1998. aasta kevad muutis mu elu: juhuslikult raadiost kuuldud loost "Saw You Drown" sai alguse üks täiesti eriline muusikaline suhe. Katatonia on läbi aastate olnud mu absoluutseks lemmikuks, täiesti erandlikuks ning väga oluliseks bändiks. Üheks vähestest, kelle lugude saatel saab rahulikult sügavale endasse vaadata. Kuigi bändi muusikaline nägu on aja jooksul tugevasti muutunud, olles praeguseks vägagi erinevate stiilide ning mõjutajate segu, on Katatonia loomingut ühendavaks jooneks jäänud eri moel muusikasse kontsentreeritud kurbus. Muutunud on üksnes selle väljendamise vorm, ulatudes teatraalsest eepilisusest monotoonse, hüpnootilise ja kõledalt rusuvani. Sisuks on siiski endiselt atmosfäärsus, meloodilisus, meeldejäävus, emotsionaalsus, samastumise ja äratundmise tajumine. Muusika, tekstid, visuaalid ning kontseptsioonid, mis kõik kokku moodustavad ühtse terviku. Oskus kirjutada käike, meloodiaid ning tekste, mis päevadeks pähe tiirlema jäävad. Lisaks see eriline tunne, et bändi looming kõneleb minuga isiklikult, moodustades mingile sündmusele või eluperioodile sobiva tausta, aidates toimuvat kergemini läbi elada ning paremini mõista. Katatonia ei ole kunagi teinud õnnelikku ega rõõmsat muusikat. Pigem külm kui soe, pigem pimedus kui valgus, pigem nukrus kui rõõm, pigem öö kui päev. Seega pole ime, et 2009. aasta oodatuim plaat oli minu jaoks just "Night is the New Day".
Plaat alustab üldjoontes sealt, kus "The Great Cold Distance" lõppes, kuid seekord on bänd piire veelgi nihutanud, olles maha saanud oma karjääri kõige keerulisema, eksperimentaalsema ning põhjalikuma plaadiga. Ehk on selle taga asjaolu, et materjal on suures osas laulja ning sõnade autori Jonas Renkse kirjutatud, jättes senise peamise lugude autori Anders Nyströmi rohkem toetaja rolli? Katatonia on varemgi muusikasse paljusid eri kihte lisanud, ent mitte kunagi nii kompleksselt. Iga kuulamiskorraga saab avastada uusi üldpilti täiendavaid taustadetaile: peidetud kitarripartiid, tunduvalt suuremat rõhku omav elektroonika, programmeeringud ning süntesaatorid. Lood varieeruvad õhkõrnadest kuni massiivselt raskeni, mõjutused, millest helitekstuur moodustub, on täiesti seinast seina. Laias laastus kaetakse vahemik aeglasest doom metalist kuni elektroonika ja ambientini, sekka aimdusi 70. aastate rockist ja progest ning isegi paar kerget Opethi hetke. "NitND" peal teeb Katatonia täpselt seda, mida tahab; tõestama ei pea nad praegu enam kellelegi mitte midagi. Plaat on täis kummituslikke, meeldejäävaid, äärmuseni nukraid, ent samas ka üllatavalt helgeid ning delikaatseid hetki. Palju leidub peas kõlama jäävaid meloodiaid, mille loomises on suur osa Renkse õrnhapralt sugestiivsel vokaalil. Lisaks väga aimelised ja ohtralt tõlgendusvõimalusi pakkuvad napid tekstid, ning minimimalistlik plaadikujundus. See on küllaltki lohutu pilguheit maailmale ja läänelikule ühiskonnale aastal 2009: linnastumine, inimeste üksteisest võõrandumine, monokroomses kivikõrbes elamine, mis muudab hingetuks ning tuimaks. Millegi sünge ja vältimatu aimdus. Külma pimedusse suunduv tsivilisatsioon, lahkumine, häving, väljapääsu otsimine. Vastukaaluks välgatavad ajutised valguselaigud ja vaikne lubadus, et ehk leiab siiski veel lootust. Nagu bänd isegi möönnud, on seekord temaatikat käsitletud lausa globaalsest vaatepunktist. Katatonia ning õrnad vihjed poliitikale – see tuli küll väikese üllatusena.
Kogu eelneva taustal on seda raskem tõdeda, et mu praegune isiklik suurim mulje on… pettumus. Seda tunnet ei ole suutnud ma ka korduvate ja korduvate kuulamiste järel endalt raputada. Üllatavalt paljud detailid kipuvad mind häirima, kasvõi näiteks kaanepilt, millel olev kiviingel mõjub linnasiluetiga koos sobimatult. Ka plaadi nimi ise ei tundu tugevaim, millega nad hakkama on saanud. Plaat ise kui tervik jääb mulle suures osas veel võõraks – maagilist „kuulatav kõneleb minuga isiklikult“ tunnet on tekkinud jahmatavalt vähe. On küll pimedus, aga see ei ole minule tuttavlik pimedus, vaid kuidagi kauge. On külmust, kuid ka see on teistmoodi. Isegi nukrus kipub jääma kaugeks, mitte selleks nukruseks, mida ma ise tean. Leidub tõsiselt häid lugusid: "The Longest Year", mis oleks võinud olla kasvõi "Last Fair Deal Gone Down" albumi pealt, algusest lõpuni maagiline pala. "Forsaker", mis mulle järjest rohkem hinge kasvab, ning "Onward Into Battle" oma nõidusliku refrääniga. Ning tõesti palju häid kohti lugudes, mis tunduvad aga siis kas ennast kordama jäävat, või tuleb mingi element, mis loo minu jaoks rikub. Eredaim näide – plaati lõpetav „Departer“ on rabavalt hea kuni külalisvokaali (Krister Linder, Enter the Hunt)sekkumiseni, mis mulle lihtsalt kuidagi ei istu. Esmakordne on ka kogemus, et Katatonia loo ajal („Nephilim“, „Inheritance“), läheb mõte kuhugi omapäi uitama, mitte ei suundu muusikast juhiseid saanud kujutlusradadele. Samuti on tekstides kohti, mis tunduvad sõnadena lihtsalt sõnade pärast või siis juba kasutatud ideede kordamisena.
Üle maailma on "NitND" saanud peamiselt ülistuseni kiitvaid hinnanguid, mille kohaselt on tegu Katatonia karjääri absoluutse tipuga. Mina selle kiidukooriga praegu siiski liituda ei saa. Ehk on bänd oma arengus liiga kiirelt eest ära liikunud, jättes mind mingisse perioodi maha, mistõttu ma ei saa nende visioonist enam praegu aru? Nagu kõneleks hea tuttavaga, kes kasutab kõnes ootamatult võõrast keelt.
6/10