Jake Beaumont-Nesbitt, Rahvusvahelisest muusikamanageride foorumi (IMMF) poliitikanõunik kommenteerib Euroopa ühtse digitaalturu temaatikat manageride-artistide perspektiivist ning leiab, et loovtööstus ei näinud Reda aruandes peituvaid võimalusi ja lülituti ümber enesekaitsele.
Mis peaksid olema Euroopa Komisjoni prioriteedid?
Digitaalne turg on muutnud autoriõigusega kaitstud teoste kättesaadavust tarbijate jaoks, tänu uutele levituskanalitele on saadaval laiem ja taskukohasem valik. Suurte muutuste tagajärjel on tekkinud olukord — mida ei saa kuidagi nimetada halvaks –, kus üha rohkem inimesi saab tarbida rohkem kultuuri kui kunagi varem. Hoolimata sellest, et tekkinud olukorraga on kaasnenud probleeme, mis kahtlemata nõuavad lahendamist, ei oleks Euroopa huvides — isegi võimaluse korral — uuendustelaine ümberpööramine. Komisjoni peamiseks väljakutseks pole seega edasiminekute pidurdamine või tagasipööramine, vaid nende kinnistamine. Seejuures tuleb hoolitseda, et selle uue digitaalse turuga kohanemisel ei luba me kultuuri väärtusel odavneda.
Kuidas seda väärtust määratleda? Komisjoni liikmete poolt poleks mõistlik soovitada, et muusikat tuleks jagada vaid CD-kandjal ning vaid hinnaga, mis tooks muusika õiguste valdajatele sisse sarnast kasumit nagu näiteks 1995. aastal. Samuti poleks õige koostada nimekirja heast (väärtuslikust ja kallist) ja halvast (väärtusetust) muusikast. Komisjoni ja Euroopa Parlamendi liikmete ees seisvad valikud on teatud määral piiratud. Nende võimuses ei ole muusikatööstuse kujundamine, tarbijate käitumise reguleerimine või Eurolaulu võitja valimine. Samuti ei saa nad liigselt sekkuda hinnapoliitikasse. Seega on kõige mõistlikum toetada positiivseid arenguid ning püüda kergendada nõrgimate koormust.
Autorikaitse roll digitaalsel ühisturul
Autorikaitse on äriõigus, mis hõlmab emotsionaalseid küsimusi, sest “tooted”, mida seadus kaitseb, on kellegi kujutlusvõime viljad ning kui seda loomingut jagatakse, tõlgendab publik seda omakorda isemoodi. Kultuuriväärtuse kaitsmisel peab Komisjon keskenduma väärtusahela kahele põhilülile — loomingu autorile ning loomingu tarbijale ja tagama nendevahelise suhtluse võimalikkuse ja jätkusuutlikkuse.
Eesmärgiks kõlbmatu
Kujutage ette, et keskaegseid seadusi on täiendatud renessansslike ideedega, tööstusrevolutsiooni nõuetega jne. Mõned kõige vanemad seadused on püsima jäänud, ning ainult need seadused, mis on seotud asjakohaste legislatsioonidega, vaadatakse uuesti üle. Mõned muusikatööstuses valitsevad tavad on ka tänapäeval asjakohased, kuid mõned põhinevad endiselt olukorral, mis valitses 1851. aastal või muutustel, mille tõi kaasa plaadimängijate müügi plahvatuslik tõus 1951. aastal. Komisjonil on väga keeruline selgelt eristada, millised muusikatööstuses kehtivad standardid põhinevad ärihuvil ning millised on olulised loojate ja tarbijate huvide kaitsel.
Geograafilised blokeeringud
Leian, et muusikatarbijatel läheb hetkel üsna hästi. Hinnad võivad pisut kõikuda, kuid tänu ausale konkurentsile muusikat pakkuvate teenuste vahel, ei pea hinnatõusu pärast üleliia muretsema. Pakutav valik on suurepärane ning lisaks tekib pidevalt juurde uusi alternatiivseid kanaleid. Geograafilised blokeeringud on probleemiks tarbijatele, kelle netiühendus näiteks rongis filme vaadates takistatakse kohe, kui rong Belgiast Luxembourgi jõuab. On fakt, et geograafilisi blokeeringuid kasutatakse tõendina digitaalse ühisturu toimimise vastu ning seda on võimatu ümber lükata. Rahvusvaheline muusikamanageride foorum IMMF ning paljud filmi- ja teistes sisutööstustes osalejad on suures osas nõus sellega, et kui suudetakse säilitada võimalused seada autoriõigustega kaitstud tööde väljastamiseks piiranguid (nt territooriumi, formaadi vm põhjal) just väljastamisjärgseks perioodiks (nt kuni 18 kuud), siis see annab võimaluse lokaliseeritud strateegiatele. Kui artistid saavad oma loomingu digitaalset avalikustamist igas Euroopa riigis või regioonis ise füüsiliselt kohal olles võimendada, siis see aitab tasa teenida tehtud investeeringuid. Pikemas perspektiivis geoblokeeringud ei tööta. Nagu volinik Ansip selgitas, saab nii väljastamisjärgsete piirangute ideed kui ka avaldamise strateegiaid arutada ilma digitaalse ühisturu aluseks olevate põhimõtete (litsentseeritud teenuste ja sisu kaasaskantavus) vastu eitavat hoiakut võtmata.
Kõige nõrgemad
Nagu juba mainisin, siis on tingimused tarbijate jaoks hetkel head, erinevalt tarbitava sisu autoritest. Iroonilisel moel on loomeinimestest, kelle kaitseks autoriõigused on mõeldud, saanud autoriõiguste kaitse sõja kõige haavatavam pool. Muusikud sooviksid näha, et arutelus digitaalse ühisturu ausameelsusest ja elujõulisusest tõuseks geo-blokeeringu asemel põhiküsimuseks hoopis läbipaistvuse ja selguse teema. Geoblokeeringu tekitatud probleeme on lihtne illustreerida — ületades näiteks rongis riigipiiri, saabub ka pettumus lõpuni kuulamata jäänud loo pärast. Samamoodi on lihtne aru saada sõnast ‘läbipaistvus’, kuid seda realiseerida on pisut keerulisem.
Läbipaistvus
Artistide esindajatena oleme pikka aega nõudnud selgust neile suunatud infovoos, mis puudutab nende poolt loodud sisu õiguseid ja selle rahalist väärtust. Autorikaitse ülesanne on toetada loovust. Seega peab loojatele olema arusaadav, kuidas see rakendub, muul juhul kasutatakse autoriõigust vaid muude osapoolte ärihuvide kaitseks. Läbipaistvus on saanud formaalsete sissejuhatavate fraaside osaks: “Tere päevast, volinik — ka meie seisame selguse eest — kuidas teil läheb? Kas nägite eilset mängu?” Volinike seisukohast vaadates oleks ilmselt väga keeruline leida kedagi, kes oleks läbipaistvuse vastu.
Mõjuhinnang
Eesti on üks maailma liidritest digitaalse juurdepääsu, valitsuse ja kodakondsuse vallas, seega on Euroopal vedanud, et digitaalset ühisturgu juhib üks Eesti e-süsteemi kogenud liige. Mistahes poliitika elluviimise õnnestumist ei hinnata vaid selle järgi, mida riigi kodanikud soovivad (madalamad maksud, parem tervishoid), vaid olulised on ka langetatud valikud ning nende praktiline elluviimine. Digitaalse ühisturu edukat rakendumist muusika sektoris saab tagada vaid juhul, kui oluliseks näitajaks mõjude hindamisel on sisu loojate jätkusuutlikkus. Arutelu ei peaks lähtuma vaid tarbijate huvidest, vaid ka uue muusika loomise jätkusuutlikkuse tagamisest. Selleks on jällegi vajalik selgus, mis on ka võti võrdsete võimalustega turu loomiseks ning selle analüüsimiseks. Digitaalse ühisturu toimimiseks muusikas on vaja arvestada lisaks tarbijate tagasisidele ja andmetele ka loojate omadega. Kui vahendajad (plaadifirmad, kirjastajad, digitaalse teenuse pakkujad jne) väidavad, et seisavad loojate huvide eest ning kinnitavad, et selgus on ka neile tähtis, peavad nad suutma seda ka näidata. Lihtsatest väljenditest nagu “me nõuame selgust” või “me toetame loojaid”, ei piisa, et asetada ärid muusikatööstuse südamesse ning nimetada neid hädavajalikuks. Teoste loojad on tegelikkuses see hädavajalik osa.
Digitaalse ühisturu mõju loojatele
Ainult läbi loojate saadud andemete kaardistamise saab Komisjon luua kindla aluse hindamaks digitaalse ühisturu mõju loovusele ning sellest lähtuvalt pakkuda kasulikke soovitusi autoriõiguste kaitset puudutavate probleemidele lahendamiseks, mis arvestaksid nii loojate kui ka tarbijate vajadustega. Seda, et autorid on hetkel nõrgad, tunnistas ka Euroopa Parlamendi liige Julia Reda oma aruandes, kus ta tõi selgelt välja talle suunatud lobitöö taga olevad isikud ning selle, kuidas ta oleks soovinud rohkem teada, mida loojad arvavad. Andmete läbinähtavus on üks osa selgusest, kuid sama oluline on ka tähelepanu pööramine tööstuses eksisteerivatele lõhedele ja puudustele (autorite ja loojate arvamuste tagaplaanil olek), sest see rõhutab, kui nõrgalt on autoriõiguste kaitse ja digitaalse ühisturu küsimustes kuulda autorite endi häält.
Sisu loojatel pole kerge tuvastada, kuidas vahendajad (plaadifirmad, kirjastajad või kollektiivse esindamise organisatsioonid) on neile usaldatud tööde autoriõigustega ümber käinud. Paraku pole muusika väärtusahelas neid muutusi, mis on tarbija seisukohast juba toimunud, autorite jaoks veel aset leidnud. Kui hetkeks jätta kõrvale läbi süsteemi voolava euro väärtus ja pöörata tähelepanu andmevoole, saab selgeks, et digitaalsele ajastule eelnevad tavad on endiselt jõus. Tarbijad on end sidunud kaasaegsete seadmetega, kuid autorid tegutsevad endiselt vanamoodsas keskkonnas. Digitaalse revolutsiooni ilmingutena väärtusahela loojate poolses osas on püütud esitleda muusikatööstuse tagatoa kasutajaliidestes toimunud mõningaid muudatusi (autoritasu teatis avaneb veebilehel, mitte ei saabu postiga jms), kuid need on liiga pealiskaudsed.
Võrdsed võimalused kõigile Euroopa loomeinimestele?
On võimalik, et saabub päev, mil plaaditööstuse globaalne tulu jõuab taas endiste numbriteni ning digitaalne ühisturg saab sellele kaasa aidata. Kui vana ärimudel peaks sel hetkel endiselt jõus olema, siis lõikaks loojad kasu vaid vähestest digitaalse ühisturu kasuteguritest ja võimalustest. Määratledes läbi digitaalse ühisturu rakendumise tekkivat väärtust muusikaloojate jaoks, ei tohiks Komisjon lähtuda vahendajate kasumist, vaid peaks keskenduma loojate andmestikule. Toimiv ühisturg peab olukorda loomeinimeste jaoks võrdsustama.
On mitmeid indikaatoreid, mis viitavad, et autorid ei saa samal määral osa uue olukorra tekitatud hüvedest. Näiteks me ei näe, et aina rohkematest riikidest saaks alguse üleeuroopalised edulood. Digitaalsed vahendid annavad artistidele võimaluse oma loomingut jagada ülemaailmse publikuga. Teadupärast pole loovus vaid ühele rahvusele iseloomulik anne, seega peaksime nägema geograafiliselt võrdsemini jaotunud autorite üleeuroopalisi edulugusid. Seda me aga ei näe ning samuti ei näe me üleeuroopalist artistidesse investeerimist. Tundub, et autoriõigustesse investeerimine on endiselt koondunud kindlatesse geograafilistesse keskustesse. Kas võib olla võimalik, et vana süsteem kogub lihtsalt raha traditsiooniliste vahendajate kaudu ja ei kasuta seda loojate motiveerimiseks pidades silmas nende talenti mitte geograafilist asukohta? Kui talendi arendamisse investeerimisel on omalaadsed geoblokeeringud peal, siis läbipaistvus ja selgus tooksid need esile.
Digitaalse ühisturu mõjude hindamisel tuleb arvestada, et see, mis on hea ja kasulik autorite seisukohast ei võrdu tingimata autoriõiguste omanike ärihuvidega. Kaalumaks, kuidas digitaalsel ühisturul saaks loomingulise sisu väärtust hinnata, tuleb loojate andmed esile tuua ning analüüsida. Artistid ning nende mänedžerid ei saa tihti nende loomingu kasutamisega seoses olevatele küsimustele selgeid vastuseid ega andmeid, seega tuleb Komisjonil jõuliste mõjuhinnangutega vastu astuda muusikatööstuses kehtivatele vananenud traditsioonidele, mõistestikule ja reeglitele.
Digitaalne ühisturg väiksemate osavõtjate jaoks?
Autoriõiguste kaitsest on ühiskonnale kasu vaid siis, kui autoritel võimaldatakse autoriõiguste pealt teenitud tulu kaudu oma loometegevust rahastada. Teatud tegevusvaldkondade tuluvood on kokku varisenud, mis on loomeinimeste seas põhjustanud digitaalse šoki. Lahendus ei ole pürgida vanade sissetuleku allikate taastamise poole, vaid andmetele tuginedes motiveerida loojaid uusi tuluallikaid ekspluateerima. Ilma andmestikuta, mis kajastaks digitaalset kasutust, ei saa loomeinimesed arendada uusi ärimudeleid ega Komisjon läbi viia mõjuhinnanguid. Uus digitaalne ühisturg ei suuda luua paremat ärikeskkonda väiksematele ettevõtjatele, kaasaarvatud plaadilepinguga ja -lepinguta muusikutele, kui mõjuhinnangud ei kajasta piisavalt hästi neid andmeid, mis on kogutud ka väiksematelt ettevõtjatelt. Komisjon peab taotlema otsest ligipääsu sisu autoritele ja nende esindajatele (raamatupidajad, mänedžerid, juristid jne).
Reda aruanne
Laias laastus on Reda aruanne olnud kindlasti samm edasi. Loominguline töö on tasu mõttes küll autoriõigusest sõltuv, ent loovisikud on tihti erandite tegemise poolt (nt eritingimused nägemispuudega inimestele, arhiividele jne). Artistid hindavad võimalusi tegutseda kodumaa piiridest väljaspool ja soovivad pea alati jõuda suurema publikuni. Halvasti rakendatud autoriõigus võib sellele aga piiranguid seada. Erinevused eri riikide autoriõiguste seadusandluses on liiga suured ning see teeb artistide (ja nende esindajate) jaoks ka raamatupidamise korraldamise keerukaks. Üle-euroopaline süsteem vajab üle-euroopalisi reegleid ja kogu süsteemi reformimine aitaks piirideüleselt toimetavatel autoritel ja artistidel mõista, mis toimub nende muusikaga, kus on raha ning samas vähendades ressursikulu raamatupidamisele, mis praegu peab lähtuma igast juhtumist ja riigist eraldi.
Muusikatööstus manab tihti silme ette autoriõiguse kokkuvarisemist. See on tinginud olukorra, kus erinevad autorikaitseseaduse nüansid (panoraamiõigus, eritingimused nägemispuudega inimestele, andmekaeve) on muutunud sõjatandriks. Püüetest kaitsta vanu paradigmasid tõuseb ilmselt vähem kasu kui dialoogi loomisest teemal, mida võiks autoriõiguste kaitse digitaalsel ajastul võimaldada ning kuidas seeläbi loojaid motiveerida. Autorikaitse perioodi kestus (70 vs 50 aastat pärast autori surma) ei olnud tegelikult Reda jaoks kõige olulisem teema, aga muusikatööstus koondus just selle küsimuse ümber (kui palju on minu õigused väärt tulevikus?), selle asemel, et mõelda kaasa, kuidas autoriõiguste kaitse täna ja tulevikus soodustaks loometegevusega tulu teenimist. Võimalik, et loomemajandus ei näinud Reda aruandes avalduvaid võimalusi ja lülituti ümber enesekaitsele. Komisjon on näinud vaeva laiapõhjalise dialoogi tekitamisel ja ma loodan, et me saame veel võimalusi kaasa rääkida ning oleme sel korral uuendusmeelsemad ja toetame Komisjoni toimiva Euroopa digitaalse ühisturu loomisel.