Foto: Simon Kallas
Tänavuste Tumeromantika õhtute peaesinejana annab sel pühapäeval kontserdi Muuga mõisas võrratu briti tšellist ja helilooja Jo Quail, kes oli lahkelt nõus vastama küsimustele.

Kas ettevalmistused Muuga mõisas esinemiseks on juba tehtud?
Jah, tõepoolest. Tean, milliseid palu mängin ja olen oma pagasi ära kaalunud. See on tavaline ettevalmistus kontserdiks, kui sellega kaasneb lennureis! Ma mõtlesin tõesti väga hoolikalt läbi, mida teile mängida. Loodan, et naudite seda kontserti.

Eile mainisid mulle, et lähed hindu pulma ja lubasid sellest hiljem rääkida. Kas sa mängid seal?
Ei, see on mu vennanaise pulm ja mul on suur au olla tema pruutneitsi või selle hindu vaste. Ma ei ole päris kindel, mida see täpselt kaasa toob, ainult seda, et üks väga lahke daam tuleb mulle sari selga aitama kell kuus reede hommikul!

Milline on kõige ebatavalisem või pöörasem koht, kus oled mänginud?
Oh sa. On see vast küsimus! Kunagi esitasin Kodaly sonaati soolotšellole M4 kiirtee all detsembrikuus. Tegemist oli kogukondliku muusikaprogrammiga, mis soovis jõuda nendeni, kes muidu kontserdil ei käi. See oli väga sürrealistlik. Suur sõjamemoriaal Leipzigis on samuti esinemiseks väga ebatavaline koht, mulle meeldib see väga, ja seal on 9-sekundiline loomulik kaja. Mängisin seal Rose McDowalli taustamuusikuna mõned aastad tagasi, see oli tõesti väga eriline kontsert.

Eestis ei ole sa varem esinenud. Millised on su ootused Eesti ja esinemiskoha suhtes?
Mul ei ole üldiselt ootusi enne kuhugi uude kohta saabumist, aga antud juhul olen kindel, et tegemist on väga kauni esinemiskohaga ja hästi läbimõeldud kontserdiga. Ma ei suuda ära oodata, et saaksin teile mängida! Eesti – niipalju kui olen lugenud ja vaadanud, sooviksin vaid, et saaksin siin viibida kauem ja ka koos oma perega. See maa paistab olevat niivõrd kaunis. Ootan väga esimest vihurlikku kiirmuljet ja millalgi hiljem loodan tagasi tulla korralikule külaskäigule!

Alustasid tšello mängimist pikka aega tagasi. Kuidas on sinu muusika nende aastate jooksul muutunud?
Arvan, et mu muusika on arenenud sedamööda, kuidas ma ise olen arenenud tšellisti ja heliloojana ning muidugi ka inimesena. Muusika on minu jaoks peegeldus sellest, mis on minu “maailmas” sel ajal, kui kirjutan ja esinen ning seetõttu mõni lugu, mida mängin sageli, näiteks “Adder Stone” või “Gold”, muutub iga kord, kui seda mängin, olenevalt sellest, kuidas mina end tunnen, kuidas mu publik end tunneb, mis on juhtunud viimase paari päeva jooksul, sellistest asjadest. Ütleksin, et olen nüüd pisut enesekindlam kui varem ja märksa enam teadlik, kui tohutult palju on kõike seda, mida ma veel ei tea!
Foto: Simon Kallas
Oled mänginud koos väga erinevate muusikutega. Mida on need projektid sulle andnud ja milline neist on su muusikalisel teel olnud sinu jaoks kõige olulisem?
Mul on tõesti vedanud, et olen saanud koostööd teha erinevat stiili muusikutega ooperilauljatest räppariteni ja klassikaliste orkestriteni. Iga artist või ansambel, kellega koos töötan, õpetab mulle midagi uut, kas praktiliselt või lavaliste oskuste, esinemise või kogemuse osas. Rose, keda mainisin varem, tiris mind välja mu tšellopausist mõni aasta tagasi, kui kutsus mind endaga esinema Leipzigi ja pani nii palli veerema minu kui esineja jaoks. Reisisin palju koos Tallulah Rendalliga, olen olnud kaunitel lavadel koos Thunderiga, olen teinud ka mitmeid kaug-koostöid globaalsete artistidega. Mul on väga vedanud! Üks mu lemmikuid on live-koostöö hämmastava Matt Howdeniga, kellega koos kirjutasime ja salvestasime albumi kahe päevaga, me saime selle valmis (päris publiku ees!) novembris 2014, meie projekti nimi on “Rasp” ja see on tõesti väärt kuulamine, kui tahate kuulda, kuidas kaks luupivat artisti päriselt reaalajas muusikat loovad…

Sel aastal andsid välja oma uue, kolmanda albumi “Five Incantations”. Kui rahul sa ise sellega oled ? Milline on albumi kandev idee?
Olen selle albumi üle väga uhke nagu olen kõigi oma albumite üle, sest nad esindavad hetke ajas, kogumikku mõtetest ja kogemustest, millel on olnud erinevatel viisidel ülim tähtsus. “Five Incantations” on minu uurimisretk, võiks öelda, põhielementide või looduse ürgsete arhetüüpide juurde – Maa, Õhk, Tuli, Vesi ja Vaim. Album on sisse mängitud ühekorraga, ilma katkestuseta, ja iga pala on üles ehitatud samast tillukesest motiivist või DNAst, nagu ma seda nimetan. See on väljakutse mulle ja kujutan ette, et ka mu publikule, aga see on midagi, mida tahtsin teha juba mõnda aega ning tunnen, et olen saavutanud parima võimaliku praeguses ajahetkes.

Milline kõigist su paladest on sinu enda jaoks kõige tähendusrikkam ja olulisem?
Nad kõik, muidu ma neid välja ei annaks. Neil kõigil on oma lugu ja “hetk” – arvan siiski, et on mõned, mis on mulle eriti tähtsad. “The Falconer” oleks üks, sest see on kõige esimene pala, mille tegin luuperiga. “Gold” mu uuelt albumilt on minu jaoks suure sisemise tähendusega, armastan seda mängida. “Eila’s Song” Calderalt on üks, mida pean kalliks, aga mängin seda kontserdil harva. Sellel on väga lihtne teema, mida laulsin oma tütrele, kui ta oli tilluke (nüüd on ta neljane!) ja ma kirjutasin selle palasse sisse kergelt ja ilma raskusteta. Ja kui ma seda esitan, viiakse mind tagasi sellesse varasesse aega, kui ööd on pikad ja mõneti mitmetähenduslikud ning on aega ja võimalust hoolitseda, armastada, kujutleda ja lihtsalt “olla”. Need on minu jaoks võimsad päevad ja võimsad mälestused. Kirjutasin kogu albumi, kui ootasin last, ja nende lugude mängimine on minu jaoks alati väga “maalähedane” kogemus .

Millised on su stilistilised mõjutused?
Kõik, mis mind liigutab. Leian palju mõjutusi luulest ja viimasel ajal ka skulptuurist. Hiljuti uurisin (teist korda!) Barbara Hepworthi loomingut ning leidsin tema kaunites loometöödes rütmi ja dünaamikat, mis on tohutult inspireerivad ja hõlpsasti muusikasse ülekantavad. Muusikalises mõttes on mu mõjutused väga varieeruvad – Bach, Kodaly, Pärt ja Tavener ning teiselt poolt NIN, Priest, Ratt ja Jane’s Addiction paljude teiste hulgas. Nad ei ole mitte ainult artistid või heliloojad, kes mulle meeldivad, vaid kõigil neil on ühes või mitmes kompositsioonis midagi, mis on mind võimsalt mõjutanud.
Foto: Simon Kallas
Kuidas avastasid luupimise kui muusika tegemise viisi?
Luupimise tehnoloogiat tutvustasid mulle kolleegid bändidest ja ma ostsin endale väikese RC20 Boss luuperi juba mõned aastad tagasi. Luupimine ei ole tegelikult väga suur hüpe serialismist, kui muusikaliselt rääkida, ja sealt ma alustasingi! Sooloesineja jaoks on see väga mugav töövahend, kuid mul on üks absoluutne reegel, milleks on, et luuper teenib mind, mitte vastupidi. Palal, mida kirjutan, PEAB olema terviklikkus, tähendus ja vorm väljaspool tõsiasja, et pala või osa sellest on loodud luupimisega. Sageli kasutan luupimist üsna abstraktsel viisil, kuigi mõnikord on suurepärane olla suuteline luua midagi tõeliselt kihilist ja võimast. Kasutan praegu Boss RC300 koos oma GT100 fx plokiga. Olen alati kasutanud Bossi; minu arvates on nad tippliigas mitmekülgsuse ja kontserdil kasutatavuse osas, mis just ongi minu jaoks tähtis.

Ühelt poolt on su muusika (neo)klassikaline ja teiselt poolt seotud ka tumedama muusika skenega. Kuidas sa ise oma muusikastiili määratled?
Ooh. Suur küsimus, mida kõik artistid püüavad vältida! Ma püüan mitte määratleda, kui see ei ole absoluutselt vajalik. Kui räägin kellegagi, keda ma pole varem kohanud, ütleksin, et “see on instrumentaalne, kohati üsna tume muusika, mõnikord pisut raske, meditatiivne, seda kasutatakse filmides, seda sorti muusika” ja tavaliselt saavad nad nii üsna selge pildi. Stilistiliselt tundub, et mu muusika jõuab laia ja mitmekesise publikuni, nii et määratleksin oma muusikat nende inimeste järgi – avatud meelega, valmis kuulama ja eksperimenteerima, tänulikud hea rihvi eest siin-seal ning üldiselt avatud kaasaegsele muusikale ja tšellomängule!

Kuidas lood oma muusikat?
Tavaliselt lähtudes välisest mõjutusest, millel ei ole midagi pistmist heliga, vähemalt mitte otsese mõttes. Mõnikord ilmuvad motiivid juhuslikult, sest olen harjutamisel “eksinud” või midagi taolist ja siis ma salvestan selle idee ning see istub minus päevi või isegi kuid, oodates oma õiget sünnihetke. Tegelikult on see ülimalt sarnane haudumisperioodile, see peab “olema” ja eksisteerima ja kasvama eksperimenteerimise kaudu ning selle aja jooksul luban ka kõigil muudel mõjutustel juurde tulla ja ma lihtsalt MÄNGIN selle ideega hästi palju, proovin erinevaid asju, teen uusi helilõike, proovin midagi veidrat oma luuperiga, selliseid asju. Äkitselt juhtub midagi ja see on sündinud ning sellest hetkest alates on üsna lihtne näha, mis suunas lugu läheb. Enne seda ei ole võimalik ette teada, võib kuluda kaks päeva või mitu kuud või kauemgi, aga ma “tean”, kui motiiv on tugev ja saab looks (või albumiks, nagu “Five Incantations”i puhul!).

Praktikas jõuan aja jooksul selgusele, mida nii mina kui ka lugu tahavad öelda, siis tegelen kogu luupimise elemendiga ja uurin, mis on võimalik ja mida saan teha, mis on minu jaoks uus. Kuidas saan oma seadmed panna käituma teistsugusel viisil? Mida saan teha harmooniaga, mis on vähim, mida saan panna luupima, et lubada suurimat harmoonilist vabadust? Mida saan luupida, kuidas sellest vabaneda ja see jälle sisse tuua, mida see lugu vajab? Kas muudame helistikku/meeleolu/ajastust? Kui nii, siis kuidas ma seda teen? Jne, jne! See on pikk ja kaunis tee!!

Millise sõnumi edastaksid inimestele, kes tulevad su kontserdile Muuga mõisa?
Tere! Aitäh, et tulete, tulge avatud meele ja südamega, Ja palun tulge pärast lobisema, mul on hea meel teiega kohtuda.

Millised on su tulevikuplaanid?
Järgmisel nädalal olen tuuril USA post-roki hiiglase Caspianiga, esinen koos nendega nende tuuri “Dust and Disquiet” teise pooles. Tuuritasime tihedalt ka ühe kuu eelmisel aastal. Ootan väga nendega taas koos esinemist, mis viib meid Saksamaale ja Skandinaaviasse. Oktoobris mängin mõned kontserdid Poolas, sealhulgas kontserdi HÄMMASTAVA orkestri ja kooriga Cappella Gedanensis Gdanskis. Mängime ühte minu suurteost “This Path With Grace” ja mitut mu teist pala albumitelt Five Incantations ja Caldera, arranžeeritud mulle, orkestrile ja koorile. Ootan seda väga! Seejärel kaks väga erilist soolokontserti detsembris Londonis ja minu kuues tuur Austraalias veebruaris 2017. Head, töörohked ajad!

Kontserdi lisainfo: Tumeromantika õhtu Muuga mõisas – Jo Quail (UK) + Kentin Jivek (FRA)