Reedel, 23. septembril, esineb Telliskivi Punases Majas koos teiste parimate Eesti punkbändidega legendaarne Velikije Luki. St. Cheatersburgi ninamehe Chungini ässitusel uurisime, mida arvab maailma asjadest Luki frontman Ivo Uukkivi ehk Munk.
Ütlesid intervjuu kokku leppimise ajal, et sul on kiire. Millega oled neil päevil hõivatud?
On sügis, vaja vilju korjata. Ja ütlesin, et mul on tihe, mitte kiire.
Mäletan Velikije Luki kontserte 80ndate lõpust. Siiani on meeles lavalt tulvav energia ja eriti laulja – ehk siis sinu – erakordne vitaalsus. Mis laadi show’d võiks publik oodata reedeselt Luki kontserdilt?
Kes seda teab, tollal oli mängus suurtes kogustes alkoholi, praegu ei teagi, millest see sõltub. Reedel ärgu oodatagu midagi. Võetagu vastu, mida pakutakse. Rohkem ei saa, vähem ka mitte.
Velikije Lukist on läbi käinud väga erinevaid muusikuid. Milline oleks sinu jaoks ideaalne Luki koosseis?
See, kes reedel üles astub.
Omal ajal oli Velikije Luki teravalt sotsiaalne bänd, lauliste Afganistani sõjast, nõukogude „süütutest“ sõjamasinatest jms. Kuidas on Luki sotsiaalsusega praegu?
Me teeme ikka nii nagu alati.
Kas ühiskond on arenenud selles suunas, kuhu sa noore mässajana soovisid, et ta liiguks?
Tollal oli tähtis, et üldse liiguks, aga kuhu, see on keeruline küsimus. On toimunud muutus, aga tundub, et erilist arengut pole toimunud. Veel.
Oled sa kursis sellega, mis toimub praegu pungis? Mõtlen nii Eestis kui mujal maailmas.
Väga ei ole.
Omal ajal, kui alustasid bändid nagu Luki, oli Eesti punk midagi muud kui punk Läänes. Päris paljud, kes tol ajal hakkasid punkima, valiksid ehk täna, kui maailm on lahti, infot ja võimalusi rohkem, võibolla mõne teise subkultuuri või teistsuguse loomingulise eneseväljenduse. Mis sa arvad, kas siis, kui oleksid praegu paarkümmend aastat noorem, saaks sinust ikka punkar?
Ei tea.
Ida-saksa punkareid uurinud etnoloog Aimar Ventsel on toonud välja, et seal on punkarite keskmine vanus kõrgem kui meil. Teiste sõnadega – Eestis on punk olnud pigem teatava vanusega seonduv mööduv katsetuste või möllamise aeg, samal ajal kui mõnel pool mujal on tavaline, et kes kord hakkab punkima, see jääb punkariks ka siis, kui tal on juba pere ja lapsed ja rohkem aastaid turjal. Milline neist variantidest tundub sulle omasem või loomulikum?
Minu jaoks kasvas punk välja sellest ajahetkest ja oli ka sel ajahetkel vajalik täpselt sellisena, nagu ta oli siis. Möllamise ja katsetuste aeg kõlab hästi. Mulle tundub, et mingi rühmituse või nimetusega ma piiran ennast.
Briti komöödiasarjas „Happiness“ pani Paul Whitehouse’i mängitud peategelane oma neljakümnendal sünnipäeval vanu pungiaegu meenutades mängima New York Dollsi loo, mille peale tema sõbrad jäid piinlikult vait. Lõpuks küsis neist üks, ega tal midagi mõnusamat ei ole… Corrsi või midagi. Kuidas on lugu sinu ja su sõpradega?
Ma, jah, ka ei kannata, kui sõbrad punki peale panevad. Jään piinlikult vait ja palun midagi rahulikumat, mõnusamat.
Oled professionaalne näitleja. Kas bändiga lavale tulles astud ühte rollidest või on see mingi muu seisund?
Jah, see on seisund. Muu seisund. Mu seisund.
Velikije Luki esimene kontsert 49. Keskkoolis 1984. aasta sügisel. Villu Tamme, Ivo "Munk" Uukkivi ja Raivo Pilt.
Kui mainisin Villule (Villu Tammele — toim.), et plaanin Mungaga intervjuud, ütles ta, et oled üks neist inimestest, kes on suutnud teda alati naerma ajada ja et küsigu ma sinult mõnda naljakat lugu. Meenub sul praegu midagi sellist Lukiga seoses?
Esimesel päeval, kui Villuga tuttavaks saime ja Luki, mis ei olnud veel Luki, ses mõttes, et nime polnud veel, esimene proov oli, siis ma palusin Villul panna punane nelk rinda ja võtta leivapäts kaenla alla. Noh, et ma ta rongijaamas teiste hulgas ära tunneks. Me polnud varem kohtunud. Villu tuli. Tal oli kaenla all väike puust varrega, metallist labidas ja rinnas märk, millele oli kirjutatud Suur Oktoober. Tundsin ta vaatamata sellele siiski ära. Ei mäleta, kas sellel esimesel proovipäeval proovi ka tegime, aga mäletan, et jõime Pääsküla raudteejaama lähedal põõsastes palju õlut. Läksin kusele ja astusin, hops, sita sisse. Hüppasin jälestuse ja karjatusega junnist eemale ja mandusin järgmisesse junnihunnikusse. Sama kordus veel mitu mitu korda. Selgus, et olin sattunud hädas olnud reisijate miiniväljale. Villu muidugi kõõksus heleda häälega naerda, kui mina ahastuses junnilt junnile kargasin. Pärast rongis vist oksendasin veel töölt koju sõitvale miilitsale peale. Oli naljakas.
Esinesite millalgi 80ndate lõpul Tallinna Kinomajas koos Billy Braggiga. Räägitakse, et sa olid temaga särke vahetanud. Kuidas see juhtus? Kas tol ajal veendunult nõuka-vastaseid eesti punke ei häirinud, et Bragg oli kõva sotsialist (mida ta on muidugi ka praegu)?
Ma täpselt ei mäleta, sest jõin tollal kogu aeg päris palju. Mul oli Kinomaja kontserdi ajal ümber keha seotud punane loosung. Sinna oli kirjutatud vene keeles: „Kogu võim nõukogudele!“ Veendunud sotsialistina võlus teda ilmselt minu loosungi sõnum, mis oli üdini kommunistlik, ja lunis selle endale. Vastu pakkus oma sotsialistliku higiga läbi higistatud särki kommunistist kosmonaudi Juri Gagarini pildiga. Ja kaks enda plaati ka. Kelle käes need plaadid praegu on? Ei tea. Mina neid kuulata ei saanud, sest kohe läksid ringlusse. Kusjuures minu loosungi sõnum oligi kommunismi üdi. Ei tea, mida ma sellega öelda tahtsin? Nõudsin Nõukogude Liidus, et võim kuuluks nõukogudele?
Kes reedel koos Lukiga Punases Majas üles astuvatest bändidest sulle kõige rohkem huvi pakub?
See selgub kohapeal, praegu ei tea öelda.
Mängin samal üritusel plaate. On sul mõni soovilugu?
Soovisin. Vaatame, kas läheb täide.
Foto: Mats Õun
Kontsert Punases Majas: http://www.rada7.ee/yritus/90478