Te olete Euroopas tuuritamas. Kuidas siiani kontserdid läinud on?
Jap, paar tükki on seljataga ja need on meie esimesed ülesastumised üle kümne kuu. Lahe on jälle lavale tulla ja mängida, kui ükskord ometi on kõik väikesed probleemid möödas ja saab esinemisele keskenduda.
Vaatasin, et see tuur on küllaltki lühike. Põhiliselt ainult festivalid.
Noh, ma ei usu, et me sügisel tuleme samadesse kohtadesse tagasi ja praegu me muutsime veidi ka setlisti, nii et see on küllaltki erinev nii sellest, mis me viimati USA-s mängisime, kui ka sügisel toimuvast tuurist. Vaata, kui sa esined festivalidel, siis peab muutma ka kava. Varem alustasime „South of Heaven“-iga ja kui me peame mängima kell üks päeval, siis kohati on rahvas väga väsinud kolmepäevasest trallist, nii et oleme sunnitud alustama mõne sellise looga, mis kohe publiku üles äratab. Seepärast on praegune kava väga erinev sügisesest.
Teie 1986. aastal ilmunud „Reign in Blood“ on teie üks tähtsamaid albumeid. Kas te näete selles albumis oma karjääri haripunkti ning üritate saavutada uute albumitega sama taset või olete juba ammuilma edasi liikunud ja muudele prioriteetidele keskendunud?
(Naerab). Kõik, mis sa just ütlesid, on õige. Me pole sellised tüübid, kes istuvad isekeskis ja mõtlevad: „Oh, see on aegade parim album!“. Sellest räägitakse meedias tohutult, on valmimas ainuüksi sellele albumile keskenduv raamat, aga see on lihtsalt osa meie ajaloost. See oli lahe aeg. See oli meie üks esimesi samme saavutamaks seda kuulsust, mis tuli 90-ndate alguses. Praegu tundub, et oleme kahe viimase albumiga end uuesti tippu viinud. Võib-olla mitte ajaloolises mõttes, aga põhimõtteliselt küll.
Igal bändil on plaat, mis on oluliselt nõrgem teistega võrreldes. Mõned ütleksid, et teie puhul on selleks „Divine Intervention“, kuid minu jaoks vast „Diabolus in Musica“. Te mängite sellelt väga harva lugusid. Kas olete selle täiesti maha kandnud?
Ma teadsin, et sa seda ütled. Ma arvan, et on ainult kaks lugu, mida me üldse arvestame, kui kava kokku paneme. Dave’iga koos oleme esitanud „In The Name of God“-i ja „State of Mind“-i. Samas, me pole temaga koos harjutanud ei „Death’s Head“-i ega „Scrum“-i. Viimast võib-olla lähiajal isegi proovime. Samas, igal bändil tuleb hetk, kus sa hindad oma loomingu ümber ja järeldad, et see pole just parim, milleks oled võimeline ja üritad naasta oma hiilgehetke.
Teil läks peaaegu viis aastat aega, et salvestada „Christ Illusion“. Miks nii kaua?
Nii pika pausi põhjuseks oli, et selles ajavahemikus me tuuritasime praktiliselt vahetpidamata. Polnud hetkegi, kus me oleks saanud kümme kuud vabaks võtta ja salvestamisele pühenduda. Tol ajal me tuuritasime, andsime välja kaks DVD-d, box-seti. Ma ei usu, et nüüd praeguse albumi puhul midagi sarnast juhtub. Võib-olla, kui saame hea pakkumise ja tahame jäädvustada mõne hea live´i, siis tuleb DVD. Ma juba töötan uue materjali kallal ka.
Sul oli väike vägikaigas vedada Rick Rubiniga, kuna ta ei produtseerinud teie viimast albumit. Olete te juba leppinud?
„Christ Illusion“-it mõtled? Ma lihtsalt arvasin, et kuna Dave Lombardo oli kambas tagasi, oleks olnud väga äge, kui kõik vanad tegijad tuleksid jälle kokku. Tal ei olnud selleks huvi, kuna ta töötas juba tollal Metallica uue albumi kallal. „Christ Illusion“ tuli kaks aastat tagasi välja, aga Metallica pole siiani midagi väljastanud.
See tuleb septembris. Kas sa arvad, et koostöö Rubiniga toob Metallica oma hiilgeaegadesse tagasi?
Ei teagi. Rubin oskab teatud asju väga hästi teha, aga kedagi ei saa panna kirjutama materjali, mida nad ei taha kirjutada. Lõpuks sõltub kõik ikkagi neist endist.
Kui pika seti te Tallinnas teha plaanite?
Mul pole ajakava ees, nii et ma ei oska sulle praegu öelda, kui pikalt meil mängida lastakse. Siiani on see olnud tund ja viisteist minutit. Loodetavasti lubatakse meil poolteist tundi mängida, nii et jõuame esitada rohkem lugusid.
Sügisel tuleb teil ka „The Unholy Alliance“ tuur, millel te olete, nagu tavaks saanud, peaesinejad. Kas te valite ise soojendusbändid või jääb see kõik plaadifirmade ja mänedžeride teha?
Plaadifirmad pole tänapäeval enam ammu asjaosalised. Rohkem mänedžerid, üritustekorraldajad jne. Meile jääb siiski lõppotsus. Kui meile antakse ette käputäis bände, keda peetakse meile parimateks soojendajateks, siis me saame kokku ja arutame kõik läbi.
Kes teiega tänavu koos tuuritab?
Trivium, Mastodon, Amon Amarth ja keegi veel lisaks.
Päris korralik line-up ju.
Seda küll. Meil on vedanud, et saime kokku hea pundi, kellega on meil hea koos sellel tuuril osaleda. Väga naudin selle korraldamist.
Kuidas sulle muidu tuuritamine meeldib?
Aastaid tagasi ma pigem oleksin istunud stuudios ja salvestanud uut materjali. Praegu on vastupidine variant rohkem meeltmööda.
Lõpetuseks paar üldist küsimust ka. Mis sul iPodis mängib hetkel?
Oeh, seal on nii palju kraami peal. Mul pole Children of Bodomi viimast veel. Arch Enemy „Doomsday Machine“, Exoduse viimased kaks albumit. See on metalit täis. Sõltub sellest, mis metalit.
Mis on sinu lemmik rada 7?
Päris raske küsimus. Ma isegi ei tea, mis on seitsmes lugu meie viimasel albumil. (Naerab). iPodi ajastul sa lihtsalt vajutad Play ja kuulad ükskõik mida. Aga oota, ma mõtlen veidi. Kuna „Hell Awaits“-il on ainult seitse lugu, siis viimane vast – „Hardening of the Arteries“.
Aitäh sulle, Kerry. Tahad sa midagi fännidele öelda, kes otsustasid tulla just teie show’le ja mitte Avril Lavigne’i oma?
Noh, kui te otsustasite meid vaatama tulla, siis tegite õige otsuse. (Naerab).