Kui suve algul lahkus väikese skandaaliga Kultuuriministeeriumi muusikanõuniku kohalt Siiri Siimer, siis oli mantlipärija võimalik isik muusikaringkondades kuum teema. Uuelt muusikanõunikult, kelleks valiti Juko-Mart Kõlar, kes eelnevalt on olnud seotud Eesti Muusika Ekspordi ja Eesti Muusika Arenduskeskusega, oodatakse-loodetakse palju ning järgnevast intervjuust on võimalik saada esmane pilt tema ideedest ja arusaamadest.
Esiteks muidugi, palju õnne muusikanõunikuks saamise puhul! Esimesed tööpäevad on möödas, kuidas tunne on? Kas oled saabunud informatsiooni uppumas või on varasem tegevus juba piisavalt hea põhja andud nõunikuametisse sukeldumiseks?
Tänan heade soovide eest! Eks ma natuke aimasin ka, mis mind ees ootab, aga täna on viies tööpäev ja praegu tunnen küll, et olen esimese laviini alla jäänud. Usun, et see on sisseelamise periood, aga see on igal juhul müüt, et riigiametniku töö kestab üheksast viieni ja kui kell viis saab, siis pastakas kukub käest. Näiteks eile keerasin kabineti ukse enda järel kinni 19:37 ja tean, et see pole ka kolleegide puhul erand, vaid pigem reegel. Kuna praegu on ametiaja algusaeg, siis paljud tahavad teada, mis plaanis ja küsivad intervjuusid – nii pidin eile otse töökohtumistelt Klassikaraadiosse minema, et salvestada ligi tunniajane vestlussaade (koos Virgo Sillamaa ja Andrus Kallastuga) üsna keerulisel teemal. Iga kohtumine ja iga erinev teema eeldab võimet väga kiiresti ümber lülituda ja just tol hetkel mõtetega konkreetse inimese ja teema juures olla.
Mul on ka tunne, et muusikanõuniku amet, selle ülesanded ja õigused, on valdkonnas väga erinevalt tõlgendatud. Ilmselt ka ameti enda pidajate poolt. Ehkki ametijuhendit saab igaüks ministeeriumi veebilehelt ise lugeda, palun sõnasta see vähem ametlikult ja kokkuvõtvalt – kes on muusikanõunik?
Pean muusikanõuniku olulisimaks ülesandeks muusikaelus osalevate inimeste ärakuulamist ning nende suhtlemise hõlbustamist avaliku sektoriga. Ütlen veelkord, et lõpuks ma ei ole tulnud siia mingit enda agendat läbi suruma, vaid avatud silmade ja kõrvadega vaatama ja kuulama ning vahendama ja modereerima. Ma ei arva, et muusikanõuniku ülesanne on valdkonna jaoks väärtused sõnastada, vaid vastupidi – mul tuleb aru saada ja aidata nende endi poolt sõnastatud väärtustel, ootustel ja vajadustel pinnale tulla, et siis omalt poolt võimaluste piires kaasa aidata. Lõpuks loovad ju kultuuri inimesed, mitte institutsioonid ja see on väga oluline lähtekoht: institutsioonid on ellu kutsutud inimeste jaoks ja nende loomingulise tegevuse hõlbustamiseks, mitte vastupidi.
Peab nentima, et see uudis oli ka veidi üllatav, teades pealiskaudselt, et ilmselt oli teil valdkonnas tegemist juba niigi kuhjaga – Eesti Muusika Eksport (EME), statistikaprojekt Eesti Muusika Arenduskeskusega (EMAK), Kultuurkapitali helikunsti nõukogu… Kes neist uut liiget või eestvedajat otsima peab hakkama? Või paistab siin hoopis mõne teema edasiviimiseks antud positsiooniga sujuvamaid võimalusi?
Eks mul tuleb nüüd neist kõigist loobuda, sest kahel pool lauda ei saa korraga istuda. Samas on hea meel, sest nüüd on reaalne võimalus kõigisse nendesse ettevõtmistesse värsket hingamist tuua. Kultuurkapitali ma enam ei saa kandideerida, aga EME ja EMAK-i saatuse otsustavad juhatuse liikmed. Ma väga loodan, et leitakse võimalus EAÜ rahastatud eksporditoetuste programmi jätkamiseks, aga samuti statistikaga tegelemiseks. Eks muusikanõuniku töö on ju otsapidi mõlemaga seotud, aitan omalt poolt kaasa nii palju kui saan.
Üheks möödapääsmatuks ülesandeks nõunikul on valdkonna analüüs ning kujutan ette, et siinkohal oleks statistika rohkem kui abiks. EMAKi lipu all alustasid aasta esimeses pooles muusikatööstuse arusaadavamaks tegemisega – millises seisus see tänaseks on ning kuidas edasi?
Suve hakul jõudsime põhimõttelise kokkuleppeni, et koostöös Eesti Teatri Agentuuri ja teiste partneritega hakatakse süstemaatiliselt koguma ka muusikavaldkonna – esialgu kontserttegevust puudutavat – statistikat ja sealt edasi saab liikuda juba salvestatud muusika juurde. Kui ma esimese laviini alt välja saan, siis tahaksin selle teema kindlasti uuesti üles võtta.
Olete väljendanud soovi, et kultuur jõuaks suurlinnadest kaugemale. Kas saaksite seda mõtet täpsustada? Kas selleks ei peaks muutma ka mõnede kohalike omavalitsuste mõtlemist, et kultuuri toetamine ei ole pelgalt toetus, vaid (toetudes EKI 2012. uuringule) vägagi tulus investeering? Aeg-ajalt tuleb kultuuridebattidel üles ka käibemaksu teema, mis kultuurikorraldajate sõnul võiks olla oluliselt väiksem kui 20%. Milline on teie arvamus selles küsimuses?
Nagu enda visioonis välja pakkusin, on minu hinnangul üheks olulisemaks väärtussambaks kõrgekvaliteedilise ja mitmekesise muusika kättesaadavus kõigile Eesti elanikele, sõltumata nende elukohast või sotsiaalmajanduslikust staatusest. Juba praegu on mitmeid näiteid – kasvõi Eesti Kontserdi programm „Muusika maale“ –, kus selles suunas tegutsetakse, aga ma loodan, et minu ametiaja jooksul (eeldusel, et ma muidugi kolm aastat vastu pean) leiame veelgi tõhusamaid meetodeid piirkondliku muusikaelu edendamiseks. Käibemaksu teema on oluline, aga ilma statistilise analüüsita ja puhtalt subjektiivse tunde ajel tundub, et reaalses elus mitte siiski nii oluline: ma ei tea inimesi, kes oleksid kontserdile minemise või minemata jätmise otsuse teinud üksnes selle alusel, kas pilet maksab 10 või 12 eurot. Kui tekib reaalne statistika ja konkreetsed näited, et osasaamine muusikaelust on takistatud 20% käibemaksu tõttu, siis tuleb selle teemaga aktiivselt tegelema hakata, aga praegu ma otsest vajadust ei näe.
Teine teema, milles kindlasti olete väga õige inimene kaasa rääkima, on muusikaeksport. Mis aitaks teie meelest kõige efektiivsemalt Eesti muusika ekspordile kaasa? Suurem riigipoolne tugi? Suurem professionaalsete mänedžeride hulk? Pädevamad organisatsioonid, kes teeksid tihedalt koostööd avaliku sektoriga?
Tegelikult kõik need, mida nimetasid. Mul oli äärmiselt hea meel, et selle aasta Positivusel esindas eesti artiste juba 4-5 muusikamänedžeri. Ma arvan, et oluline osa on siin ka esimestel edulugudel (Toomas Olljumi koostöö Ewert and The Two Dragons’i ja Iirisega), inimestel tekib usk, et see on tõesti võimalik ja on tekkinud esimesed selle valdkonna professionaalid, kellelt nõu küsida. Mul on väga hea meel, et toimuvad sellised kontaktide ja kogemuste vahetamise üritused nagu Tallinn Music Week või Tartu Muusikanädal, kus osalejad saavad võtta Olljumil, Sirelpuul, Rajasaarel, Pihlakul või mõnel teisel nööbist kinni ja otse küsida, kas ja kuidas toimetada.
Korraga investeeringutest ning toetustest rääkides, kas siinkohal tuleks riigi vaatenurgast üldsegi neid eristada, vastandada? Ilmselgelt on selles valdkonnas investeeringu tulemuslikkust mõõta äärmiselt keeruline, libe tee on end ka liiga julgelt teiste ja eriti suuremate riikidega võrrelda, aga sellegipoolest meenub kohe näiteks UK, kus Arts Council otsib ka sel aastal „järgmist Arctic Monkey’st“ (targemad väidavad, et nende edulugu oleks olemata olnud, kui nad poleks esimeseks tuuriks vajalikku toetust saanud) ning panustavad 500 000 naela 75 indie-bändi ja elektroonikaartisti peale, – ning siinkohal selle näite olulisim osa – rääkides sealjuures madalast finantsriskist.
Tõsi ta on, et muusikaelu ja -ekspordi puhul pole otstarbekas rääkida ainult finantsilistest tulemustest. Siin on mitu erinevat tasandit: kasu konkreetse artisti jaoks konkreetsel ajahetkel (kas ekspordiga alustamine on just nende jaoks just sel hetkel mõttekas), kasu riigi jaoks (mainekujunduslik aspekt) ja alles siis majanduslik aspekt. Kui aus olla, siis ega praegu neid näiteid, mis oleksid ennast tõepoolest tulusate investeeringutena tõestanud, praktiliselt ei olegi. Ma usun, et need tulevad – ja tulevad lähiaastatel –, aga sinna on veel veidi arenguruumi. Tunnetan, et praegu on see faas, kus rajatakse püramiidi alust, aga kui juba sada proovivad ja kasvõi kaks tõeliselt õnnestuvad, siis on see suur edasiminek. Ühesõnaga, ma arvan, et peaksime endiselt rääkima (ja jäämegi rääkima) riigipoolsest toetusest muusika tutvustamiseks välisriikides. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba. Pealegi ei toimi osa muusikažanre päris kindlasti turuloogika alusel – ma ei arva, et meie klassikalise muusika suuremad koosseisud peaksid üldse kunagi muutuma investeerimisobjektideks – neid lihtsalt ei ole mõistlik selles võtmes vaadata.
Ja veel üks teema, mis tundub juba aegumatu. Lugedes „Kultuuripoliitika arengusuunad 2020“ viimast versiooni jääb mulje, et riik teeb jätkuvalt vahet n-ö kõrgmuusikal ja levimuusikal, rõhutades pigem esimest. Kas teie arvates sobib taoline mõtlemine aastasse 2013? 15. augusti Päevalehe intervjuust jäi silma ka väide, et „enamikus muusikažanrites on olemas väärtuslikku ja toetamist väärt muusikat /—/, aga ka muusikat mida ei peaks avaliku rahaga toetama. Kuidas teha vahet, kuidas mõõta või hinnata?
Sellest on just neil päevil väga palju juttu, ma ei hakkaks siin veel eraldi seda teemat pikemalt lahkama (laupäeval on eetris „Helikaja“ ja järgmisel nädalal „MI“ saade, mille fookuses on just need teemad), aga väga lühidalt öeldes on minu arvates mõistlik hoida lahus esteetilis-filosoofilised diskussioonid ja kultuuripoliitilised diskussioonid. Ühel juhul räägime sellest, mis on üldse väärtuslik muusika (näiteks mõne kogukonna jaoks), teisel juhul on oluline küsimus, milline muusika vääriks riigipoolset toetust. Ma usun, et on asju, mis on kogukonna jaoks suure väärtuse ja tähendusega, kuid mida riik ei peaks vähemalt kultuuri rahadest toetama. Aga sellest lähemalt juba teistes saadetes.
Mis on Teie lemmik rada 7?
Hmm, see vajab veidi mõtlemist. Esimesena tuleb pähe üks mõnus kantrilugu „Rabbit“, mis oli mäletamist mööda seitsmes lugu Ewert and The Two Dragonsi albumilt „Good Man Down“. Aga loomulikult neid on veel!