25. septembril esineb Tallinnas, kinos Sõprus briti pungiveteran John Robb oma bändiga The Membranes, kelle sünget ja jõulist muusikat võiks neil päevil nimetada pigem postpungiks. Esitletakse sel aastal ilmunud kontseptuaalset albumit “Dark Matter / Dark Energy” – esimest stuudioplaati peale aastat 1989. Toore ja maskuliinse traadimuusikaga koos kõlavad Tallinna kontserdil Eesti naishääled – kammerkoor Sireen. Ettevõtmine on esmakordne, ehkki piire on John Robb omatahtsi kujundanud juba 70ndaist alates. Ta on tegutsenud erinevatel muusikaga seotud aladel – lisaks The Membranesile tuleks nimetada tema teist bändi Goldblade, samuti on ta kirjutanud raamatuid muusikast ja muusikuist, teinud kaastööd muusikaväljaannetele, rajanud ja juhtinud blogi nimega Louder Than War ja käesoleval kuul andnud välja ka samanimelise ajakirja esimese numbri – paberil ja trükituna, nagu seda viimase aja turureeglite järgi enam heaks ei kiideta.
The Membranes
“Dark Matter / Dark Energy” kõlab raskemalt ja tumedamalt kui sellele eelnenud The Mebranesi albumid. Uus plaat on saanud kriitikutelt väga hea vastuvõtu. Päris kindlasti ei ole see hulk suvalisi lugusid, pigem üks terviklik filosoofiline teos. Kuidas sa ise tutvustaksid seda inimestele, kes ei ole seda kuulnud?
Teatud mõttes on see varasemate plaatide järg – me oleme olnud alati tume ja raske bänd – eriti algusaegadel. Parim periood oli siis, kui ilmusid „Spike Milligan’s Tape Recorder“ (7“, 1984 – toim.) ja „Death To Trad Rock“ (EP, 1985—toim.), kus me viisime äärmuseni basskitarril põhineva postpungi. Bändid nagu Godflesh ja Napalm Death räägivad meile siiani, et need plaadid on olnud neile eeskujuks ja et nendest plaatidest sai alguse grindcore – ja seda on väga hea kuulda.
Kui me uuesti kokku tulime, siis ma ei tahtnud, et me oleks üks nendest bändidest, kes mängivad inimestele oma vanu lugusid. The Membranesi mõte on alati olnud edasi liikuda. Peale kõiki neid aastaid saame me esitada muusikat ja ideid, mis on meie peades. Uus album sai alguse minu ja CERNi projekti juhi Joe Incandela jutuajamisest, tumeaine idee melanhoolne vägi oli see, mis andis mulle inspiratsiooni nii muusikaliselt kui tekstide jaoks… See oli lähtekohaks.
Mina rääkisin TEDx programmi raames punk rockist ja DIY-st ja tema rääkis osakeste füüsikast. Hiljem saime õhtusöögi ajal kokku, tema oli vaimustunud minu punk rocki loengust ja mina olin veelgi enam sisse võetud sellest, mida tema oli kõnelenud universumist. Kuulsin temalt universumi kohta asju, mis ei ole laiale üldsusele teada. Me jätkasime suhtlemist ja ka ühes selle albumi loos – „The Multiverse Suite“ – teeb ta kaasa, rääkides universumist ja viimase aja esoteerilistest teooriatest. Kakskümmend aastat tagasi keegi isegi ei teadnud tumeainest ja tumedast energiast ja kuidas see seletab kogu universumi olemust.
Pärast seda jutuajamist sain ma mõtte teha kontsert koos teadlastega, kes vestlevad minuga sel teemal, mille järel mängib The Membranes. Me tegime seda Manchesteris nime „Lahti seletatud universum“ all.
Sellest sai albumi teema, ehkki laulud on kahetähenduslikud – nad on kosmosest ja universumist, aga nad räägivad ka elust. Keset albumi tegemist suri mu isa ja see teema tungis paratamatult paljudesse lauludesse. Näiteks lugu „Hum Of The Universe“, mis on monotoonne müra universumist B-minooris, räägib sellest, kuidas kõik muutub tagasi universumi tolmuks ja undavaks igavikuks. Album on koostatud kronoloogilises järjekorras, ta algab universumi tekkest ja lõpeb universumi hääbumisega igavikku, aga samahästi võib see ka olla minu isa elust ja surmast.
The Membranes esineb Tallinnas koos kooriga. Pungi ja postpunk-kultuuri kontekstis on selline ettevõtmine tavatu. Kuidas see idee sündis? Mis sa arvad, kas vanade punkide jaoks ei tundu see kõik äkki liiga progerokilik?
Pungi ja proge võitlus on ammu läbi! Mõned parimad pungibändid nagu The Stranglers tegid väga progelikku muusikat. Mulle meeldivad ideed ja ma ei ole huvitatud lihtsalt bändi tegemisest – see pole kunagi olnud The Membranesi mõte – meie soov oli olla eksperimentaalne, liikuda edasi ja proovida teha asju, mis ei tundu loogilised. Niipea kui keegi küsib, kuidas saab koor sobida sinu muusikaga, teen ma selle ära!
Nägin selle aasta Tallinn Music Weekil naiskoori Sireen esinemist ja olin rabatud nende häälte ilust. Ma kuulsin oma kõrvus, kuidas nad võiksid esitada The Membranesi muusikat – meie muusikas on palju kordusi ja ruumi helide vahel, mis on väga sobiv koorile. Mõned nädalad tagasi tulin ma Tallinna salvestama kahte lugu nendega koos ja nad kõlasid imeliselt! Ma ootan seda kontserti väga – see annab meile võimaluse arendada meie muusikas edasi nii ilu kui agressiivsust ja tumedust.John Robb ja kammerkoor Sireen
Kontserdil on ka erikülaline – astrofüüsik Umut Kose, kes vestleb sinuga universumist ja neutriinodest. Kuidas on rockipublik seni võtnud vastu teadlaste ülesastumised The Membranesi kontsertidel?
Viimane kord, kui me esinesime koos teadlastega, oli publik transis. Nendes kummalistes ja imelistes teooriates universumi kohta on midagi, mis sobib hea rockmuusika kaasakiskuva loomusega. Tänapäeval on maailmas väga palju head muusikat, aga on üha raskem ja raskem leida midagi, mis sulatab su meeli oma rabava ideega – kosmos ja universum on selleks võimelised ja me pidime tegema muusikat, mis sellega sobituks ja see oli ka üks asi, mida me oma viimase albumiga üritasime saavutada.
Kas sa räägiksid ka peagi ilmuvast remikside albumist?
Ma otsustasin, et terve „Dark Matter / Dark Energy“ album tuleb remiksida – mind köidavad ambitsioonikad ideed. Ma leian, et miski ei peaks jääma ideede tasandile. Kui ma tahan anda kontserdi Eestis koos kolmekümneliikmelise kooriga, ma teen selle teoks, kui ma tahan remiksida terve albumi koos bändidega, kes on meist mõjutatud või meie kaasaegsed, siis ma teen seda… Praegu töötavad remiskidega Youth Killing Joke’ist, The Bad Seeds, Einstürzene Neubauten, Therapy?, Godflesh, Reverend And The Makers, Crass, Jah Wobble, Keith Levene, The Pop Group ja paljud teised, andes kõik midagi huvitavat omalt poolt. Me kogume selle plaadi ilmumiseks toetajatelt raha. See on varsti koos… Toetage meid!
http://www.pledgemusic.com/projects/themembranes
Intervjuu alguses ma väitsin, et teie viimane plaat erineb eelmistest. Eile õhtul kuulasin uuesti albumit „Kiss Ass, Godhead“ ja pean oma öeldut mõnevõrra täpsustama – ega see nii erinev olnudki kui näis vahetult peale „DM / DE“ kuulamist. Olin unustanud, kui palju erinevaid sugemeid ja eksperimenteerimist oli teie muusikas ka 80ndate lõpul. Üht erinevust võib siiski veel märgata – viimane album ei tegele nii palju sotsiaalse ainesega kui oli teil varem tavaks. Võid mind parandada.
Postpungis, mis oli meie kujunemisajaks, oli juhtiv roll basskitarril – kõigi paremate bändide kõla mõjutas bass, muusika oli kirjutatud basskitarrist lähtuvalt – The Stranglersist Bauhausi, PILi, Neubauteni ja The Fallini. Kõigil neil oli bass põhiline instrument ja meie olime selle aja bänd, nemad olid meie kaasaegsed, me tegutsesime samal ajal samades kohtades. Me oleme seda ideed oma muusikas edasi kandnud – jõuline bass või dubilik bass on määravad.
Meie varasemad plaadid tegelesid sotsiaalsete teemadega, aga alati läbi sürrealismi või totruse. Me ei teinud kunagi lihtsaid lüürilisi plaate. Muidugi me elame läbi sotsiaalseid teemasid – me ei ole jäänud vanaks ega muutunud konservatiivseteks! – meil on endiselt see sama idealism, aga me ei taha, et meie looming oleks sellega piiratud.
Me lähtume samadest vanadest ideedest ja teeme poliitilisi tegusid, aga väljaspool loomingut.
70ndate lõpul ja 80ndail oli UK-s palju poliitiliselt tundlikke bände ja artiste – The Clash, The Specials, Billy Bragg, The Redskins jpt. Kuidas on praegu, näed sa piisavalt palju muusikuid kandmas Suurbritannias seda sama vaimu?
Jah, muidugi. Mõnes mõttes on poliitilisi bände rohkem kui kunagi varem. Ma arvan, et nende mõju on väiksem, omal ajal näis see uue ideena, nüüd on poliitiline bänd midagi tavalist. Mulle näib, et me elame huvitaval, post-poliitilisel ajal, mil klišeelik arusaam poliitikast on purunemas ja esile tõusevad isemõtlejad. Corbyni tõus leiboristide liidriks oli väga hea – ta on ebakonventsionaalne ja tal on suurepärased ideed. Ma tean paljusid parlamendisaadikuid ja on huvitav, kui paljud neist on mõjutatud pungist ja selle ideedest. Mulle tundub, et piirid on muutunud segasemaks kui see oli varem.
New Model Army on nimetanud The Membranesi oma sõprusbändiks. Hiljuti ilmunud The Three Johnsi CD-box’i vahelehel meenutad sa ühiseid tuure selle bändiga. Kas võib öelda, et nende bändide põhimõtted, DIY eetika ja poliitilised vaated langesid The Membranesiga kokku?
Jah, mõnede bändidega tundsime me sugulust. Meil kõigil olid omad asjad ajada, aga me jagasime nimetatud bändidega publikut. Need bändid meeldivad mulle siiani ja alati on hea näha neid festivalidel, kus ka meie mängime.
DIY bändina ei ole The Membranesi karjäär olnud ilmselt kergemate killast?
DIY on kõigile raske. See on üllas ja suurepärane idee, aga tegelikkus on midagi muud. Küllalt sageli tähendab see mulle tegelemist paljude asjadega korraga. Ma kulutan palju aega organiseerimisele, selle asemel, et luua, aga see on hind, mida peab maksma, kui sa tegutsed enda reeglite järgi. Mitmeski mõttes olime me praeguste bändide suunanäitajad – nüüd peavad neist enamus olema DIY. The Membranesi õnneks on meie viimane album nii hästi vastu võetud, et me hakkame tegema tõelisi edusamme üle maailma ja 2016. aasta võib olla meile palju kergem.
Goldblade’i nime all oled laulnud duetti koos vaimustava Poly Styrene’iga. Kas sa meenutaksid, kuidas see koostöö teoks sai?
Ma tegin 90ndatel dokkfilmi pungist ja intervjueerisin Polyt. Meist said otsekohe väga head sõbrad ja ta helistas mulle peaaegu iga päev. See sõprus kestis tema surmani. Ma veensin teda jälle kontserte andma ja salvestama – mitte mingil muul põhjusel, ma lihtsalt leidsin, et ta on väga andekas. Ma ei võtnud manageri rolli või midagi sellist, see oli puhas sõprus. Ta tuli Goldblade’i kontserdile ja see tekitas temas soovi jälle esineda, mille peale mina tegin ettepaneku laulda tal meiega koos singli „City Of Christmas Ghost“ nimilugu, mis omakorda tekitas temas soovi salvestada jälle oma album ja see oli väga liigutav. Me läksime stuudiosse, ma andsin talle teksti ja ta laulis selle korraga sisse ja see kõlas vapustavalt. See oli esimene kord, kui ta laulis oma punkrock-häälega peale 1979. aastat! Ma igatsen siiani tema sõprust. Imeline naine.
The Membranesi eelmine plaat ilmus rohkem kui 25 aastat tagasi. Ka mitmed teised bändid (PIL, The March Violets, The Leather Nun) on peale paarikümneaastast pausi taasühinenud ja – nagu ka Membranesi puhul – ei kõla nende uued plaadid enesekorduse ega nostalgiana, vaid põnevamalt kui suurem osa päris uusi postpunk-bände. Ka New Model Army ja Gang Of Fouri viimased albumid on väga võimsad ja värske kõlaga. See kõik oleks nagu loodusseadustega vastuolus…
Ma arvan, et üks pungipõlvkonna veider omadus on see, et vanus ei ole muutnud enamikku meist pehmemaks, me kõik oleme enda jaoks teadvustanud, et meie muusika peab jääma teravaks ja ei tohi muutuda jõuetuks. Me oleme väga nõudlikud enda suhtes ja säilitame oma noorusest pärineva distsipliini.
Kuidas sulle tundub, kas vanakooli punkrock saab veel mõjuda nii nagu algselt või on tema koha üle võtnud sellised bändid nagu Sleaford Mods?
Vanakooli punkrock on endiselt suur põrandaalune skene ja eksisteerib omaenda rahvusvahelises mullis. Sleaford Modsi võlu on selles, et nad on toonud nähtuse peavoolu. Nende album Briti TOP kümnes on suur võit ja väike Sex Pistolsi moment.
Räägitakse, et The Membranes ei anna kahte ühesugust kontserti. Millised on olnud sinu elu parimad kontserdid publiku poole pealt vaadatuna?
Stranglers 1977. aastal oli midagi erilist – agressiivsus ja nihkes laulud; Neubauten 1983. aastal; Stone Roses 1989. a. Blackpoolis, kus oli tunda põlvkondade vahetust; Nirvana 1989. aastal New Yorkis – intensiivne ja ilus kontsert kümnele inimesele; Birthday Party põlev luule 1983; võimutsev Siouxsie… ja paljud teised.
Mitu korda oled sa Tallinnas käinud? Mis mulje see linn on jätnud, loodetavasti mitte kui närune sadamalinn? („Tatty Seaside Town“ – The Membranesi lugu plaadilt „Kiss Ass, Godhead“, millest oma versiooni on teinud ka Therapy? – toim.)
Olen käinud kolm korda ja mulle see koht meeldib – vanalinn on ilus ja õhuline, mõjudes samal ajal väga moodsalt. Inimesed on pühendunud kunstile ja muusikale. Siin on sellised võimsad bändid nagu Trad.Attack! ja muidugi Sireeni koor. Mulle meeldib pikk rannariba, kus ma olen teinud oma hommikust kaheksa miili jooksu. Mulle meeldivad siinsed baarid ja kontserdipaigad ja mulle meeldivad Prana Organicsi smuutid… Nii et kindlasti ei ole see närune sadamalinn nagu mu kodulinn Blackpool!
John Robb
Oled olnud juba aastakümneid muusikaajakirjanik. Kuidas see alguse sai?
See kasvas välja fanzine’ide kultuurist – pungi idee oli proovida kõike järgi. See oli totaalne suhtlemine – mul oli bänd The Membranes ja fanzine The Rox, millest edasi läksin ma muusikaajakirjandusse. Järgmise sammuna tegin ma enda netiväljaande louderthanwar.com, millest nüüd on saanud ka ajakiri.
Sa oled kirjutanud raamatud Stone Rosesest, Manchesteri muusikaskenest, DIY bändidest, pidanud loenguid pungist ja juhtinud gothic rock’i teemalisi üritusi. Mis neist nähtustest on sulle kõige südamelähedasem?
Mulle meeldib tõeline segu, aga et selle, mida ma teen, loomus on väljaspool peavoolu, siis kaldub see olema DIY. Mul on samuti tõmme tumedama muusika poole, kuigi mul on kõrva erinevate asjade peale black metalist India klassikalise muusikani ja elektroonikast hardcore pungini.
Kas sa räägiksid oma järgmisest raamatust, mida sa oma eelmisel Tallinnaskäigul mainisid?
Ma töötan raamatu kallal, mille teemaks on goth ja postpungi tumedam pool, aga see on samas ajalooraamat muusika tumedamast poolest ja melanhoolsest kultuurist, mis on Euroopa kultuuri olemuslik osa.
Kas muusikat tehes mingi osa sinust hindab seda nagu muusikaajakirjanik?
Muidugi, aga igaüks hindab muusikat ikka omamoodi.
www.themembranes.co.uk
www.facebook.com/theMembranes
www.pledgemusic.com/projects/themembranes
www.goldblade.com
www.louderthanwar.com
www.facebook.com/louderthanwar.com