Motorama on Lõuna-Venemaal, priskete arbuuside maal, oma asja juba kümmekond aastat ajanud. Viljeledes praeguseks kolme albumi ja mitme EP jagu postpunki, kus nõukogude uue laine fantaasiaid ühinevad Manchesteri reaalidega. Kahtlemata on selles kombinatsioonis midagi ajatut, sest isegi mõningate püüdluste kiuste oleks narr Motoramat vaid ajastutruuks kostüümibändiks nimetada, veel vähem tegelevad nad žanrispetsiifikate arvel ironiseerimisega.
Motorama julguses olla morn ja panustada tõsiseltvõetavusele ning sellest hoolimata järjepanu bassikeelemetallist selgrooga ent helgekõlalisi poplugusid kirjutada, on ilma igasuguse kahtluseta oma autentsus.
Ja arvestades, et postpunk on üks neid žanre, milles on autentsusevõimalus ühe teatud bändi järjepideva mainimise tõttu suudetud praktiliselt olematuks seletada. Vahest ongi Motorama ja selle tume paralleelpunt Утро head näited, kuidas postpunk suudab liikuda ka kargu abita. Või siis väga vähese kargu toega.
Selle kinnituseks või ümber lükkamiseks on allpool nobe usutlus Motorama laulja, kitarristi, ajutise bassimängija ja muidu igatpidi viksi Vladiga.
See on teil alles teine kord Eestis kui ma ei eksi?
Jah, nii ta on.
Eelmisest korrast meenub, kuidas pärast Motoramat puupüsti täis saal kiirelt tühjenes, järgmisele esinejale jäi kõige rohkem paarikümnepealine publik. On teil infot, kas Eestis on Motoramal mingi erilist sorti austajaskond?
Mulle midagi sellist ei meenu ja mina küll ei tea, et meil mingit eriti truualamlikku publikut Tallinnas või üheski teises Eesti linnas oleks.
Võibolla inimesed läksid koju, sest kontsert toimus liiga hilja ja nad olid väsinud.
Pärast 2012. aasta TMW’l esinemist saite lepingu plaadifirmaga Talitres. Võrreldes ise välja andmisega, mida plaadifirma tugi teile professionaalses plaanis juurde on andnud?
Meil on tekkinud hoopis rohkem võimalusi mängida parematel lavadel ja festivalidel üle terve maailma, lisaks on meil nüüd heas trükis cd-plaate, vinüüle ja kassette.
Tänavu kevadel tuuritasite Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kuidas teil sinna kanti fännibaas tekkinud on?
Ei oska arvatagi, sealne huvi meie vastu on pidevalt kasvanud juba alates MySpace’i aegadest. Midagi erilist me selles osas ette võtnud ei ole.
Mis te enda soojendajast Junk Riot’ist arvate?
Pole neist varem kuulnud, kindlasti kavatseme neid vaadata. Eks laen nende lood selle minituuri eel alla, et nende tegemistega vähe rohkem kursis olla.
Minu hinnagul on neil Motoramaga mingis mõttes sarnane lähenemine. Sellises abstraktses mõttes kõlavad nad kui sotsmodernistliku arhitektuuri soundtrack. Mitte et nad arhitektuuri viisistaksid või ehitistest laulaks, vaid selline sarnane muusikaline sentiment Motoramaga.
Huvitav mõte, kuigi ma ise ei suuda meie tegemistest sellist esteetikat tabada. Juba seepärast on selles küsimuses võrdluste toomine üsna raske, kuna ma ei tunne neid väga põhjalikult. Pigem loodan, et me oleme erinevad, sest minu arvates on erinev huvitavam olla.
Ühes 2011. aasta intervjuus olete õelnud, et Motorama põhimõjutajad on olnud 80ndate vene new-wave bändid, Londoni indibändid ja vähesel määral Scott Walker.
Kas võiksid 3 Motoramat enim innustanud nõukogude new-wave pala välja tuua?
Arvan, et mul on sellest perioodist vähemalt 50 lemmikpala, aga täna võin välja tuua sellised kolm.
1 – Хуго-Уго – Кто-то ходит в черном небе
Veidrate sõnadega haruldaselt hea bänd Togliattist.
2 – Кино – Звезда
Klassika kaheksakümnendatest, väga hea lugu nende viimaseks jäänud albumilt.
3 – Хартия Вольностей – Меня уже нет
Eriti eksootiline bänd, mul puudub nende kohta igasugune info.
Kas new-wave oli Nõukogude Venemaal suur asi? Kino oli populaarne ka meie kandis, aga ma ei ole siiamaani nõukogude new-wave’i maailma just ülearu süvenenud.
Jah, Kino oli ikka väga suur, aga tegutses sadu erinevaid bände. Kui huvi on, siis sellelt aadressilt leiab palju head kraami: https://vk.com/zdeshniepesni
Aga Notchnoi Prospect? Nad olid päris sünged, kohati lausa industriali kalduvustega.
Jah, neid ma tean, paar-kolm lugu väga meeldivad. Eriti lugu, mille nad tegid koos Janna Aguzarovaga ansamblist Bravo.
Mis praegu Venemaal uuemat? Vene witch-house’i ma tunnen, aga mis seal veel teoksil?
Kedr Livansky on äge ja sümpaatne on viimane album Moskva bändilt Панк Фракция Красных Бригад. Witch-house’i skenest ei tea ma midagi ja ei taha teada ka, pole minu muusika.
Räägi paari sõnaga paralleelbändist Утро. On see vähem pop ja süngem versioon Motoramast või midagi sootuks muud?
Minu jaoks on see midagi hoopis muud. Bänd, millel on teistsugused lood, teistsugune energia, teistsugune vaim jne. Bändiliikmed on tõesti samad.
Kunagi õnnestus hankida Утро EP "Семнадцатое Ноября" ja see on nagu voodobilly bänd Deadbolt prooviks teha gootirokki. Väga õnnestunud kraam. Kuidas te selliste kõladeni jõudsite?
Deadbolti ma ei tea, tuleb järgi uurida. Mul oli mitmeid demosid, mis olid Motorama tarvis liialt teistsugused, sellest tekkis idee teha teine, venekeelne bänd.
Mis seos teil black metaliga on? Bändi tumblr’i seinal on fotod, kus on näha Mayhemi logoga särke.
Kunagi kuulasime black metalit ja need bändisärgid on väikesed meenutused sellest perioodist.
Seda olen ammu küsida tahtnud. Leidsin selle küsimuse ühest vanast briti muusikaväljaandest, kus seda päriti Ian Curtiselt. Ikka kaunis jabur küsimus, kõlab nii: kas on mõistlik oletada, et olete ühtmoodi lähedal nii heavy metalile kui new-wave‘le?
Mulle ei istu selline heavy nagu Iron Maiden või Saxon ega selline new-wave nagu Duran Duran või ABC. Niimoodi võetuna ei ole me kummagi žanriga kuigi lähedased.
Mis arvad, kas midagi olulist jäi küsimata?
Otse loomulikult. Küsimus meie tulevikuplaanide kohta.
Ja ma vastanuks nii: поживем – увидим.