemaks (näiteks need natsi-sitapead). Igatahes, Läti scene on veel noor ning tulevik toob kindlasti palju uut.
DAVO: Minu meelest muutub Läti hardcore scene järjest suuremaks. Meil on siin palju häid bände: WMAF, Because Eyes Were Closed, To The Limit, Hope Dies Last, More Than Talking, Danga, uhh, neid on nii palju.
Kuid Läti scene juures on ka palju imelikku, näiteks see, et scene on nii noor (17-25). Kõige naljakam on asjaolu, et hardcore scene hõlmab väga palju kristlasi, tõesti imelik. Välismaised sõbrad isegi naersid selle üle…
(KSPRS): Rääkides Läti hardcore/punk scene‘st, tuleb mainida, et viimasel ajal on siin olnud palju n-ö lahknemist – punkarid on löönud lahku hardcore’ist, uuekooli punkarid vanakooli punkaritest. Siis on veel kristlikke bände, kes lällavad ringi oma uskumustega, mis kalduvad pahatihti fanatismi. Metal mulle eriti peale ei lähe, aga ma tean, et mõnikord toimub päris suurejoonelisi festivale, kuid siiski harva.
Head Läti metal-bändid on: Sky Forger (võimas folk-metal), Sanctimony, ülejäänud olen unustanud, kuid kindlasti on ka teisi häid.
Mu lemmikud hardcore bändid on: When My Authorities Fall, To the Limit (mängivad rock’n’roll hardcore’i), Krieg Opfer (kiire vägivallavastane hardcore/grind), Enhet (brutaalne ning kaootiline metalcore), Because Eyes Were Closed (screamo), Hope Dies Last (hardcore), Danga (metalcore, kuid nüüdseks on trummaril probleem seljaga – kahju, nad olid head). Meie hardcore scene on üha rohkem metal’imaks muutumas:)
Mõned head punkbändid on: 62 I.P. (funk punkrock, ma arvan, et natuke NOFXi moodi), PND (ma arvan, et peaksite neid teadma), Lozhnij Vizov, Pest of a Child (suurepärane ska/punk, mõni liige When My Authorities Fallist), All Day Long (ska/punk, tõeliselt lõbus), Loco Locals (rohkem vanakooli ska/punk), ma ei tea, kindlasti unustasin mõne, kuid need on need, mis mulle isiklikult meeldivad.

Mida teate Eesti scene‘st? Teil oli paar nädalat tagasi Eestis esinemine, millised muljed jäid? Kas teil on palju kontserte väljaspool Lätit?
AGA: Punk, punk, punk – see on kõik, mida ma Eesti scene`i kohta öelda võin.
(KSPRS): Noh, meil on olnud umbes 3 või 4 esinemist Tartus, nii et tean rohkem sealseid kohalikke bände. Tean, et teil on head bändid No Big Silence ja Loom, kes esines ka Lätis. Ja see ongi kõik, palun väga vabandust:)
Viimane kontsert oli väga hästi organiseeritud – hea heli ning koht. Kõik oli hästi tehtud. Kahju, et pidime esinema viimaste seas, samuti Jairus, mis on minu arvates üks parimaid Euroopa hardcore/emo bände. Kogu üritus oli aga tõeliselt lahe! Me oleme esinenud palju Leedus ja suvel/sügisel 2003 tegime paar tuuri Ida- ja Kesk-Euroopas selliste bändidega nagu Bora, Schizma, Complete ja teised, ning saime häid kogemusi.
JANX: Pean ütlema, et ma ei tea palju Eesti scene‘st. Ma ei ole Eesti bände eriti kuulnud jne… Aga noh, loodan, et mul avaneb võimalus Eesti scene`ga tutvumiseks. Esinemisest Eestis niipalju, et alati on hea välismaal mängida, nii et võin selle kohta vaid head öelda.
DAVO: Tegelikult ei olegi Eestis minu meelest hardcore scene’i. Jah, teil on lai punkscene, aga hardcore… hõmm. On hea kohata Eestis selliseid aktiviste nagu Rolands – ta on lahe:) Mulle meeldib Eestis mängida, kuid seal on alati kuidagi imelik esineda – ma ei tea, miks. Koht, kus viimati esinesime – Sadamateater (vist) – , oli suurepärane. Kuna me oleme seotud hardcore scene‘ga, on meil küllaltki palju esinemisi väljaspool Lätit. Näiteks oleme käinud tuuril Poolas, palju kordi Leedus, 3 korda oleme esinenud Eestis ning varsti läheme Venemaale.

Millega te veel tegelete peale muusika? On teil mingeid lemmikuid vaba-aja veetmise viise? Hobisid?
AGA: Ma armastan kasse! 🙂 🙂
JANX: Noh, meil on palju teha bändi kõrvalt. Mõtlen kooli, haridust ning mingit laadi tööd. On palju asju, mida meile meeldib teha, aga kõigi nende nimetamine siin oleks raske. Hea on leida mingi töö, mis sulle tõeliselt meeldib. Seepärast olen huvitatud tätoveerimisest ning olen ka ise n-ö asjaosaline. Viis teenida elatist ning samaaegselt seda nautida. See on hea alternatiiv süsteemsele igapäevatööle, mis oleks minu jaoks tõenäoliselt kõige halvem variant, sest ma ei kujutaks ette, et peaksin enda elu kellelegi elatise eest müüma. See ei ole õige tee, vähemalt minu jaoks mitte.
(KSPRS): Mina ja Janx õpime kunstikoolis, Aga õpib kultuuri ning Davo naudib elu. Peale muusika tegemise ma kogun muusikat:) Viimasel ajal olen hakanud ka filme ja multikaid koguma. Ma olen kuradima laisk, seega vabal ajal ma lihtsalt vaatan South Parki või loon elektroonilist muusikat. Mõnikord luuletan või kirjutan lühikesi jutte. Suurem osa ajast läheb aga siiski koolile.

Milline on teie nägemus täiuslikust õnnest?
(KSPRS): Õnnelik oled sa minu arvates siis, kui teed seda, mida TAHAD ning ei pea tegema mingit kuradi tööd, mis sulle üldsegi ei meeldi. Tegutse ja näe välja nii nagu sa TAHAD ning ära karda, et sind diskrimineeritakse või naeruvääristatakse. Õnn on minu jaoks muusika ning kunsti loomine ning raha pärast mitte muretsemine… kõlab vast utoopiliselt.
JANX: Arvatavasti elada iseseisvat elu meeldivaid asju tehes ning iga eluhetke nautides. Võtta iga päeva seiklusena, olla koos lähedaste inimestega Elada kompromissideta.
DAVO: Õnn – kõige tähtsaim asi – oleks maailm ilma rahata, maailm, mis baseerub inimsuhetel ja tunnetel, mitte rahal ja kapitalil (anarhia?? :)).
AGA: Õnn on siis kui idee sellest saab reaalseks…

Midagi lõpetuseks…
JANX: Uskuge oma unistustesse, täitke oma soovid, armuge…
(KSPRS): Täname väga intervjuu eest, alati hea lobiseda, he-he. Loodame, et õnnestub veel Eestisse esinema tulla. Ütleks siis, et nautige elu ning lõbutsege nii palju kui selles sitaaugus võimalik, ha-ha! Näeb veel!

In.Stora – http://instora.core.lv
otselink videole "Things to Keep in Silence"