Anna Hildur Hildibrandsdottir on väike sädelevate silmadega tragi naine, kelle suurtest tegudest olin kuulnud ammu. Kiire nagu välk, konkreetne ja korrektne, siiras ja ehe. Täpselt selline, nagu sa loodaksidki olevat tegelase, kes on niiditõmbajaks targalt läbi mõeldud Islandi muusika edule maailmas. Arvate tõesti, et see on juhuslik, et Islandi imetabane, lausa mütoloogiliselt ja pühalikult respekteeritud muusikamaastik meile nii hästi teada on? Vaevalt küll. Anna Hildur on 16 aastat elanud Londonis, pool oma elust veedab ta küll kodusaarel, pool aga Londonist Islandi asju korraldades. Islandi muusikutele on ta kõigile nagu ema või parima sõbra eest, tee ükskord proovi kui mõnda Islandi muusikut tunned. Ütle lihtsalt nimi Anna Hildur ja sa näed – nende nägudele ilmub kohe soe äratundmisrõõm. Kui mõni aeg tagasi Annale helistasin, oli ta parajasti taksos Siggi Baldurssoniga Sugarcubesist: “Mis arvad, kas Björkil oleks sel nädalal aega?” kuulen Annat taksos küsimas, “Oota, ma helistan talle” kõlab legendaarse Islandi trummari vastus ja seal ma siis ootan teiselpool toru ja kuulan, kuidas Björkile helistatakse. Täpselt nii väike, soe ja sõbralik ongi see Islandi muusikute kogukond, kõigil on kõigi mobiilinumbrid ja kõik teevad kõigiga koos muusikat, filmi, videot, plaati, festivali. Anna Hildur on nende kõigi nõuandja, usaldusisik ja sõber. Tele- ja raadiotöötaja taustaga Anna on olnud muusikamänedžeride foorumi ja Independent Music Association liige ning viimased aastad on ta juhtinud Islandi muusikaeksporti. Ajasime Annaga pisut juttu – Islandist ja Eestist. Väiksed riigikesed mõlemad, kerge pole praegu kummalgi.
Mis oli Islandi muusikaekspordile põhiliseks käivitavaks jõuks?
Aastal 2002 tulid kõik olulised Islandi muusikatööstuse tegijad koos mõnede rahvusvaheliste ekspertidega ühe laua taha kokku, et analüüsida, kuidas saaksime muuta tööd ekspordi suunal paremaks ja efektiivsemaks.
Sealsamas pandi alus katusorganisatsioonile Samtónn (Unison), mis koondas enda ümber erinevaid muusikuid ja muusikatööstuse ettevõtteid. Sellest hetkest oli muusikatööstusel esimest korda üks ja selge ühine hääl. Aasta hiljem pani Samtónn paika viis kõige olulisemat eesmärki ning hakkas nende eesmärkide nimel tööd tegema. Ühena peamistest eesmärkidest moodustasid aastal 2006 Islandi valitsus ja erasektor ühiselt Islandi Muusikaekspordi. Liikumapanevateks jõuks olid kahtlemata Islandi muusikute head tulemused. Mezzoforte, The Sugarcubes, Björk ja Sigur Ros olid tõestanud, et edukas eksport on võimalik. Et rohkemat saavutada, vajasime aga siiski tugevamat infrastruktuuri ja Islandi muusikaeksport oli suur samm edasi.
Kuidas on Islandi valitsus toetanud teie tööd ja ideid?
Meie eelarve moodustab valitsuse poolt garanteeritud 100 tuhande Islandi krooni suurune toetus, mis on umbes 70 tuhat eurot, ning lisaks 60 tuhat eurot erasektorilt. Seda ei ole palju, kuid see on aidanud meid jalule. Oleme saanud aga palju tuge oma ideedele ja meie tööd austatakse. Tänu sellele toetatakse ka meie erinevaid eriprojekte ning koostööformaat on igati positiivne.
Kuidas tulete toime praeguses majanduslikus olukorras? Kas näed rasketes aegades ka midagi positiivset?
Olen öelnud, et majanduslangus mõjub muusikale suurepäraselt. Mis ma selle all silmas pean, on see, et väärtused nihkuvad ja inimesed kuulavad rohkem tagasihoidlikku, algupärast ja ehedat muusikat. Muusikasektoris ei ole ma ühtegi languse märki märganud. Vastupidi, meie uued bändid saavad praegu rohkem rahvusvahelisi pakkumisi kui kunagi varem ja neil on mitmeid võimalusi välistuurideks ja festivalideks. On hea teada, et Islandil on tugev maine just tänu oma muusikale ja kultuurile, hoolimata finantssüsteemide kokkuvarisemisest ja kõigist hädadest, mis see endaga kaasa toob. Oleme leidnud laialdast kinnitust, et muusika ja kultuur on riigi maine taastamise aluseks.
Kas Eesti muusika hetkesituatsioon on mingil moel sarnane Islandiga, kui aastaid tagasi oma tööd alustasite?
Island oli vägagi sarnases olukorras. Puudulik infrastruktuur ja ebapiisav toetus, mis võimaldaks konkureerida rahvusvahelisel turul ning lõigata kasu isegi neist individuaalsetest edulugudest, mis olemas olid. Ma arvan, et Eesti muusikal on maailmale palju pakkuda. Mida paremini te suudate organiseeruda ja luua endale teadmistebaas ning kontaktid rahvusvahelises võrgustikus, seda enam on teil lootust ka edule.
Kui palju on Björki edu Islandi muusikaelu üldisemalt mõjutanud?
Björk on suurepärane artist ja suur eeskuju. Kõik, mis tal on, on ta loonud kompromissitult enda tingimustel ja seda on julgustav jälgida. Lisaks on ta ka Islandi loomingulisele kogukonnale väga palju tagasi andnud, valides koostööks teadlikult just Islandi muusikuid-kunstnikke. Tema edu on ilmselgelt mõjutanud paljusid sektoreid Islandil. Björk teeb tihti koostööd ka Islandi disainerite ja kunstnikega ning on teinud mitmed oma videod Islandil. Temast on saanud mitteametlik Islandi saadik, kes on pannud Islandi maailmakaardile väga positiivses valguses. Ma arvan, et ennekõike on ta motiveerinud inimesi olema isikupärased ja julged ning uskuma iseendasse ning oma tegemistesse.
Mis on sinu arvates peamised võimalused väikesel riigil oma nimi maailmas tuntuks teha? Läbi kultuuri, muusika, kaubamärkide, innovatsiooni… mis veel?
Võimaldada loomingul ja kunstil vabalt tekkida ja areneda ning toetada loomingulist tegevust rohujuure-tasandil. Islandil on põhjust olla väga tänulik selle isetu ja raske töö eest, mida on teinud The Sugarcubes, Björk ja Sigur Ros. Nad kõik on täiesti iseseisvalt alustanud ja toimetanud ning jäänud seejuures alati oma kunstilisele tervikule kindlaks. See on andnud Islandile hindamatult väärtusliku maine, mida austavad nii meedia kui muusikafännid üle maailma. Selline maine loob pinnase, millest võib välja areneda vägagi mitmeid uusi algatusi.
Milline on sinu vaatenurk kaasaegsele kultuuri rahastamisele? Kas seda peaks vaatama pigem kui investeeringut, mis võib riigi majandusele midagi tagasi toota? Või on selliseid otseseid seoseid väikeriikidel siiski raske leida. Selgituseks sulle – Eesti kultuuri taustsüsteem pärineb nõukogude ajast kui meil oli siin “riiklik kultuur”, mis oli 100 protsenti riigi poolt subsideeritud ning ühtlasi ka ainus lubatud kultuurivorm. Väljatulek sellest süsteemist on olnud keeruline ja täna, majandusraskuste foonil, oleme sunnitud eriti teravalt analüüsima, millised mudelid on efektiivsed ja mõttekad.
Ma arvan, et tänapäeval vaadatakse kultuuri toetamist tihti 50/50 loogikaga. Filmitööstuses on riiklik toetus tihtipeale 50 protsenti, mis viitab sellele, et luuakse uusi väärtusi genereerivaid ja kogu valdkonda stimuleerivad tegevusi – kui läbi selle toetuse saavad tööd kõik valdkonnaga seotud tegijad, on järelikult tegemist põhjendatud investeeringuga. Muusikasektoris me päris nii kaugele veel jõudnud ei ole. Tundub aga, et 50/50 mudel õigustab ennast ka muusikaekspordi-suunal – kui bänd saab 4000 eurot tuuri toetuseks, mille kulud on reaalsuses vähemalt 8000 eurot, on see mõnes mõttes motivatsiooni tuleproov. Kui bänd suudab ise leida vähemalt poole vahenditest, näitab see, et neil on piisavalt sihikindlust, eesmärke ja usku endasse, nad võtavad oma tegevust tõsiselt, järelikult leiavad ka võimaluse edasi jõudmiseks. Meie eesmärk ei ole luua situatsiooni, kus kultuur on riigiga sõltuvussuhtes. Me pürgime siiski selle poole, et anda võimalus elujõulistele arengupotentsiaaliga algatustele.
Milline oleks sinu põhiline soovitus Eestile, kuidas hakata arukalt kasvatama oma nime ja mainet välismaal? Olgu see siis läbi muusika või muude kunstivormide, tehnoloogia või innovatsiooni.
Looge pädev eksportorganisatsioon, millest saaks rahvusvahelise suhtluse kese ja muusikatööstuse praktikate teadmistepank. Toetage Eesti bändide tuure. Mõelge välja hea veebistrateegia. Pange rõhku kontaktide loomisele ning viige kohalikud muusikud ja ettevõtjad kokku rahvusvahelise muusikatööstusega. Analüüsige oma turu nõrku ja tugevaid külgi – rajage oma strateegia sellele, milles olete tugevad ja õppige oma nõrkustest. Spetsialiseeruge muusikaalale, kuid tehke koostööd ka ülejäänud loomesektoriga ning vaadake milliseid sünergiaid seal tekib.
*Anna Hildur Hildibrandsdottir tuleb märtsi lõpus ka Tallinnasse, et Tallinn Music Week’i raames meile oma kogemust jagada.