Ismo Alanko on üks väheseid artiste, kelle kohta võib julgelt öelda legend. Ta on mees, kes juba üle kolmekümne aasta on olnud Soome rokkmuusika esirinnas, korraldades seal pidevalt ka revolutsioone ja tuues endaga kaasa värskeid tuuli. Ilma tema juhitud Hassisen Kone, Sielun Veljete ja 90-ndate alguses ilmunud sooloplaatideta poleks raudselt olemas üle 90% tänapäeva soome roki suurnimedest. 27. märtsil esineb Ismo Alanko koos löökriistamängija Teho Majamäkiga Ismo Alanko Teholla egiidi all Von Khrali teatris, Tallinn Music Weeki raames toimuval Hea Uus Heli showcase’il. Sel puhul rääkisin Ismo Alankoga saunadest, Nõukogude Liidust ja põhjamaisest gospelist.
Teid on mitmeid kordi nimetatud Soome parimaks rokk-lüürikuks. Kuid mis on hea lüürika saladus?
Täielik ja karm ausus, nii enda, kui ka ümbritseva maailma vastu. Kindlasti veel hea rütm, meeldejäävad laused ja ideede kokkupigistamine. Tuleb suuta panna meie elus olulised ideed ja tunded paari lihtsalt kõlavasse lausesse. Pealispinna all peaks kindlasti peitume ka teine, sümbolistlik tase.
Enne siirdumist Fullsteam Records plaadifirma alla 2008 aastal, plaadistasite 25 aastat legendaarsele Poko Rekordsile. Miks otsustasite vahetada plaadifirmat?
Tahtsin proovida midagi uut ja vahetada end ümbritsevat keskkonda. Näha, kuidas selline vahetus võiks mõjutada muusikaloomingut. Lisaks ei soovinud ma ka olla osa rahvusvahelisest plaadifirmast, mille tegevus sõltub kvartaliaruannetest. Poko Rekords müüdi ju mõned aastad tagasi EMI-le. Nüüd Poko aastatele tagasi vaadates, pole mul samas nende kohta mitte midagi halba öelda. Kogu asjaajamine oli väga professionaalne
Mis on kõige olulisem, et artisti ja plaadifirma vaheline koostöö oleks sujuv terve artisti karjääri vältel?
Lahtine olek ja avatud ning otsekohene kommunikatsioon artisti ja plaadifirma vahel. See hoiab ära igasugused arusaamatused.
Ismo Alanko Teholla paisus eelmise aasta kevadel duost viieliikmeliseks, Ismo Alanko & Teho-osasto nimeliseks bändiks. Miks otsustasite peale kahte duona tehtud plaati, minna tagasi traditsioonilisema bändikoosseisu juurde?
Suurema koosseisuga bänd pandi peaasjalikult kokku vaid eelmise aasta suvefestivalide tarbeks. Tahtsin uuesti olla ainult laulusolist ja end laval vabamalt tunda, jaurata ja karjuda. Duona mängides keskendusin rohkem pillimängimisele. Lisaks oli vahva mängida viimase plaadi lugusid suurema koosseisuga. Nüüd oleme jõudnud tagasi duo formaadi juurde.
Teie viimane plaat „Onnellisuus“ räägib õnnest. Kuid kus ja millal olete te ise tundnud end kõige õnnelikumana?
Kõige õnnelikum siin maailmas on inimene siis, kui ta laulab. Sealhulgas ka mina.
Teie tekste on sageli kirjeldatud kui väga avatud ja personaalseid. Kas on mõnikord hiljem oma lüürikat lugedes olnud tunne, et nüüd on ehk oldud natukene liigagi avatud?
Mul nägi just ilmavalgust „Sanat“ nimeline raamat, mis sisaldab kõiki laulusõnu, mis ma olen viimase kolmekümne aasta jooksul kirjutanud. Raamatu eessõnas kirjutasin, et nüüd tunnen, nagu oleks võtnud end lugejate ees alasti. Samas, alastiolek on jälle väga ürgne ja looduslik olek.
Sielun Veljet tuuritas 1980-ndate teisel poolel ka Nõukogude Liidus. 1986. aastal Tallinna Linnahallis toimunud kontserti peetakse Eesti muusikaringkondades siiani üheks parimaks kunagi Eestis toimunud kontserdiks. Nüüd, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem, millised on esimesed mälestused, mis tulevad meelde seoses nende Nõukogude Liidus antud kontsertidega?
Kommunistlikust ühiskonnakorraldusest tulenev ahistav õhkkond, millele vastandusid kontsertidel aset leidnud meeletu vabanemine ja elunautimine. Lisaks veel kõik need lahedad tüübid, kellega me Moskvas ja Tallinnas kohtusime. Pealispinna all podises siis juba vägagi võimsalt underground katel.
Eelmisel aastal antud intervjuus ütlesite, et ei tea enam, kellele või millele siin maailmas loota. Mitte kellelgi ei tundu enam olevat mitte mingisuguseid põhimõtteid. Kas arvamus on vahepeal muutunud?
Rääkisin seal intervjuus poliitikast. Ja kui tõele au anda, siis vahepeal ei ole asjad mitte karvavõrdki paremuse poole muutnud. Inimesse kui sellisesse, oskan samas hingepõhjas veel uskuda.
1990. aastal ilmunud „Kun Suomi putos puusta“ albumit kasutati algmaterjalina „Valheita ja onnenpekkoja“ nimelise produktsiooni jaoks, mis oli osa Helsinki Juhlaviikost ja mille käigus anti igale plaadi loole visuaalne ilme. Kas on tulevikus plaane mõne muu albumiga samasugune projekt ette võtta?
Viimase „Onnellisuus“ plaadiga oli meil tegelikult mõte midagi samalaadset teha. Ehk siis visualiseerida kõik albumil olevad palad. Kuid see idee jäi peale plaadi ilmumist millegipärast väga kiiresti tahaplaanile.
Olete kirjeldanud oma eelmist plaati „Blanco Spirituals“ kui põhjamaa kahvanägude hingelist muusikat. Kuidas kirjeldaksite sellist põhjamaist gospelit inimesele, kes pole seda kunagi kuulnud?
See on religioonidest täielikult vaba paganlik hingeseisund, kus otsitakse otsest ühendust universumiga. Kõige keskel on rütm ja eesmärgiks on hinges valitseva lusti vallapäästmine.
Kalle Holmbergi TV-näidendis „Maa jossa kuolemaa ei ole“ oli teil kanda jumala roll. Kui keegi pakuks nüüd teile mõnes uues näidendis Saatana rolli, kas võtaksite selle vastu?
Absoluutsel kohe kindlasti, kui käsikiri on piisavalt hea ja töögraafikud sobivad. Saatan kuulub ju teadupärast Jumalaga samasse loosse.
Olete suur saunafänn ja Soome Saunaliidu liige. Mis on kõige olulisem heaks saunaõhtuks? Ja mis on see, mis teeb saunast peaaegu hingelise kogemuse?
Kindlasti on vaja head ja mugavat sauna . Kõige paremini sobiks selleks traditsiooniline palkidest suitsusaun. Meeldiv seltskond, kellega koos saunas olla. Natukene sööki ja jooki, mida saunaskäigu kõrvale nautida. Lisaks muidugi veel meri või järv.
Ja lõpuks midagi traditsioonilist. Mida võib publik oodata laupäeval Von Krahlis toimuvalt esinemiselt?
Publik võib oodata häid lugusid ja hurmavaid emotsioone. Midagi väikest ja kaunist, toorest ja kõvahäälset. Ühesõnaga, ühte väikest suurt orkestrit.