Voorand-Koikson-Sooäär-Daniel esitamas Tormise loomingut JazzkaarelFoto: Siiri Padar
Aprilli teises pooles toimunud Jazzahead messi tuules vestles Jazzliidu ühe juhtfiguuri Jaak Sooäärega Erkki Tero Eesti Popsist.

Tere Jaak, mis teoksil, mis käsil? Tean, et Heavy Beautyga tuli sul äsja album välja, aga kindlasti on midagi veel paralleelselt susisemas.

Ikka on teoksil mitu asja korraga, siis ei hakka igav. Rokilainel tegutseb lisaks Heavy Beautyle ka ansambel Juhan koos Riho Sibula, Henno Kelbi ja Andrus Lillepeaga, mis tõlgendab Juhan Liivi tekste kaasaegses rokivõtmes. Liiv on olnud mulle juba teismelisest peale oluline ning inspireeriv. Mulle sobib, kui isamaaline või Eesti keskne kunst on mingis mõttes “raagus”, sest selline on meie kliima, loodus ja ka me ise. Liigne optimism või paatos tundub mulle selles kontekstis võõras. Juhani hiljutine esinemine toimus nüüd kirjandusfestivali Head Read raames.

Termin “raagus muusika” kõlab tõesti väga eestipäraselt; helidesse peidetud ja alles lähemal inspekteerimisel avastatavad nüansid. Kas ülikülluslik, toretsev ja rõõmurohke muusika on üldse meie pärusmaa või peame ootama sajandi lõppu, mil lubatud vahemereline kliima siiamaile jõuab?

Eks igaüks tunnetab eestipärast muusikat omamoodi, seega on kõik lubatud. Rõõmurohkuse vastu ei ole mul midagi, lihtsustatud või naiivne optimism Eesti teemal on mulle harjumatu. Lisaks rokile olen viimasel ajal väga tegev olnud Veljo Tormise muusika seadmise ja esitamisega koos Kadri Voorandi, Liisi Koiksoni ja Paul Danieliga, mis on olnud väga nauditav tegevus, sest Tormise vaatenurk rahvalaulule on minu arvates väga leidlik ja musikaalne. Samuti olen viimastel aastatel igapäevaselt tegelenud Bachi muusika harjutamise ja interpreteerimisega, mis minu jaoks kõlab väga värske ja kaasaegsena. Tegelikult on muusikas viimase kolmesaja aasta jooksul muutnud peamiselt ainult sound, kõik muu oli laias laastus juba siis olemas. Bachi muusika juurde on mind toonud tore koostöö Andres Mustoneni ja viimasel ajal ka Ivo Sillamaaga. Samuti on tore mängida koos Raul Vaigla ja Tanel Rubeniga, kellega oleme viimasel ajal peamiselt improviseerinud suurepäraste meloodiatega erinevatest ajastutest ja kontekstidest.

Räägi veel veidi kvartetist Heavy Beauty; kuigi sinu nimi seostub enamalt jazzimaailmaga, pole see koosseis kindlasti traditsioonilise lähenemisega jazzile. Millistest osistest koosneb kokteil Heavy Beauty?

Heavy Beauty koostisosad on lihtsustatult võttes ühelt poolt suhteliselt klassikaline rokienergia ja teiselt poolt suhteliselt vaba improvisatsioon. Mõlemad komponendid on olemuselt aktiivsed ja kaasakiskuvad ning sobivad minu arvates väga hästi kokku. Bändi keskmes on bass-saksofon, mida mängib suurepärane leedu muusik Liudas Mockunas, kes saab hakkama nii erakordselt suurest pillist hääle kätte saamisega kui ka Andrus Lillepea, Henno Kelbi ja minu poolt tekitatud volüümirikka rokilaviiniga. Mulle meeldib rokist just 60-ndate lõpp ja 70-ndad, kus kõik ei olnud veel nii paigas ja rokis sisaldus palju vabadust ja spontaansust ning seda katsume ka oma muusikas väljendada. Heavy Beauty muusika on kontserdipublikule alati meeldinud, aga kahjuks ei ole meid veel roki- või popiüritustele mängima kutsutud, siiani oleme ikka jazzilavadel esinenud. Ma arvan, et meie muusika sobiks eriti hästi ka vabaõhufestivalide raamesse ning pakuks nende kavadesse mõnusat vaheldust.

Kas kaasaskäiv jazzisilt on seega omamoodi taak, mis takistab isegi vabameelsetel- ja vormilistel kombodel oma skaalast välja tungida? Jazzkaar integreerib kenasti oma programmi ka jazziga vaid põgusalt kokku puutuvaid akte, samas need etteasted jäävad enamalt pikantsuseks regulaarse jazzipubliku gurmeelaual, haaramata laiemat publikut. Aga tuleb vast ikkagi nõustuda, et vaatamata ettevaatlikele hoiakutele sulandumine siiski toimub?

Paraku on pealiskaudne žanrite järgi sildistamine levinud just korraldajate ja kriitikute poolt. Tänapäeva publikule vist stiilidesse lahterdamine niiväga korda ei lähe ja põnevatele üllatustele ollakse avatud ehk isegi rohkem kui vanasti. Jazzkaare kava mitmekülgsus on kindlasti eeskujuks teistele muusikafestivalidele. Sulandumine toimub, aga arenguruumi on.

Mis tänapäeval, mil konkreetsete muusikastiilide järgses maailmas kõik suunad aegamisi sulanduvad ja piirid hägustuvad, on selleks spetsiifiliseks elemendiks, mis defineerib jazzi südame? Milliseks see on ajas muutunud?

Jazz tähendab eri inimestele erinevat muusikat ja selge on see, et tänapäeva jazzis on palju popi ja teiste stiilidele elemente ja samamoodi on näiteks popis väga tihti jazzi elemente. Traditsioonilises mõistes stiilipuhtad žanrid on tihti oma värskuse kaotanud ja põnevam osa muusikast toimubki erinevate stiilide vahel. Mulle endale meeldib ka erineva taustaga muusikuid kokku panna ning katsuda leida nende vaheline ühisosa nii, et igaüks jääks iseendaks. Vahel tekib sellest väga inspireerivaid olukordi — kasvõi seesama Heavy Beauty, kus meie raskeroki rütmigrupp kohtub tugeva improsaksofonistiga.

Minu jaoks on jazzi südameks ikkagi spontaansus, millega kaasneb risk, et protsess võib kontrolli alt väljuda. Parimad hetked muusikas on minu jaoks siis, kui ma ei saa ratsionaalselt aru, mida ma mängin või mis bändiliikmete vahel toimub, aga see kõlab lahedalt. Selline uuel trajektooril vaba lendamise tunne on asendamatu.

Kui 70ndatel võis näha paljude kompromissitute ja nõudliku helikeelega jazziloojate liikumist 80ndateks aina magusama ja popilikuma, kohati ka päris liftimuusika suunas, siis milline on peale 90ndate acid-jazziliku ja aina rohkem elektroonika võimalustega mängiva jazzimaailma seis tänapäeval? Kas väiksesammuline tammumine, uus puhang või eelmises küsimuses juba mainitud loomulik sulandumine?

Ma ei tea, kas pärast jungle’i ilmumist 90ndate alguses üldse muusikas midagi väga kardinaalselt uut on esile kerkinud. Tänapäeva jazzis toimuvad erinevad stiilid ja moed samaaegselt, ei ole võimalik ühest trendi välja tuua. Esile tõusevad eredad karakterid. Üldine pillimängu tase on väga kõrge ja konkurents väga tihe. Reeglina tõusevad tippu põnevad isiksused, kes publikut kõnetavad.

Virtuoosne pillimäng, vereringesse harjutatud mänguline ja kiirelt reageeriv muusikaline jutustamisoskus on paljuski defineerinud jazzi olemust. Kas minimalistlik, suurema pillivaldamiseta ja noodivaene muusika saab hea tahtmise korral olla ka jazz?

Muidugi võib, kui vähene pillioskus ennast antud kontekstis hästi väljendada lubab. Virtuoossus iseenensest ei ole mõttekas eesmärk, vaid vahend, et ennast vabalt väljendada. Minu jaoks on jazzmuusiku elukutse definitsioon olla suuteline hoobilt esitama oma instrumendil seda, mida kuuled. Selle lihtsustatud variant on olla suuteline esitada oma pillil koheselt seda, mida suudad laulda. Ja kuna kuulmine või laulmine pillimängu tehnilistest piirangutest ei lähtu, siis on kasulik nendest piirangutest võimalikult vabaneda. Muidugi on oluline ka arendada fantaasiat ja laiendada silmaringi, et oleks, mida kuulda.

Käisid hiljuti Euroopa olulisemal jazzisündmusel Jazzhead, mis mulje jäi ja mis on hetkel valdkonna kuumaks jooneks? Kuhu on kurss ja mida kõrva taha panna, keda kuulata?

Jazzahead on oluline sündmus, kuna sinna sõidavad kokku jazzi korralduspoolega seotud tegijad üle maailma, samuti palju muusikuid. Toimub palju kontserte, aga peamine on ikkagi inimestevaheline suhtlemine. Minu ülesanne on Jazzaheadil Eesti Jazzliidu esindajana reklaamida eesti jazzi ning leida koostööpartnereid. Jazzliit ei tegele otseselt ostu või müügiga, meie huvi on eesti jazzi info jagamine, kontaktide vahendamine, samuti artistide vahetused ja muu sedalaadi tegevus.

Olukord rahvusvahelisel jazziturul on selles mõttes keeruline, et konkurents on väga tugev ning turg on vähemalt osades riikides pigem kahanev kui kasvav, mis lisab survet veelgi. Seega uusi turule sisenejaid ühest küljest eriti ei oodata, samas on alati vajadus millegi uue järele ning paljud olulised korraldajad hoiavad ka meiesugustel väikestel tegijatel silma peal. Eesti jazzi arengule on väga oluline Jazzaheadil kohal olla, sest sealt on tulnud suur osa meie välistegevuste kontakte.

Ma arvan, et jazzmuusika areneb ja elab väga hästi kõikvõimalikes suundades, head muusikat on väga palju. Jazzaheadil räägitakse palju sellest, kuidas selle muusikaga õige publik üles leida. Kontsertidele otsitakse uusi formaate, kohti, et muusikat uute inimesteni viia.

Palju on räägitud eesti jazzi omalaadsest institutsionaalsusest, ja see ei ole kindlasti võõras ka teiste riikide jazziringkondadele. Kui popmuusika maailmas kehtib näiliselt vaba turu printsiip ja igaühe edu on skeemivabalt ta enda teha, siis kõrvalpilgul hoiavad jazzi üleval toetused ja kultuurisponsorlus. Kas on see nii?

Ma olen päris kindel, et Eesti riik toetab otseselt popmuusikat oluliselt suuremas mahus kui jazzi. Äsjalõppenud Eurovisiooni eelarve on kordades suurem, kui tervele jazzmuusika valdkonnale minev riigipoolne toetus. Sellele lisanduvad tohutud võimalused ja reklaam rahvusringhäälingu kanalites, mis võimendub edasi erameediasse. Ma ei ole sugugi Eurovisiooni vastane, lihtsalt toetustest rääkides on see konkreetne näide elust ja see ei ole ainuke.

Meie jazzi põhiline mure tänapäeval ongi, kuidas ületada meediakünnist, pop saab tasuta eetriaega automaatselt ja igapäevaselt. Jazz kahjuks ei jõua suure osa muusikahuvilisteni ning nad ei oska soovida seda kuulata. Jälgides läbi aastate Jazzkaare kuulajate küsitlusi, leidub pea iga kontserdi järel inimesi, kes pole varem kunagi jazzi kuulnud ning ei oleks osanud arvata, et tegemist nii laheda muusikaga on. Seega tuleks jazzile ja ka teistele peavoolust kõrvale jäävatele stiilidele anda rohkem võimalusi. On avatud muusikatoimetajaid, kes seda teevad, kuid kahjuks leidub ka tuntud ajakirjanikke, kes on avalikult väitnud, et neid huvitab vaid teatud osa muusikast ja kõik ülejäänud on igav, millest on väga kahju. Eesti jazzist on värskeid näiteid artistidest, kes on olulisel hetkel meediakünnise ületanud, ning nende kontserdid on välja müüdud ning plaadimüük edeneb.

Ma ei ole päris kindel vaba turu printsiibi kehtimisest popmuusikas. Alati on kusagil olnud keegi, kes otsustab, keda üldse pildile lastakse, ning vaba turu olukord toimub alles nende vahel, keda sinna on lubatud. Aga see on eraldi ja pikem teema.

Siin ongi vist peidus igikestev arusaam, et nimetatud mõlemad pooled leiavad momente, milles nad tõrjutud on. Kui puht eetriaegu vaadata, siis jah lõviosa saab enda kätte kergem kraam ja Eurovisioon kuulub pigem juba kuskile spordimaailma. Kulka ja üldse kultuuritoetusi jälgides on aga lihtne näha mustrit, et eelistus kuulub sügavama muusika kandjatele, mitte alternatiivüritajatele. Legendiks on ka arusaam, et kusagil keegi otsustab püünele pääsejate üle, aga reaalis on mängus pigem juhus ja igapäevane uudsuse vajadus. Selge on ka, et raha, eriti summade suurus, kujuneb alati tüliküsimuseks. Äkki on võimalik kvaliteetsele sisule keskendudes unustada ka konkurentsipiirid?

Vähemasti Põhjamaades on popi ja roki organiseerumine või institutsionaliseerimine (ilus sõna!) toimunud juba möödunud sajandi 60ndtel ja 70ndatel ja just tänu sellele kuuluvad

ka need zhanrid riigipoolse toetuse saajate hulka. Riiklikud toetused on kultuuripoliitika osa ja paraku vajavad poliitikud poliitika ellu viimiseks valdkonda esindavaid partnereid.

Kas laialivalguvate maailmapiiride-ja vaadete ajal on vajadust mõtestada kohaspetsiifilist eripära? Mis on eesti jazzi eripäraks ja kas on olemas eesti jazzi võti?

Eksootikasurve on jazzis, nagu ka teistes stiilides, kindlasti olemas. Ikka oodatakse Hispaaniast midagi flamencohõngulist ja näiteks ameerika traditsioonilise jazziga on eestlasel raske turul pildile pääseda, kuna eelkõige kutsutakse seda mängima ikka ameeriklased. Ma arvan, et eesti jazzi üheselt iseloomustada on võimatu. Mul on väga hea meel, et meie jazzimaastik on viimase kümne aasta jooksul oluliselt mitmekesistunud, on arvukalt muusikuid, kes igaüks ajab oma asja. Muusikaakadeemia jazziosakonna üheks peamiseks lähtekohaks on iseseisvate ja isemõtlevate muusikute koolitamine ning minu arvates on see üsna hästi õnnestunud.

Ma ei ole eriti näinud, et jazzi meil neutraalselt või isegi negatiivselt kritiseeritakse, nagu halastamatult rapitakse popmuusika teoseid. Kuulda on ka hääli, mis nõuavad jazzi kritiseerimist ainult spetsialistide poolt, sarnanedes kõrgmuusika erialatundmisega. Mis on selle põhjuseks ja kui vajalik see üldse on?

Ma ei tea, kas muusikat on üldse vaja negatiivselt kritiseerida. Kui mina oleksin muusikakriitik, siis ma rõhuksin pigem muusikale, mis mulle meeldib ning korda läheb, et seda rõõmu ka teistega jagada, mitte sellele, et kellelegi ära teha. Kahjuks ilmub väga piinlikke arvustusi, kus kriitikud ei taju üldse konteksti ning selles mõttes ei teeks paha võtta aega näiteks muusikaajaloo tundma õppimiseks, et tekiks perspektiivitunne, kust ja miks midagi on tulnud ning kuidas see kedagi kõnetada võib. Kui ennast ei kõneta, siis ei pruugi see veel tähendada, et muusika on halb. Kui spordireporter kommenteeriks ujumisvõistlust jalgpalli kontekstist lähtudes, sest jalgpall on ainuke ala, mis teda tegelikult huvitab, siis kui tõsiselt teda võetakse? Muusikas paraku juhtub seda alatasa ja üllataval kombel neid ka avaldatakse. Samas ma ei arva, et muusikast peaks kirjutama ainult muusikud, meil on ka väga häid kriitikuid, kes oskavad muusikute mõttemaailma tavakuulajale mõistetavas keeles lahti seletada.

Oskad sa tuua konkreetseid näited, milliseid tüüpilisi kontekste kriitikud ei ole tajunud? Kas mitte antud tendentsile ei mängi kaasa ka asjaolu, kus levimuusika ajalootundmine on kahanenud lühimäluks ja seoseid mäletatakse maksimaalselt 10 aasta lõikes. Märgatav osa surrogaat, või aseaine-muusikast ratsutab puhastel kopeeringutel ja teadmisi mitte omades on võimalik puht retro-akte pidada superoriginaatoriteks. Olen nõus, et kriitika peaks olema eelkõige seoste looja ja avardava info allikas. Ikkagi, kas sinu vastusest kumab, et jazzi ei kritiseerida vajaliku professionaalsusega? Kas puhtalt emotsiooni pealt ja ilma taustateadmisteta jazziarvustus saabki üldse olla hea?

Jah, praegu on muusikas kummaline aeg, kus mõne suurepärase vana loo osa või idee varjamatu kopeerimine on täiesti aktsepteeritud ja kriitikud kiidavad takka, et uus ja põnev. Mulle meeldivad originaalid; nende intensiivsus ja isikupära on oluliselt suurem ja kaasakiskuvam.

Aga jazzikriitika juurde tagasi tulles teeb eriti kurvaks, kui näiteks mõned meie noored muusikud on kõvasti pingutanud ning teinud tõesti omanäolise debüütalbumi, millele arvustaja vee täiesti peale tõmbab lähtudes sellest, et kogu eesti jazz on niikuinii hingetu ja üleharitud. Ma ei saa aru, miks seda avaldatakse. Lisaks võiks kriitikud arvestada, et neil on muusikute ees ka teatud vastutus. Noortele muusikutele võib põhjendamatu lauskriitika väga valus olla ning edasi arenemise motivatsiooni ära võtta. Kas see on kriitika eesmärk?

Keda tõstaksid esile eesti kaasaegse jazzi tegijatest, peale enda muidugi. Millised on need defineerivad teosed, mida ka ringkonnavälised kuulajad võiksid maitse avardamiseks ette võtta?

Raske on kedagi esile tõsta ja kedagi kõrvale jätta. Soovitan jälgida lehekülge jazz.ee, kus leidub mitmesugust infot eesti jazzi kohta. Samuti soovitan külastada näiteks No99 või Philly Joe’s jazziklubisid Tallinnas või klubisid teistes linnades, kus reeglina esinevad meie parimad jazzmuusikud. Eesti Jazzliit korraldab regulaarselt kontserte kaheksas linnas, mille kohta just jazz.ee leheküljelt infot saab.

Aga siiski, mõni enda hetkelemmik eesti jazzis? Mõni tegija, mõni plaat?

Kui juba tuntud tegijad kõrvale jätta, siis noortest tõstaksin esile suurepärast saksofonisti Aleksander Paali ning pianiste Kirke Karjat, Joel Remmelit ja Holger Marjamaad, kes kõik on väga tugevad loomingulised isiksused ning rahvusvahelisel arvestataval tasemel muusikud.

Jällegi — popmuusikaga võrreldes; kas on olemas, või oskad ehk isegi näiteid tuua, halva maitsega tehtud jazzist? Tulemas on näiteks kerguse peale rõhuv Viimsi Jazz Pop Fest. Kas ka jazzis on läilasid või maitsetuks peetavaid suundi või võib neid võtta ka kui juhatusena nõudlikumasse muusikasse?

Eks igas žanris on nii head kui halba muusikat. Minu jaoks on igav jazz see, kus kõik on reeglite järgi korralikult mängitud, kuid tegelikult pole midagi öelda. Ja ma saan aru, et tavapublik ei jaksa sellist muusikat kuulata, sest muusikud keskenduvad teooriale, kuid kahjuks puudub sõnum. Muusika on müstika, mida ei pea alati matemaatiliselt põhjendada saama.

Lõpetuseks tahaks kuulda veidi sinu fantaasiaid aegadetaguse eesti jazzi teemadel — mida ise pead omaaegseteks kodumaisteks tähtteosteks?

Minu muusikuks kujunemisel oli teismelisena kahtlemata suur roll kodumaisel 80-ndate jazzrockil, ehk siis näiteks Kaseke ja Radar on mulle väga korda läinud. Varasema eesti jazzini jõudsin palju hiljem ja suur hulk sellest on siiani kusagil arhiiviriiulil peidus. Eestile on hädasti vaja institutsiooni, mis kohaliku jazzi- ja popipärandiga plaanipäraselt tegeleks, süstematiseeriks, tutvustaks ning avaldaks, sest see on oluline osa meie kultuurist. Soomlased said sellest aru juba viiskümmend aastat tagasi, aga meil veel võtab aega.

Milline oleks see vorm või platvorm, mis ideaalis suudaks nimetatud pärandit väärikalt hoida ja jätkusuutlikult edasi kanda?

Jalgratast ei ole siin vaja leiutada, naabritel on toimivad süsteemid juba aastakümneid olemas ja nendelt on lihtne õppida. Näiteks soomlastel on popi ja jazzi arhiiv, millega võib tutvuda nende kodulehel. On vaja poliitilist otsust, et näiteks Teatri- ja Muusikamuuseumi juurde tuleks ka mitteklassikalise muusika haru. Selleks on vaja vahendeid inimeste palkamiseks ning samuti arhiiviruumi, mida praegusel muuseumil minu teada napib.