Tänavusel JustFilmil linastub Jeanie Finlay dokumentaalfilm "Plaadipood", mis räägib Tom’ist, kes peab ajas tardunud Kirde-Inglismaa väikelinnas piirkonna viimast plaadipoodi. Filmi vaatas ka Madis Nestor, tuntud melomaan ja plaadipoe BiiT omanik ning jagas oma mõtteid.
Madis, avasid septembris Maakri tänaval oma plaadipoe Biit. Oli hirm ka sees seda tehes?
Erilist hirmu ei olnud, sest see lõpuks toimus kuidagi loogiliselt. Juba paar aastat nö. tänavakaubandusega tegelenud tuli vajadus selle järgi, et oleks koht, kus inimesed saaks maha istuda ja rahulikult muusikat kuulata. Eks teadmatus selles suhtes, et palju hetkel reaalselt neid tarbijaid on paneb kindlasti mõtlema, selle vajalikkusest, aga olemas ta on.
Kuidas esimesed kuud on läinud?
Täpselt nii nagu arvasin. Omad inimesed, kellega aastaid juba muusika teemal läbikäinud on jõudnud sisse astuda ja rõõmustamiseks annavad põhjust ka uued näod, kelle olemasolust enne mingit aimu ei olnud.
Oled palju rõhutanud soovi uute Eesti artistide toetamiseks ja väljendad seda juba kasvõi nende plaatide müümisega – uuele Eesti muusikale on pühendatud terve sein. Mille alusel võtad sinna kraami/välismaa kraami?
Ma nüüd ei oska öelda, palju ma seda rõhutanud just olen aga aastate jooksul on Eesti artistide suhtes tekkinud teatav kiindumus. Eks olles aastaid töötanud plaadipoes, kus enamus Eestis väljaantud CD-sid käte vahelt läbikäinud, tekib ikka mingit laadi empaatia vorm, kasvõi austuse näol. Bändi nö. võivad teha kõik nagu hetke seis mujal maailmas näitab. No ma mõtlen, seda digitaalset poolt just. Aga reaalse plaadi väljaandmiseni jõuavad artistid harvem. Loomulikult võib seal olla mustmiljon põhjust, miks nii läheb aga jah, BiiT ja mina olen toetanud Eesti muusika levikut nii palju, kui võimalik hetkel käesolevate vahenditega. Eriti oluliseks pean just seda kübet, mis vinüülplaadile pressitakse. Mul nagu sisetunne ütleb, et see formaat ikkagi endiselt omab seda kestvat väärtust. Ja viimasel ajal on ikkagi tunda seda, et Eesti inimesed toetavad pigem Eesti muusikat, kui välismaist. Eesti muusika seina puhul otseselt mingit konkreetset reeglit pole. Ma arvan, et need väiksed plaadifirmad, kes tunnevad, et nad peavad siin olema siin ka on. Üks on kindlasti puudu, aga küll nad ka tulevad…
Välismaa kraami suhtes on lugu nii, et komplekteerin iga nädal nende sadade ja rohkemate seast selle killukese, mis tundub, et võiks kesta kauem kui paar kuud. Kui kunagi ostsime plaate lihtsalt mingitest kirjutatud reviewdest lähtuvalt, siis täna ikkagi on võimalik enamus juba enne ära tarbida ehk põrsast kotis ei osta. Kuigi jah. On hetki, kus mõne plaadi tiraaž on ettemääratult limiteeritud, siis tuleb lähtuda kõhutundest, et kas selle plaadi vastu huvi oleks. Otseselt ka mingeid edetabeleid ei jälgi, sest ei ole võimalik võrrelda keskkondi, kui selliseid a la US või UK vs Eesti. Loomulikult üritan otsida muusikast mingeid veidrusi ja üllatada inimesi, kes teavad juba kõike. Kindlasti mõni arvab, et surun liiga oma maitset peale, aga selle kõrvale on kindlasti võimalus plaate tellida, mis endale meeldejärgi.
Maitsest rääkides. Kuigi su enda maitse on väga lai, kas tunned vahepeal seda õpetlikku snoobi endas tärkamas, kes tahaks kliendile paremaid asju soovitada ja tema maitset veidi ümberkujundada? Või see on "heale müüjale" keelatud territoorium?
See on kahe otsaga asi. Selles mõttes, kui inimene tuleb minu juurde konkreetse sooviga leida midagi sarnast, mis talle korda läheb siis ma ei mõtle selle peale, et oi issand, miks ta sellist muusikat kuulab. Muusika on ju väga individuaalne asi, sest kunagi ei tea ju, mis selle taga on. Kindlasti on olemas muusikaostjal teatud etapid, kus tema maitse kujuneb. Isegi olen täpselt samasugune olnud. Ja see on väga hea, et see nö. loomulikult tuleb mitte läbi mõtlemise, et mis muusika kõige parem on ja kas kui ma seda mängin, kas ma saan siis kuulsaks ka. Kui sa tuled minu juurde küsimusega, et mis on kõige parem muusika, siis ma eelistaks võtta igast sektsioonist ühe plaadi, mille ma arvan, et kaunistaks ühte või teist plaadikogu. See, mis sellest valikust järgi jääb on puhtalt inimese enda otsustada.
Ja vastupidi: tunned, et kliendid sinu maitset ka on ümber kujundanud?
Ümberkujundamine on kuidagi suur mõiste aga kindlasti õpetanud või tähelepanu viinud ühele või teisele, mis tekitab selle informatsiooninälja. Alati oleks tore ju kõike teada, aga see pole juba võimalik ma arvan selle pärast, et pole siiski olnud võimalust selliseid plaadipoode läbi kammida, kus lademetes plaate. Vähemalt ma ei mäleta, et minu lapsepõlves oleks olnud sellist tollel ajal Inglismaale omaseid “plaadiladusid”, kus leiad kõike igas versioonis.
Kas näed Biidi tegevusvaldkondi (peale ürituste korraldamise, muusikauudiste, lugude ja videote vahendamise ja müügi) tulevikus laienemas?
Hetkel siiski nii lapsekingades, et laienemisest on kuidagi vara rääkida. Hetkel, kui valmis saab interneti keskkond, kus reaalselt müügiga tegeleda, saab plaanin väga suurt rõhku panna sellele, et Eesti muusika jõuaks ka kaugemale kui meie oma koduõu. Usun, et kvaliteeti, mida presenteerida, on lähtudes viimasel ajal Soundcloudi Eesti artistide poolt üleslaetud muusikast. Tegin just miksi Eesti muusikast Eesti Pops nimelisele saatele, kus lähtusin tugevalt sellest,
et mis on juba valmis produkt, mis võiks sööbida hinge ka väljaspool Eestit.
Piraatlus vohab, CD-de müüginumbrid langevad, vinüüli omad küll veidi tõusevad, kuigi on endiselt väikesed pärast 90ndatel toimunud hiigellangust, ega tõuse tõenäoliselt kunagi enam endisesse kõrgusesse. Mis sa arvad, kas ja kui kauaks on füüsiliselt eksisteerivatel plaadipoodidel tulevikku?
Hetkel on arvamus selline, et esimesena läheb unustusse CD. Miks? Ilmselt enamus kuulab oma muusikat läbi arvuti või iPodi ehk selleks, et seda kuulata on sul vaja ta kõige pealt digitaliseerida. Ehk siis formaat CD jääb ikka ainult inimestele, kes peavad oluliseks plaadikogu füüsilist representeerimist. Kui palju neid on, ma tõesti ei tea. Vinüülplaadid tunduvad aga erilisemad. Seda proovitakse ka nende erinevate formaatide näol esile tõsta. Küll värvilised, läbipaistvad, piltidega, graveeritud jne. Plaadipoe mõiste on ka selline laialdane, et kui ühes on virnade viisi “tapeeti”, milles tegelikult jäävat väärtust pole ja on teised, kes peavad oluliseks, et igal plaadil oleks legend, siis äkki need viimased jäävad elama just tänud sellele väga isikulisele lähenemisele.
Liikudes filmi juurde. Mis mulje jättis? Oli palju äratundmisrõõmu?
Nunnu film headest inimestest, kes on oma elus leidnud, et muusika on nende jaoks päästerõngas. Mulle meeldivad need inimesed. Äratundmisrõõmu teataval määral ikka. Just sellise fanatismi poole pealt ja puht praktilistest pisiasjadest.
On sul sama fanaatilisi melomaane või muidu veidraid kliente olnud? (nii Biidis, kui varasemas poes, kus töötasid – Dancemixis)?
Biit on liiga noor, et juba nii selgelt inimesi paika panna, aga mis puudutab varasemat, siis ma need lood hoian oma kunagi ilmuva memuaari jaoks 😉
Filmis tõusis esile kolm muusika kuulamise/tarbimise mitmekülgset ja veidi vastuolulist olemust: ühest küljest on tegu kunstiga, millegagi, mis pakub inimestele naudingut, tuge, lohutust, elamusi, teisest küljest sõltuvusega, omamoodi narkootikumiga. Ja kolmas tahk on muusika kui äri. Tunned end pigem kui kunstivahendaja, narkodiiler või ärimees?
Tead ei välista üht ega teist. On hetki, kus peab mõtlema nagu ärimees ja on hetki, kus tunned hardust, et mõni plaat on leidnud endale väärika ja väärilise plaadikogu või omaniku. Ja eks see muusikasõltuvus on paratamatu.
Aitäh sulle, Madis, jätkame seda vestlust seansil. Ja jätku Biiti!
Aitäh sulle!
http://2011.poff.ee/est/filmid/programmid.p/just-film/plaadipood
biit.me