Sibyl Vane Helsingis
Paari aasta eest Rada7.ee esitluspeo järel lätlaste plaadifirmaga I Love You Records lepingu sõlminud Sibyl Vane võtab asja vabalt. Liigsete üldistuste ja emotsioonideta kirjeldavad Heiko Leesment ja Helena Randlaht Euroopas nähtut ja võrdlevad kodumaise muusikaasjandusega. Mida nad vahepeal juurde õppinud või ära unustanud on, seda saab iga lugeja tulla kaema 28. märtsil Sinilinnus toimuvale Rada7.ee Tallinn Music Weeki esitluskontserdile. Muuseas, uut plaati lubatakse 2015. aastaks.

On teil ülevaadet, mitu kontserti läinud aastal andsite ja palju neist väljaspool Eestit oli?
Heiko: Kohe vaatan järgi. 2013. aastal andsime 46 kontserti, 22 neist Eestis.

Ähh, polegi igal nädalavahetusel?
Heiko: Sorry, vahepeal peab puhkama ka.

Kõige kaugem esinemine siiamaani toimus Londonis?
Heiko: Jah ja ei, Kiievis oli ka eelmisel aastal, autoga käisime, kokku 3500 km edasi-tagasi. London jäi käesolevasse aastasse.

Jajaa, õigus, minu viga. Londonis sealsed eestlased ajasid asja?
Heiko: Sealsed eestlased jah, õigemini seal muusikatööstust studeeriv neiu nimega Janeli Normet.

Helena: Üks eestlane. Teised korraldustiimist olid kohalikud.
See on müstika, kuidas näiteks Defrage oma asju ajab. Nad on siiski äärmiselt võimekad asjaajajad kõige selle juures, mida nad teevad ja mõtlevad.
Kuidas sinna esinema saab?
Heiko: Kusjuures, olgem ausad, neid, kes peale kontserti tulevad ja ütlevad, et te peaksite kuhugi tulema, neid on alati. Aga eelmisel aastal oli kaks inimest, Janeli ja soomlane Jorggi, kes tulid kontserdile ja tegid juttu. Jorggi aitas meid Soome ja Janeli UK-sse.

Korraldati Londoni kontsert entusiasmist või koolitöö korras?
Heiko: Koolitöö lõimus entusiasmiga. Janeli käis meie kontserdil, sattus vaimustusse, võttis kaasa plaadi ja siis nakatas teised kohalikud.

Nagu filmis?
Helena: Hästi hea film oli!

Kuidas London lavalt vaadates paistis?
Helena: Inglismaa paistis lavalt tore. Inimesed on kuidagi rõõmsameelsemad. Ma ei tea, kas see väike temperatuurivahe mõjutab kuidagi inimesi, aga kõik tundus väga positiivne. Üldse oli suhtlemine vabam.

Kõva inglise kogemusega Rob DND’st kunagi tutvustas briti underground muusikabinsesi telgitaguseid. Artistide vahel ei pidada nii vennalik läbisaamine olema nagu Eestis. Kitarririhma samal õhtul üles astuv bänd naljalt ei laena.
Heiko: Hmm, tead, small talki ikka omavahel aeti. Võib öelda, et õhtu peaesineja oli avatum ja sõbralikum kui alustaja. See on ikka nii, et esimene bänd mõtleb, et ta peaks tegelikult olema teine.

Helena: Heymoonshakeri kitarrist küsis mult rihma laenuks ja ma andsin hea meelega.

Heiko: Me ei mõelnud, et peaksime olema peaesineja, sest peaesineja ühel videol on 18 miljonit vaatamist (https://www.youtube.com/watch?v=nTXtOVaCaOU), aga ta esines samas väikses klubis, kus meie. Kaalukategooriad on seal ikka päris teistsugused – meil on väga lihtne saada Rock Cafe’sse kümnes kontsert oma karjääri jooksul. Äkki isegi liiga lihtne. Ma ei taha siin öelda midagi halba Rock Cafe kohta, aga lihtsalt ambitsioonikate bändide hulk on seal teine.

Helena: Tase on ka kordi kõrgem muidugi.

Eestis ollakse veidi ära hellitatud?
Helena: Siin saab lihtsalt kiiremini löögile, ma arvan.

Heiko: No Eestis saab ikka väga kiiresti okei kohtadesse mängima. Rock Cafe on näide. Lihtsalt, kui artist mängib ühel õhtul Nokia Kontserdimajas ja teisel pakub maakohas muusikat ja bändi koos catering-teenusega…

Millest sellised vahed? Sest siin on ambitsioonikaid muusikuid vähem või seepärast, et üldse bände ja konkurentsi vähem?
Heiko: Ma arvan, et bände on vähem.

Idee managerist näiteks on paljudele eemaletõukav?
Heiko: Meid idee managerist ei sega, küll aga segab kui küsitakse, kas tõesti me ei paku cateringi ka oma honorari hinna eest. Okei, see on nali, aga on olnud selliseid juhuseid. Ma ei taha siinjuures öelda, et kuskil mujal on parem kui Eestis, kindlasti mitte, mulle tundub, et hoopis Eestist väljaspool on raskem.

Helena: Praegu saame ilma managerita ka hakkama väga hästi. Pakkumisi on küll tehtud, aga iga "klassivend" või "semu" ei saa manager olla lihtsalt.

Eesti vs teised riigid on väga hea teema. Meenub, et Hollandis maksti riigi poolt muusikaekspordile peale. Osa sõidukuludest või nii.
Heiko: Rootsis sama keiss, seal makstakse tuuritamine kinni, renditakse buss jne. Sealne süsteem on päris raju, igas regioonis on mingi inimene, kes asju ajab ja bändindust edendab. Nad annavad noortele PA, et nad õpiksid kontserte korraldama. See organisatsioon bookib bändidele Euroopa tuure ja finantseerib kogu seda tegevust. Organisatsioon ise on muidugi riiklikult rahastatud.

Olete ka tundnud, et jõuaks rohkem, kui riigi poolt oleks sarnast initsiatiivi?
Heiko: Eestis oleme abi saanud Eesti Muusika Ekspordilt ja Tallinn Music Weekilt, sest sõidukulud on tegelikult meeletud, kasvõi Rootsi ja ka Inglismaale. Ja tegelikult on nii, et oleme viimasel aastal sõite pidanud ka ära ütlema, rahalistel põhjustel. Slovakkia ja Ungari jäid tegemata, sest meil polnud raha pärast Kiievit ja vahetult enne Rootsi minekut.
See on keeruline küsimus, küüniliselt mõeldes võib ju öelda, et aga teenige siis rohkem esinemistega ja sõitke. Selles mõttes kahe otsaga asi, meie enda probleem ka. Selleks peakski Eesti esinemistel panustama ka catering-teenusele ja õhtujuhtimisele.

Bändi logoga õlut ja võileibu peaks müüma? Nodimüük on mõnel õhtul ehk rentaablim tegevus kui kontsert ise?
Heiko: Jaa, merchi ostetakse väga hea meelega.

Eelmise teema juurde naastes, MTÜ Eesti Muusika Eksport toetas popmuusikat?
Heiko: Jah, Ukraina sõitu ja Londonis käiku.

Tuli see lihtsalt? Riigi tasandil on pigem prioriteediks ju klassiklaine muusika?
Heiko: Nagu ikka, tuleb täita pabereid.
Samuti Helsingis
Kuidas muidu plaadiga läinud on?
Heiko: Plaadiga on tegelikult hästi läinud.

Kas kuskil seda materdatud ka on? Negatiivseid arvustusi ilmunud?
Heiko: Päris otse pole ütlema tuldud, aga me ise üldiselt üritame oma asjaajamistes hoida elutervet kriitikat. Kindlasti on ka neid, kellele ei meeldi. Pigem ma arvan, et on selline ignorants – eks see on ka mingis plaanis kriitika, et ignoreerid kellegi või millegi olemasolu. Päris arutut materdamist pole olnud, on olnud asjalikke märkusi.

Mida ise plaadile ette oskate heita?
Heiko: Alati saab paremini aga ennekõike oleme mõelnud, et tegime seda nii hästi kui tol hetkel suutsime. Teisisõnu, andsime endast parima. Muidugi oleks võinud olla rohkem aega ettevalmistuseks, salvestamiseks, miksimiseks jne. Alati võiks olla rohkem aega, aga see pole mingi argument.
Eks see plaat ongi see Sibyl Vane, kes septembris 2012. aastal stuudioseinte vahele sisenes. Ma arvan, et need kilomeetrid, kontserdid ja proovid on meid muutnud inimeste ja muusikutena nii plaju, et täna teeksime neid asju kindlasti teistmoodi ja eks see on ka kontsertesituste puhul tunda. Kui arened ise, siis areneb ka looming paratamatult. Isegi plaadi lugusid oleme kohendanud siit-sealt aja jooksul. Rääkimata sellest, et oleme muutnud saunde – pille, efekte jne, See on selline asi, et peab alati katsetama, nagu Tallinn, mis ei saa kunagi valmis.

Millal järgmine plaat? Kas lätlased on siiamaani rahul olnud?
Heiko: Saame lätlastega kokku sel nädalavahetusel (veebruari alguses) Riias. Meil on olnud lätlastega hea koostöö, olime ilmselt üks enim kontserte andev ILY (I Love You Records) bänd.
Oleme töökad nagu eestlased ikka ja mingit konflikti plaadifirmaga ei tohiks olla, kui bänd esineb ja inimesed ostavad plaati. Uuest plaadist muidugi loodame ise ka rohkem teadmist saada nädalavahetusel.

Olete oma tegevuse jooksul portsu auhindu saanud, sisemisi kahtlusi pole, et äkki liiga vara ja liiga lihtsalt tulid?
Heiko: On ütlemine, et oled väärt seda, mis sul on. Oleme väärt seda, mis meil hetkel on. Peale Eesti piiri seisad silmitsi reaalsusega, kus kohalik hype ega miski muu sind ei toeta, jääb vaid sinu muusika ja lavaline veenvus, et meelitada inimesed su merchileti juurde ja pärast järgmisele konsale tulema.
Siin kodus saab selle cateringiga ka pusida ja kord aastas Nokias positsioone kinnistada. Me oleme omal valikul ja asjaolude kokkulangemisel teist teed läinud. Aeg näitab, kas see valik on hea või halb.

Helena: Tundub aus enda suhtes.

Heiko: Nüüd, kui seda õelnud olen siis pärast teeme ikka cateringi. Põlled ees, šašlõkki soovite?

Esinete tänavu ka TMW’l. Sageli kuuleb mõtteid, et showcase-värk, labane enesemüümine välismaalastele, polevat aus.
Helena: Kuidagi on ju vaja rahhi teenida! Mitu korda sa ikka Eestile tiiru peale teed. Publik väsib ära ja kaua sa jaksad samu põlde ja kände autoaknast vaadata.

Heiko: Mulle tundub, et põllud ja kännud olid Ukrainas ka. Eks seal oli kõike muud ka, näiteks oli maanteel mäest üles sõitmisel hoburakendiga liikujatel oma rida. Kujutad ette, 2013. aastal. Ja neid hoburakendeid nägime seal sadu maanteedel.

Helena: Veoautode parklast sai pühavett.

Konkureerivad moosekandid äkist?
Heiko: Ega ei tea jah. Kusjuures Ukraina tehnika-olud esinemiskohas olid Eestiga üsna sarnased. Mõned nö venue’d Soomes, kus tehakse pidevalt kontserte, üllatavad just sellega, kuidas asjad on planeeritud, PA on bändist tagapool, kus asi läheb vilistama niikuinii.
Eestis on ikka väiksemates kohtades ka suhteliselt hästi nende asjadega. Meil pole tegelikult midagi hullu selles plaanis. Eestis ei kujuta keegi ette, et laval ei võimendata basstrummi. Soomes oleme kohanud ka selliseid kohti ja need on aktiivsed kontsertkohad. Aga sa pead ka seal ennast kehtestama ja mõjuma veenvalt, see on jällegi väljakutse ja mõnes mõttes ka sõelaks. Pead kesise lava üle mängima, mitte sellele alla jääma.

Helena: Kui hakkama saab siis on endal hea olla.
Pühaveepütt Ukrainas
Lätis ka oma fännibaas tekkinud nüüdseks?
Heiko: Seal oleme mõnevõrra rohkem käinud ja päris palju korduvalt samades linnades, nendes näeb kõige rohkem bändisärke. Nii saab aru, et pole seal esimest korda.

Ikka turundus. Nagu Eesti õlle eksport, sellest ei piisa, et viid New Yorki müüki, kuidagi peavad inimesed jooma ka hakkama seda?
Heiko: Jah. Tegelikult ei oota ju seal keegi, mitte keegi. See et sa bookid kontserti, ei tähenda veel midagi. Kuidas inimesi kontserdile meelitada, kuidas kohalikesse raadiotesse ja lehtedesse saada, kuidas huvi tekitada – need küsimused on olulised nagu ka kui veendumus, et lähme nüüd Soome ja okei, saad ühe kontserdi, aga sa pead tegema nii, et saad ka teise ja kutse tagasi.
See on järjepidevuse teema, kusjuures. See on müstika, kuidas näiteks Defrage oma asju ajab. Nad on siiski äärmiselt võimekad asjaajajad kõige selle juures, mida nad teevad ja mõtlevad.

Hämmastab paljusid, et nende mudel siiamaani töötab.
Heiko: Jaa. See tähendab, et nad tunnevad turgu ja talitavad sealseid olusid arvestades õigesti. Oskavad hinda ja publikut pädevalt hinnata.

Vähe moekam küsimus lõpetuseks. Mis need 7. lood on, mis suvaliselt albumilt teile eriti meeldivad?
Heiko: DND viimaselt plaadilt "Kunagi järgmises elus", Kino omanimeliselt "Muraveinik", siis veel "Alps" Motorama albumilt "Alps" ja Goodbye Mr. Mackenzie albumilt "Good Deeds and Dirty Rags" lugu "The Rattler".

Helena: IAMX – The Alternative – "Bring me back a Dog", Interpol – Our Love to Admire – "All Fired Up", A Perfect Circle – Thirteenth Atep- "The Outsider", Placebo – Sleeping With Ghosts – "Plasticine".

Avalehe foto: Sibyl Vane I Love You baari ees Riias.