Altar Of Plagues
Kolmapäeval, 22. veebruaril pakub Electric Storm ühe sünge õhtu maailmatasemel külalistega – atmospheric black/post metal bänd Altar Of Plagues (Iirimaa), blackened sludge/doom bänd Monarch (Prantsusmaa/USA) ning Eestit esindab atmospheric/ambient black metal bänd Thou Shell Of Death. Läheneva kontserdi puhul vastas küsimustele Altar Of Plagues mees James Kelly (kitarr, vokaal, klahvid). Küsitlesid tritse ja bonne.
Tere, James, kuidas tuur kulgenud on siiani? Kuidas sattusite tuurile koos Monarchiga?
Kõik on väga hästi, tänud. Tuur pole veel alanud (James vastas intervjuule 2. veebruaril), aga selle orgunnimine on läinud suurepäraselt. Monarchil ja Year of No Lightsil, kellega oleme eelnevalt koos tuuril olnud, on ühine liige, kes on meie väga hea sõber. Selle tuuripaketi tõid kokku ühised huvid.
Mullu lõi black-metal-ringkondades enim laineid nn transtsendentaalse black metali kontseptsioon — eelkõige kujul, mil selle sõnastas ansambel Liturgy —, tuues kaasa vastasseisu transtsendentalistide ja traditsionalistide vahel. Milline on sinu seisukoht selles vaidluses? Ning, palun, ära paku stampvastust „meie teeme, mida tahame, ja meid ei huvita“, mis paistab olevat kujunenud standardiks kogu skenes, hoolimata vastaja vaadetest.
Ma saan aru, et Liturgy-teemalise küsimuse esitaja on filosoofia valdkonnas üsna kodus; seda silmas pidades leian, et enne „transtsendentaalse black metali“ kui nähtuse mahakandmist peaks inimesel olema elementaarne arusaamine sellest, mida tähendavad mõisted nagu „ülev“ (ingl. sublime) ja „vaimustus“ (ingl. ecstasy). Ma arvan, et juurdunud muusikaliste kontseptsioonide trotsimine on tähtis nii black metalis kui mujal. Black metal peaks väljendama vastandlikkust, anti-hoiakuid, mistõttu tõik, et nii paljud kvlt-skene esindajad taoliste asjade pärast nii ägedalt pirtsutavad, teeb mulle nalja.
Mis teeb tänapäeval black metalist black metali? Kui suurel määral te praegusel ajal end selle žanriga seostate?
Black metal on heavy metali allžanr, mis kujunes kiiresti millekski muusikaüleseks. Paljude jaoks kujutas see — ja kujutab siiamaani — lisaks muusikale ka elustiili. Küllap oli black metal kui nišš 1990. aastate algupoolel mõnevõrra selgepiirilisem, aga see on, nagu igasugune muusika, nii õnneks kui kahjuks, teinud läbi teatud arengud. Minu jaoks on kogu antud žanrit läbivaks iseloomulikuks tunnuseks süngus (ingl. darkness). Muus osas võib muusika olla, milline iganes — halastamatult agressiivne ja ebamusikaalne, või majesteetlik ja suisa kaunis.
Esmajoones võlusid mind black metali juures pigem muusika enda maalitud kujutluspildid kui žanriga seonduv visuaalne aspekt, mille poolest see kõige tuntum on. Näiteks „laibamaaling“ (ingl. corpsepaint) seostub black metaliga juba sellisel määral, mil visuaalsed komponendid muutuvad muusikast tähtsamaks. Kui seda pruugitakse siira kavatsusega, teenib see kahtlemata oma eesmärki, pakkudes võimalust siduda end täiendaval määral nii muusika vaimu kui otstarbega. Aga hirmus on näha, kui paljusid ahvatleb just see aspekt. Parimad teosed tekitavad väga tugevaid emotsioone ning ka vaimsusetaju on seejuures äärmiselt tugev.
Altar Of Plagues
Miks just „Mammal“ (ee. imetaja)?
Sõnal „imetaja“ on albumi laulutekstides märgiline tähendus ja sellepärast me selle plaadinimeks valisimegi. Emily Dickinsoni luule on mulle alati olnud suureks inspiratsiooniallikaks ning viimatise albumi kirjutamise ajal pöördusin ma tema loomingu juurde tagasi. Ta viitab mitmes luuletuses loomariigi ja surma vahelistele suhetele. Lõhe inimese surma ja looma surma tähendusrikkuste vahel paelub mind. Ehkki me ei pruugi tagajärgi tajuda samastena, võib see tegelikult olla ainus erinevus.
Album „Mammal“ analüüsib surma kontseptsiooni personaalses kontekstis, eesmärgiga leida selle laiemat olulisust ja tähendust. Vastava idee arendamine meie bändi kontekstis ei olnud teadlikult kavandatud, aga samamoodi nagu meie varasemate salvestiste puhul, leidsid sündmused, mis parasjagu mu enda elus toimusid, tee lüürikasse, arenedes käsikäes muusikaga. Albumi jaoks ideede arendamise perioodil hakkas mind kinnismõttena kummitama surmateema ja selle tähendus minu vahetult elatavas elus. Ma otsisin mingisugust arusaamist selle otstarbest ja sisust, või sellest, kas midagi taolist on üldse olemas.
Need terminid on mõnevõrra riuklikud, aga — kas Altar of Plagues üritab laulutekstide ja suhtumisega edasi anda mingisugust laiemat sõnumit või ideed? Midagi, mis kogu teie tegevust alla joonib?
Ma loodan, et meie muusika ja sõnad suudavad seda edasi anda moel, mis on laiahaardelisem pelgast meelelahutusväärtusest. Aga mul pole midagi selle vastu, kui inimene ei lähegi muusikalisest pealispinnast sügavamale ja naudib vaid seda.
Kuidas on üldiselt AoP muusika vastu võetud teie kodumaal, Iirimaal? Millised Iiri bändid teile endale meeldivad?
Üldjoontes on vastuvõtt positiivne ja saame kohalikelt inimestelt toetust küll, aga "skene" on siin üsna väike. Iirimaal on head bändid näiteks Ten Past 7, Revolution of a Sun, Wreck of the Hesperus, Drainland…
Mida siinne rahvas võib teie kontserdist oodata? See on teie esimene kord Eestis…
Jah, see on meie esimene kord Eestis ja me ise ootame suure põnevusega seda laivi. Me ei tea, mida oodata ja see lihtsalt teebki kogu värgi meie jaoks põnevaks.
Kas tead midagi ka Eesti muusikast/artistidest?
Mõned aastad tagasi ma "treidisin" ühe eestlasega ja ta pani mulle mitmeid vanade Eesti bändide kassette kaasa. Kolm, mida mäletan ja mis meeldisid, olid Dawn of Gehenna, Mortified ja Obscured. Ilmselt nendest ükski enam ei tegutse? Samuti tean ka ansamblit Loits, neil on palju inimesi Iirimaal taga.
"Mammali" promotekstist jäi meelde, et mainite Arvo Pärti kui teie muusika mõjutajat…
Oi, jaa, muidugi tean, et ta on eestlane, mu aju oli hetkel lihtsalt "metal" teemas!
Ja viimane traditsionaalne küsimus, lemmik rada nr. 7?
Viimasel ajal rada number 7 albumilt "The Roots of El-B", loo nimi on "Buck and Bury".
Viited: