See ei ole album, mida kuulata peol sõpradega. See ei ole midagi, mis tähendab, et teeme koos. See on isiklik. See on tunne, mida ma ei ole nõus jagama. See on pikk autosõit, kus ei tahagi kohale jõuda. Lihtsalt liikuda kuskile segamata, kulgeda mõttetult, mõtlikult. See on enne uinumist tekkivad mõtted, kus tähtsam on magama jääda, kui kunagi uuesti ärgata. Unistused, inimlikud unistused, mis siis tekivad. Kunagi kohale jõudes või ärgates oled sa rahulikum, kainem, enesekindlam, kuid mäletad siiski…
Instrumentaal-tehnilise poole pealt on raske midagi ette heita, kuid seda oli ka eeldada.
Teiselt poolt võiks lahendused olla sellevõrra julgemad, radikaalsemad. Üldmulje jääb kergelt riskivaba. Järgiproovitud nipid, mida serveeritakse erineva, rikkaliku garnituuriga, kuulaja haardesse saamiseks. Vahel ehk võibki nii. Kindel pind. Vaikiv üleolek, nahast välja pugemata. Kõik sobib suurepäraselt, mõjuvalt. Meeleolu tekitavalt. Plaadi instrumentaalpala “Modulor” küll oleks võinud olla midagi veel erilisemat, kuna seal pole vokaali plaadi üldtunnet toetamas.
Plaadi üllatuseks ongi vokaal, mis kontrastiks muusikale on kergelt ebaühtlane. See ei riku midagi ära, vastupidi – see plaat oleks poole vähem väärt, kui siin poleks kergeid vigu. Mulle meeldib see lahendus, kuidas Draconic laulab. Ta on väga hea stiili leidnud endale. Osad lood ei saa kindlalt olla paremad. Vabandust, aga ma loodan, et ta ei õpi eriti paremini laulma. Ma kardan, et kui liiga palju nö arengut toimub, muutuksid need lood võibolla ebameeldivalt ülepingutatuks, liigselt täiuslikkuse poole pürgivaks, liiga üle pingutatuks, vastikult ebamugavaks või lihtsalt oleks see juba hoopis teine bänd. Kuid selle plaadi suurim pluss ongi inimlikkus, inimene on kaugel täiuslikust. Lihtsalt võrratuid kohti leiab neist lugudest.
Plaadi seitsmest loost tooks eraldi välja kolm, mis mulle eriti sümpaatsed on – “The Somnambulent”, “Beyond” ja “Vanity”. Esimene lugu “The Somnambulent” on plaadi tipp, ülimalt hästi tasakaalus ja kokkusobiv lüürikalt ja muusikalt /-I will walk and utter, Soundless laughter, I don’t want your tears cause, Mine aint yours to bleed-/. Kurb, kuid enesekindel ja ka egoistlik. “Beyond”, unistavate kitarridega algav lugu muutub ootamatult kiiremaks ja kindlamaks, teadlikuks, mis juhtus ja mis peab saama edasi /- So don’t ever doubt my mind cause I know what kept me waiting there-/ ning “Vanity”, rahulik mõtisklus, läbisegi ootusega /-Time will tell was it me or him who fell-/.
“Headswitch”, Kantor Voy esimene album, on kindlalt paljudele pettumuseks ja samas paljudele meeldivaks üllatuseks. Kindlasti on see pettumus nii mõnelegi bändi eelkäia Carnifexi fännidele, kuna siin pole selle bändiga eriti enam midagi tegemist, peale selle loomulikult, et bändimehed on samad. Kindlasti on see üllatus neile, kes arvavad, et see on midagi ekstreemset ja vihast. Päris ootamatu ju, et karm ürgpagan on laulmas ilusaid viise ja nii magusa häälega ka veel. Kõik see on harjumatu ja esmamulje oli lausa natuke naljakas, kuid see on hoopis midagi muud, kui eelarvamus seda ütleb.
Viimase aja parimaid öömuusika plaate. Ja 12-aastaste tüdrukute ning ka habetunud vanamehenässide lemmik.