Jazzkaar alustas seekord kohe eriti võimsalt: kõigi lemmik Hidden Orchestra esines 22. aprillil Vaba Lava blackbox-saalis ja andis unustamatu, väga ägeda visuaalvaatemänguga, kontserdi. Esmakordselt on mul tunne, et Vaba Lava akustika ja heliseadmete kvaliteedi üle seekord nurinat ei tule. Niipalju kui ma saalis ringi liikusin ja inimeste ilmeid jälgida püüdsin, siis tundus, et kõiki valdab täielik rahulolu. Rahuloleva naeratusega ka lahkuti, kuid mingi osa publikust tegi seda juba kahjuks liiga vara. Mis siis juhtus? Tõenäoliselt taheti viimaseid tramme püüdma minna. Hidden Orchestra peaks ikka lõpuni kuulama ja ka lisalugu nõudma. Nii tegin näiteks mina ja 75 protsenti ülejäänud publikust, kes lõpuni kohale jäid.

Mul endal oli peale kolmandat-neljandat lugu, kui ma oma fotoaparaadi kotti panin (kolme esimese loo ajal lubati ilma välguta pildistada), tunne nagu keegi oleks mu jalad betooni valanud. Ühel hetkel haigutasin ja tundisin kerget "unekat" – ärge saage valesti aru, mõtlen seda komplimendina! Ma armastan magamist üle kõige, see on nii meeldiv tegevus, aga viimasel ajal pole ma endaga nagu hästi kokkuleppele saanud. Kell näitab ühte, aga keha teeb teist. Või siis olen rampväsinud, aga peale tule kustumist on liiga palju ideid või mõtteid peas keerlemas – Hidden Orchestrat kuulates sain sellest kõigest täielikult vabaneda ja ma tundsin, kuidas mu keha omal moel sellele kaasa elas. Instrumentaalne muusika on lihtsalt kõige ausam muusika – pole vaja laulusõnade järgi orienteeruda ja saad täiesti oma suunas minna. Ma läksin ikka täiega, olin korraks nagu seisev sült. Mõnus on muusikat kinnisilmi kuulata. Kui keegi oleks mulle teki ja padja andnud, oleksin ma ennast hoobilt nurka kerra tõmmanud ja hommikuni välja maganud. Muidugi kahjuks keegi ei pakkunud seda võimalust ning paari loo pärast olin suutnud ka oma energiataseme madalseisust välja tulla.

Hidden Orchestra oli ka visuaalselt suurepärane. Kahe trummikomplektiga, väga tehniline ja kerge trip-hop maiguga muusikaline ja vaatemänguline nauding. See kahe trummikomplektiga trummimäng polnud ainult mäng vaid ülitäpne kokkumäng. Valisin omale kogu aeg seisuplatsil kohaks sellise paiga, kus mõlemale trummarile hea ülevaade oli ja jälgisin terve ansambli mängu. Mõnus omavaheline suhtlemine ja lausa kirglik esitlus, seda oli väga hea näha. Parempoolne trummar muuseas mängis vahepeal ka trompetit, või trummeldas sõna otseses mõttes pesulauda. Viiuliga preili ei kasutanud kogu aeg viiulimängul poognat – jälle teatud nüanss juures. Joe Acheson, kelle sooloprojekt Hidden Orchestra tegelikult on, mängis vahepeal ühe käega basskitarri ja teise käega sättis elektroonikat paika. Ning ansamblit saatvad visuaalid valmisid bändiga samal laval – VJ oli kohe bändiliikmete vahetus läheduses ja kasutas sama lauda.