Naglfar – Harvest
Kui oleks minu teha, siis liigitaksin black metal’i nelja kategooriasse:
ühed laulavad manowariliku õhinaga Alice’i Imedemaast, mõõkadest, lohetapmisest ja neidude päästmisest, teised lähevad pärast karmi ehitajatööpäeva puust kirikuid põletama, kolmandad laulavad kitsede ja sinu ema pilastamisest ja neljandad nihilismist ja okastraadi-veeni suhetest.
Tundes ennast üpriski diletantliku võhikuna blackmetalism’i valdkonnas, võin endale seetõttu lubada kerglast kaerajaani läbi arvamuste miinivälja ning Naglfari viimasesse kategooriasse liigitada.
Vähemalt käesoleva plaadi põhjal. Et oma filosoofilist traktaati veelgi rohkem seotud teemalt rappa juhtida, küsin ma ka teilt, kas asjaoludest hoolimata ei tundu see maailmavalulik enesehävitusest rääkimine natuke liiga lapsik, et täita rohkemat eesmärki kui puhas meelelahutus?
Ärge saage valesti aru, minul ja kindlasti ka paljudel teistel ajab see taon-paljaste-kätega-sularauda-mõõkadeks mentaliteet natukenegi keskendudes kõvaks, kuid samas tahaks oma täiuslikkusesoovis ka midagi hingele.
Samas, miks ka mitte, kuulates antud plaati, lendavad endalegi pähe mõtted alates tulevast maailmalõpust anno 2012 kuni küsimuseni, miks ostsin viimati ainult musta värvi sokke.
Natuke süvenedes jõuan mõtteni, et kui lasta vabaks ja minna muusikaga kaasa, võib jõuda oma halbades mõtetes ja mälestustes nii sügavale, et põrgu tundub Disneyland selle kõrval. Süvened ja kuulad ja tunned, kuidas infernaalsed leegid põletavad sinu sees, ning muusika viskab vaid kopaga kivisütt katlale juurde. Kas on võimalik veel edasi minna? Ei tea kas nüüd õnneks või õnnetuseks – plaat hakkab lõppema. Pääsesin. Ja lõpus klaverisoolo jätab õhku õrna lootuseudeme, et kõik on vaid su enda peas.
Kuid muidu ei mingit üllatust, sama vana kehaliselt nauditav muusika. Aga vähemalt nad ei valeta sulle.
He Is Legend – Suck Out The Poison
Vahel on mõni plaat, mis on nagu õppimisprotsess.
Sa lased ta esmakordsel kuulamisel kõrvust läbi ja viskad täiesti oma mõtetest.
Sa paned selle teist korda mängima ja millegipärast on ka seekord tulemus sama.
Kuna sa oled jonnakas ning sul on mingi näriv kahtlus, paned sa selle plaadi ka kolmandat korda mängima.
Ja seekord pingutad täiega, et peale esimeste fraaside midagi muud meelde jätta.
Alguses tundub, et läheb juba õnneks, sest mingid sõnad hakkavad muusikast läbi kõlama.
Ja siis tuleb selginemine – mõtled endamisi, et võib-olla see kõik käis enne kõrvust läbi seetõttu, et kogu verbaalne vokaal väljendas midagi sellist, mida sa niisamagi üritad oma mõistuses eirata.
Kogu lüürika sisaldab viiteid purunenud armusuhetele, pettumusele, alandustele ja halbadele kogemustele vihases võtmes.
Seekord kuulad juba pingsalt ning üritad süveneda ja siis see tuleb.
Niimoodi nipsuga – puhas pettumus, sest süvenesid. Muusika ei moodusta sõnadega mingit tervikut, läbi ühtlase müra kostub üksikuid kirkaid katkeid, mis kaovad sama kiiresti kui tekivad.
Mõtled, et kui sa juba pettud, siis võiks täiega põrutada ja arvustad omaette, et samahästi võiksid nad barbinukkude raskest elust rääkida, asja terviklikkus jääks samaks.
Laulja kõlab kohati nagu oleks oma hääle ära suitsetanud-joonud-kisanud, millest peaks nende arvates ka plaadi lugude nimed ja sõnadki rääkima, aga kuuldu põhjal ei tasuks seda väga tõsiselt võtta.
Tahaks mõelda, et võib-olla on nad lihtsalt üks punkbänd, kes üritab ennast vadever-core teemas tõestada.
Ja lood ei moodusta ka plaadina mingit tervikut, nagu identiteediotsing, mis on saatuse tahtena plaati valatud.
Ning umbes kümnenda loo ajal tunned, kuidas mõtted liiguvad „Stop“ nupu poole, sest Millal Ometi See Plaat Läbi Saab??
Neljateistkümnenda loo ajal paned plaadi kinni ja plaadikuulamine jääbki poolikuks.
Neljandat kuulamist enam kindlasti ei tule.
Ja mõtled, milleks kõik see, kui kogu plaadi oleks võinud kokku võtta juba selle esimeste sõnadega: „I thought you knew me, but you never really cared”.