Tunnete saalis laibahaisu? Olete sattunud mõne morbiidsemat muusikat tegeva bändi laivile! Siin aga järgneb GBH ametlik teadaanne: Punk pole surnud!
Tol esmaspäeval sadas Tallinnas esimesi lumehelbeid ja GBH ülesastumiseni Tapperis oli jäänud neli päeva, kui ma Kelmiküla sügiseses toarõskuses püüdsin võimalikult säravaid ja intrigeerivaid küsimusi välja mõtelda, mida seejärel manager Jessi vahendusel bändile esitada. Tõepoolest – olen ammu arutlenud isekeskis, et mida üldse küsida bändidelt, mille algus nii ammusesse aega – näiteks konkreetsel juhul, GBH oma jääb 1978. aastasse. Omaaegne nimevalik, mõjutajad, tuuri-raskused ja rõõmud, viimase plaadi erisus eelviimasega või varasematega võrreldes jne – on ilmselt muusikud surmani ära tüüdanud. Siis aga tulen mina taas nende samade küsimustega! Ei, nii ei lähe!
Selleks, et midagi ainulaadset küsida, peab teadma tausta. Õige? Õige!
OK. Kõigepealt, bänd on olnud läbi aegade küllaltki kompaktse koosseisuga: vahetunud on vaid trummarid (neist üks Kai Reder Saksamaalt ja tema järel kohe jänki Joe „Fish“ Montanero) ning korra bassist – kokku vaid neli vahetust. Plaadifirmasid on sama aja jooksul olnud neil vähemalt tosin. See on sama palju kui täispikkasid plaategi. Tõsi, esimese ametliku plaadini jõudis GBH 1982. aastal, neli aastat pärast bändi sündi.
Alustanud tõsise tänavapungiga ja jäänud selle juurde. Algselt oli nimi Charged GBH, millest tähekombinatsioon märgistab vana hea Inglismaa kriminaalkoodeksis raskeima astme kallaletungi – elu kallale kippumist. Inspiratsiooniks oli algse bassisti Sean McCarthy (tegi kaasa vaid bändi kaks esimest showd) kokkupuuted kohtusüsteemiga.
Ülejäänud on tuuritamine UK-s, USA-s ja mujal ilmas. Bänd on mõjutanud olulisel määral hoopis metalbände, pea samapalju kui ehk hardcore punki. Ette rutates on mul mulje, et Eestisse jõudis GBH nimi koos bändi logoga rinnamärkidega hardcore punkarite tagidel. Paljud neist, kes musa tegid/teevad, pöördusid just metalli suunda. Hardcore punk jäi kuidagi tahaplaanile. Vähemalt GBH näiteks ikoonilise The Exploitediga võrreldes.
GBH esindab tõesti koos The Exploited´iga nähtust UK82 ehk teise laine tänavapunki. Eestis esimest korda (The Exploited on samas jõudnud kaks korda siia) – pidi tegelt tulema kevadel, aga mingite korralduslike jamade tõttu lükkus pidu novembrisse.
Nende tuurikalendrist ei suuda ma välja lugeda, kus bänd parasjagu minu küsimusi saades paikneb. Tuuribussis kuskil Saksamaa bahnil, räpases hostelis või kodupubis puhkehetkel? Kalendrist oleks nagu keegi suisa neli kuud välja rebinud. Ma ei suuda ka manageri asukohta päris hästi ette kujutada – kuskil rendipinnal autoremonditöökoja kohal teisel korrusel paiknevas kontoriruumis või koduses ridaelamu köögis askeldamas? Klišeed.
Taas ette rutates – Jess edastas küsimused bändi frondile, lauljale ja ühtlasi bändi asutajale Colin Abrahall´ile telefoniteel ja vastused tulid alla tunni. Tehnikasajand! Sellest järeldan ühtlasi, et igapäevaselt bänd oma müügiesindajaga kokku ei puutu.
Seega, alustan catcherist ehk küsimusest, mis peaks kohe vestluse alguses tähelepanu tõmbama, heal juhul lõbusust tekitama – kui esimene õige moment mööda lasta, ei pruugi teist enam tulla ja vastaja huvi kaob!
1. Laias ilmas on ikka veel inimesi, kes ei tea, et bändi nimi on Charged GBH, mitte lihtsalt GBH. Kui tihti tuleb ette, et keegi ajab tähekombinatsiooni segi vedela uimasti GHB-ga? Nagu, et: „Meie klubis ebaseaduslikud uimastid!? No way!“ vms? Oled Sa sellele küsimusele juba kunagi vastanud?
„Bändi nimi oli GBH, on GBH ja GBH ka selleks jääb.“
Sügavmõtteline, mõtlen ma. Kujutan Colinit kuskil diivanil endasse tõmbunult vastuseid telefonis toksimas.
2. Aastate jooksul on ilmselt kõik muutunud: punk, elu, klubid jms. Mis teid käimas hoiab, mis on see energia?
„Peamine saladus on mängida ja tuuritada sõpradega. See ongi bändi saladus.“
3. Eestis olete esimest korda, algselt pidi laiv toimuma 20. aprillil, aga lükkus logistilistel korralduslikel põhjustel. Kui tihti seda ette tuleb ja kui suur on masinavärk, mis hoiab bändi tuuri töös?
„Meil oli tookord logistilised probleemid passide ja Ameerika saatkonnaga. Meie vabandused kõigile GBH ja pungi fännidele.”
OK, mõistan isegi! Kogu see köögipool polegi nii huvitav kui bänd ise.
4. Palju te hoolite muusikatööstusest, milles te ise osalete, tahate seda või ei? Kui palju ja kiiresti see teie jaoks muutunud on?
„Jah, uued tehnoloogiad ja internet on muutnud keskkonda, aga lõppude lõpuks mängivad head bändid edasi.“
5. Viimaks, mis on teie sõnum rahvale saalis (Tallinnas)?
„PUNKS NOT DEAD“
Vist ei vaja tõlkimist…
Saan korraga aru, et küsimuste terasus ei mõjuta vastust nagu tehtes liidetavate järjekord. Olenemata sellest, kus bänd parasjagu asub või mis tehnikavidinat ta vastamiseks kasutab, pole midagi uut päikse all. Nemad ei oota sügavust, sest keegi pole seda kunagi eriti pakkunud ja pakkumisi pole olnud, sest kõik ju teavad, et punkbändid pole just kuigi tugevad filosoofid, seega tuleb küsida lihtsaid vastuseid. Kõige parem veel selliseid, millele saaks vastata ühe-kahe sõnaga, millest vähemalt üks oleks ropp.
Tunnen end läbi kukkununa… Akna taga vilistab tuul ja rebib viimseid lehti puul (riim, raisk!). Kuidagi tühi tunne, et olen osa masinavärgis, kuigi kõige väiksem mutrike. Või ehk just sellepärast, kes teab?
Teine katse
Ei saa välistada, et midagi jäi keelebarjääri või just nende samade tehnoloogiliste vahendite taha, mida me vestluses kasutasime. Proovin uuesti ja küsin ühtlasi juba reedeste toetusbändide arvamust, et „tarkade kivi“ lahti lõhkuda. Tundub mulle kuidagi, et GBH pole nagu Eestis oma kohta leidnud. Seal, kus mõni teine bänd on end kinnistanud kuulajate mällu.
Vastab Ardo Fury (Dead Furies).
Mis on Su varaseim kokkupuude bändiga GBH?
Ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et kokkupuude oli pigem visuaalne. See võis olla kuskil 90ndate alguses ja ma nägin GBH särke James Hetfieldi seljas. Kusjuures läbi Metallica tulid ka Misfits ning Diamond Head.
Kui palju selle muusika tänast punki mõjutab?
Vot seda ei oskagi öelda. Punki on nii palju ja erinevat. Ma ise ei ole absoluutselt pungipolitsei ja minu silmis on punk lihtsalt kõige ehedam rock ‘n’ rolli kehastus. Mulle GBH meeldib väga, aga Dead Furiest on pigem mõjutanud esimese laine bändid nagu The Clash, Dead Boys ja The Saints.
Miks Eestis suht vähe street punk bände tekib?
Imelik, et sa seda küsid, sest minu arust Eestis läbi aegade ainult street punki ongi tehtud. Või siis vähemalt on olnud need bändid paljudele eeskujuks, aga välja on ikka midagi muud tulnud.
Mida tähendab Sulle isiklikult mõiste UK82? On sellel Eestis kohta?
Teise laine UK punk, mis oli agressiivne, aus ja kiire. Rohkem mõjutatud Motörheadist, kui Chuck Berryst ja Little Richardist nagu esimese laine punk.
Vastab Lauri „Uims“ Leis (Psychoterror):
GBH-d kuulsin esmakordselt teismelisena aastal 86. See oli album „City Baby Attacked By Rats” (bändi esimene – ilmus 1982. a. – toim.). Pean tunnistama, et GBH kogu ülejäänud loomingut ma väga põhjalikult ei tunne (Ahhhaaa! MPRT ehk Mida Polnudki Raske Tõestada -toim.), aga selle plaadi võrratud kitarririfid on kunagise rohke kuulamise tagajärjel terveks eluks mällu sööbinud.
„City Baby” ja UK 82 laine mõjutusi leiab kindlasti ka Psychoterrori plaatidelt. Kõige tuntavamad on need ehk meie albumil „Chaos City”. Freddy üks lemmiklugusid on GBH „I’m hunted” (samalt esimeselt plaadilt – toim.), mida ta aeg-ajalt vindisena oma FB seinal on jaganud.
GBH kohta on arvatud, et 80ndate keskpaigast alates pöördusid nad liialt metal-muusika rajale. Kuulasin hiljuti väga suure hilinemisega YouTube’st mõnda neist albumitest ja leian, et see väide on eksitav. Pigem olin üllatunud, kui palju sarnast leidsin seal teatud osaga Psychoterrori loomingust.
Sex Pistolsi järel on UK 82 lainel tervikuna olnud Eestis kõikvõimalikest pungi versioonidest ilmselt kõige tugevam ja kauakestvam mõju. See pole siiani täielikult vaibunud, siin-seal näeb endiselt The Exploitedi T-särke ja needitud nahktagisid. Miski selles UK 82 laines veetleb ka paljusid praegusi noori punkareid, kes muusika ülekülluse juures need vanad bändid üles leiavad.
GBH-le tahaksin öelda, et teismelise pungifännina Nõukogude Eestis poleks osanud unistada sellest, et kunagi esineme samal laval. Olete andnud mitme põlvkonna noortele suurepärast eeskuju, rokkige edasi, taadid! Last but not least – teie uus album on väga hea!
Siinkohal joon alla või peale, kuidas keegi soovib. Ilmselt ongi nii, et igaühel on oma isiklikud tähendused ja meenutused, mis defineerivad bändi või muusika. Seda väidet olen kuskil juba kasutanud, aga jään selle juurde vast juba ainuüksi sellepärast, et see teooria on veel ümber lükkamata jäänud.
Kuskil Birminghamis istub pubis veidi kulunud keskealine tüüp, kes bändi liikmeid veel algusaegadest tundis, võtab ehk nüüdki mõne pindi nendega. Kuskil Tallinnas aga on prooviruumis alustamas bänd teismelisi, kellele GBH seostub karmide bändide mõjutajana, keda ta ise pole kunagi näinud. Street teadis, aga Street on surnud. Rott ka teadis, aga teda ei jaksa joota, et ta räägiks. Õndsad on need, kes vaimust vaesed – neid ei mõjuta ega eksita miski nende eksirännakute vääramatus sihist. Õndsad on ka need, kel ühtlasi Villu telefoninumber ja saavad järgi pärida…